Meie korteris möllavad kummalised jõud. Kaduma on läinud Sabrina fotokaamera laadija, katki on läinud minu head-set Skype´is rääkimiseks ning külmkapist on kadunud Nora värske kurk. Oleme salapäraseid asjaolusid püüdnud viimase nädala jooksul lahendada, kuid edutult. Tundub, et kätte on jõudnud kodust-eemal-elamise-vabatahtliku-elu faas, kus hakkame koos pisut ära pöörama siin. Päris naljakas… ja siis samas mitte. Õhus on tunda müstikat!
Olen edukalt alustanud kaks korda nädalas Joogatundides osalemisega. Nimelt organiseeris meie organisatsioon oma töötajatele 10 tasuta Joogaseanssi ning tuleb tunnistada, et siiani olen täitsa rahul. Õpetajaks on pühendunud ning kirglik naisterahvas Athina, kes ise ka Indias käinud teadmisi ammutamas ja oskusi lihvimas.
Erilist mediteerijat minust küll pole, kuid õnneks keskendume enamus osa tunnist füüsilisemale poolele, erinevatele asenditele ning nende lihvimisele, mis on mõnus. Eelmisel korral tegime ka pisut hingamisasendeid (pranayama).
Prana on elujõud, mis asub igas inimeses. Sanskriti keeles on sõnal Prana kaks tähendust: hingamine ja elu. Vana-India meditsiin õpetab meid, et kui me siseneme sellesse maailmasse, siis esimesena hingame sisse, kuid lahkudes ilma pealt, jääb viimasena väljahingamine. Meie eesmärgiks on Prana toetamine ja suurendamine meie organismis.
No ja kes siis ei tahaks elujõudu enda sees võimalikult tugevana hoida!? (:
Väljas on nii kohutavalt ilusad ilmad. Ma tean, et olen õel, et selle teema siin niimoodi üles võtan, teades, mis praegusel aastaajal kodus Eestis toimub, aga vast just SELLE pärast on see ju nõnda märkimisväärne. Te ju mõistate, et kui keset novembrikuud on väljas sinitaevas, päiksesära ning võimalik põhimõtteliselt T-särgi väel ringi lipata, siis ei suuda üks väike Eesti plika mitte olla üllatumata ning oma rõõmu väljahõiskamata. Selles kõiges on lihtsalt nii palju energiat, mis nagu ise kehasse sisse pressib. Päike on minu kirg! Päikses on elu, energia ja soojus ning oh, kui väga tahaksin seda kõike teiega jagada!!
Seda enam on totaalselt kummaline näha, kuidas kohalikud end meeleheitlikult sallidesse mähivad, karvasaapad jalga tõmbavad ning püüavad kujutleda, reaalsust totaalselt eirates, et talv on saabunud. Muidugi, ma mõistan, on keeruline minna mööda rõivapoodidest, kus talvehooaja soojad kampsunid ning käpikud ahvatlevalt akendele üles seatud. Pole parata, kaup vajab müümist-kandmist, seega on tegelikud ilmaolud tituleeritud kõrvaliseks faktoriks, millest keegi ennast oluliselt mõjutada ei lase.
Kõigele lisaks ilmestavad linnapilti sandaalides ning lühikestes pükstes turistid (enamasti Saksamaalt või Austraaliast). Bravo! Püüa siin siis pool turistina, pool kohalikuna oma garderoobi varieerida ühelt poolt kultuurieripärasid arvesse võttes ning teiselt poolt kainet mõistust säilitades ja isiklikke kehalisi sooja-külma aistinguid usaldades.
Sealjuures ilmuvad üleöö kõikjale jõulukaunistused. Aisakellad, jõuluvanad, päkapikud ja muud asjaosalised, karvamantlites kohalikud, põlvpükstes turistid, päike ning palmid – täiesti loogikavastane visuaalne stimulatsioon tekitab kohati rabava meeltesegaduse ning selle vastu aitab vast ainult stiimulite selektsioon ja valikuline ignoreerimine. Mina olen otsustanud eirata jõulukaunistusi. Niikuinii pole mingitki võimalust, et mul siin ilma lumeta (vabandust, lörtsilögata) vähimatki pühadetunnet tekiks. Ei aita siin ka piparkoogilõhn ega mandariinid, sest pagariärides lõhnab sageli piparkoogiselt ja mandariine korjan tööjuures tagaaiast koju kaasa juba mitu nädalat. Las siis olla nii! (:
Vahepeal olen loomulikult kohanud mitmeid uusi inimesi. Peamiselt teisi vabatahtlikke. Nagu näiteks eile õhtul, kui tutvusin kummalise Türgi tütarlapsega, kes kuidagi ei näinud tahtvat leppida sellega, et olen Eestist, mitte Lätist. Mitmeid kordi käis ta mult üle küsimas, et ega ma ikka Lätist pole ja, et tema parim sõbranna on sealt ja ta ikka nii väga tahaks läti keeles rääkida (seejuures hakateski minu suunas lätikeelseid viisakusavaldusi pilduma). Püüdsin teda igati lohutada öeldes, et oleme küll Lätile väga lähedal ning mõistan tema segadust (samas ei mõista sõnakesti, kui ta Läti keeles räägib) ja, et tunnen siin üht toredat vabatahtlikku, kes on reaalselt lätlane ning suurima heameelega tutvustaksin neid omavahel, kuid siiski on mul siiani tunne, et ta lõpuni ei aktsepteerinud mu eestlaseks olemist. Hiljem kutsus ta meid kõiki teisipäeval tema pool toimuvale rahvusvahelisele õhtusöögile, kuhu kõik peaks midagi oma päritolumaist kaasa viima. Mul olid tõsised dilemmad, kas minna, sest kui minult traditsioonilisi Läti pekipirukaid oodatakse, pole mu seisud just kiita.
Huvitava pöörde võtsid teisipäevased plaanid aga täna hommikul, kui puhtjuhuslikult toosama Läti neiu, keda ülevalpool mainisin, minuga ühendus ja samaks õhtuks enda poole spinati-õhtusöögile kutsus (kummaline teemavalik muidugi). Tunnistan, et pigem söön lätlase juures spinatit, kui püüan türklast veenda, et ma ei oska pekipirukaid teha.
Head isu! Καλή όρεξη! (Kalí óreksi!)
Dzii-Dzii
Olen edukalt alustanud kaks korda nädalas Joogatundides osalemisega. Nimelt organiseeris meie organisatsioon oma töötajatele 10 tasuta Joogaseanssi ning tuleb tunnistada, et siiani olen täitsa rahul. Õpetajaks on pühendunud ning kirglik naisterahvas Athina, kes ise ka Indias käinud teadmisi ammutamas ja oskusi lihvimas.
Erilist mediteerijat minust küll pole, kuid õnneks keskendume enamus osa tunnist füüsilisemale poolele, erinevatele asenditele ning nende lihvimisele, mis on mõnus. Eelmisel korral tegime ka pisut hingamisasendeid (pranayama).
Prana on elujõud, mis asub igas inimeses. Sanskriti keeles on sõnal Prana kaks tähendust: hingamine ja elu. Vana-India meditsiin õpetab meid, et kui me siseneme sellesse maailmasse, siis esimesena hingame sisse, kuid lahkudes ilma pealt, jääb viimasena väljahingamine. Meie eesmärgiks on Prana toetamine ja suurendamine meie organismis.
No ja kes siis ei tahaks elujõudu enda sees võimalikult tugevana hoida!? (:
Väljas on nii kohutavalt ilusad ilmad. Ma tean, et olen õel, et selle teema siin niimoodi üles võtan, teades, mis praegusel aastaajal kodus Eestis toimub, aga vast just SELLE pärast on see ju nõnda märkimisväärne. Te ju mõistate, et kui keset novembrikuud on väljas sinitaevas, päiksesära ning võimalik põhimõtteliselt T-särgi väel ringi lipata, siis ei suuda üks väike Eesti plika mitte olla üllatumata ning oma rõõmu väljahõiskamata. Selles kõiges on lihtsalt nii palju energiat, mis nagu ise kehasse sisse pressib. Päike on minu kirg! Päikses on elu, energia ja soojus ning oh, kui väga tahaksin seda kõike teiega jagada!!
Seda enam on totaalselt kummaline näha, kuidas kohalikud end meeleheitlikult sallidesse mähivad, karvasaapad jalga tõmbavad ning püüavad kujutleda, reaalsust totaalselt eirates, et talv on saabunud. Muidugi, ma mõistan, on keeruline minna mööda rõivapoodidest, kus talvehooaja soojad kampsunid ning käpikud ahvatlevalt akendele üles seatud. Pole parata, kaup vajab müümist-kandmist, seega on tegelikud ilmaolud tituleeritud kõrvaliseks faktoriks, millest keegi ennast oluliselt mõjutada ei lase.
Kõigele lisaks ilmestavad linnapilti sandaalides ning lühikestes pükstes turistid (enamasti Saksamaalt või Austraaliast). Bravo! Püüa siin siis pool turistina, pool kohalikuna oma garderoobi varieerida ühelt poolt kultuurieripärasid arvesse võttes ning teiselt poolt kainet mõistust säilitades ja isiklikke kehalisi sooja-külma aistinguid usaldades.
Sealjuures ilmuvad üleöö kõikjale jõulukaunistused. Aisakellad, jõuluvanad, päkapikud ja muud asjaosalised, karvamantlites kohalikud, põlvpükstes turistid, päike ning palmid – täiesti loogikavastane visuaalne stimulatsioon tekitab kohati rabava meeltesegaduse ning selle vastu aitab vast ainult stiimulite selektsioon ja valikuline ignoreerimine. Mina olen otsustanud eirata jõulukaunistusi. Niikuinii pole mingitki võimalust, et mul siin ilma lumeta (vabandust, lörtsilögata) vähimatki pühadetunnet tekiks. Ei aita siin ka piparkoogilõhn ega mandariinid, sest pagariärides lõhnab sageli piparkoogiselt ja mandariine korjan tööjuures tagaaiast koju kaasa juba mitu nädalat. Las siis olla nii! (:
Vahepeal olen loomulikult kohanud mitmeid uusi inimesi. Peamiselt teisi vabatahtlikke. Nagu näiteks eile õhtul, kui tutvusin kummalise Türgi tütarlapsega, kes kuidagi ei näinud tahtvat leppida sellega, et olen Eestist, mitte Lätist. Mitmeid kordi käis ta mult üle küsimas, et ega ma ikka Lätist pole ja, et tema parim sõbranna on sealt ja ta ikka nii väga tahaks läti keeles rääkida (seejuures hakateski minu suunas lätikeelseid viisakusavaldusi pilduma). Püüdsin teda igati lohutada öeldes, et oleme küll Lätile väga lähedal ning mõistan tema segadust (samas ei mõista sõnakesti, kui ta Läti keeles räägib) ja, et tunnen siin üht toredat vabatahtlikku, kes on reaalselt lätlane ning suurima heameelega tutvustaksin neid omavahel, kuid siiski on mul siiani tunne, et ta lõpuni ei aktsepteerinud mu eestlaseks olemist. Hiljem kutsus ta meid kõiki teisipäeval tema pool toimuvale rahvusvahelisele õhtusöögile, kuhu kõik peaks midagi oma päritolumaist kaasa viima. Mul olid tõsised dilemmad, kas minna, sest kui minult traditsioonilisi Läti pekipirukaid oodatakse, pole mu seisud just kiita.
Huvitava pöörde võtsid teisipäevased plaanid aga täna hommikul, kui puhtjuhuslikult toosama Läti neiu, keda ülevalpool mainisin, minuga ühendus ja samaks õhtuks enda poole spinati-õhtusöögile kutsus (kummaline teemavalik muidugi). Tunnistan, et pigem söön lätlase juures spinatit, kui püüan türklast veenda, et ma ei oska pekipirukaid teha.
Head isu! Καλή όρεξη! (Kalí óreksi!)
Dzii-Dzii
P.S. minu siinoleku ajal on pakutud, et olen soomlanna, rootslanna, taanlanna, lätlane või inglanna (usun, et nimekiri täieneb). I guess I must have a really international look (: !! Sss…
Postitused
