...läks lendu eelmisel esmaspäeval, kui algas 40-päevane paastuperiood enne lihavötteid, „puhas esmaspäev“ (Clean Monday). Selle päeval (loomulikult „punane“ püha) on siin traditsiooniks vallutada köik vähegi körgemad künka- ning mäetipud ja tuulelohesid lennutada.
Kus on seos?
Lohelennutamine Ilissose jöe lähedal „puhtal“ esmaspäeval 1955
See on kaanepilt Dimitris Loukatos ´e raamatust „Lihavötted ja kevad“ („Easter and Spring“), kus ta kirjeldab öigeusupühasid ning traditsioone erinevates Kreeka piirkondades.
Ta näeb tuulelohet kui tänapäeva rakettide eelkäijat, kehastust inimese/inimkonna suurest huvist selle vastu, mis on väljaspool maakera, kuhu sooviti saata midagi, mis kuulus meile, kuna ise sinna minna ei saanud.
Igatahes..kuna ilm oli kirjeldamatult kaunis, soe ning kevadine ja olime Noraga (Sabrina oli ära Serreses me söpra külastamas) eelmisel öhtul koos küpsetatud rammusast söbrapäeva-shokolaadikoogist ikka veel pungil, seega äärmises liikumisvajaduses, otsustasime meiegi lohesid kaema minna.
Jah, esialgne plaan oli lihtsalt uudistada, vaadelda, kuna Nora jagas minuga oma traumeerivat kogemust lapsepölvest, mis lühidalt kokku vöttes kulmineerus sellega, et lohe väljus ta käes kontrolli alt, maandus piki ühe tundmatu naisterahva pead, misjärel too oimetuna maha langes.
Ilmselgelt süvenes sellest hetkest Noras paaniline hirm, et tema saatuseks on keegi tuulelohega mörvata. Minul puudus aga vähimgi varasem kogemus lohelennutamise vallas, mis asjale ratsionaalselt lähenedes tegi meist töepoolest mitte just köige turvalisema paari.
Vötsime sihiks Philopappo mäe (no, mulle on see mägi, siin vist korrektselt tuntud rohkem künka nimetuse all), mis meie kodust umbes 15min jalutuskäigu kaugusel. Rahvast oli nagu murdu. Tundus, et absoluutselt köik olid välja tulnud ning taevas välkus kirevate lohede taustal. Hämmastav vaatepilt!
Nii ei saanud ju ka meie muidu, kui et surusime köik oma ratsionaalsed ning irratsionaalsed hirmud tahaplaanile, ostsime 5 euro eest Käsna Kalle Kantpüksi tuulelohe (Nora vaieldamatu lemmik-multika-kangelane) ning trügisime läbi rahvasumma körgemate tippude suunas.
Nagu vöite arvata, oli tuulelohe kvaliteet enam kui küsitav ning kombineerides selle faki meie ilmselgelt puudulike oskustega lennutamisel ning nullilähedaste teadmistega tuulelohe mehhanismist, oli esimesel tunnil öhk meie ümber pinev pingetest ja frustratsioonist. Rändasime künkatipult künkatippu, vahetasime positsioone, strateegiaid, püüdsime kindlaks teha tuule täpset suunda ja samal ajal vöidelda teiste lennutajatega, kes meid tiheda massina ümbritsesid. Tulemus siiski pettumustvalmistav.
Kuni saabus hetk, mil meie meeleheidet ei suutnud enam ignoreerida üks vanem, ning ilmselgelt kogenud, meesterahvas, kes valgustas meid vötmelahendusega – meie kalli Käsna Kalle saba on liiga lühike!!!! Tänasime teda nii südamlikult kui kreeka keeles vähegi väljenduda oskasime (mis vöis meist suhteliselt mühakliku mulje jätta) ning asusime jahtima köike vöimalikku, mis me tuulelohe saba-pikenduseks sobiks. See oli kokkuvöttes äärmiselt lihtne, kuna kaaslendurite purunenud lohede tükke vedeles köikjal, niisiis lähenesime asjale loovalt.
Ja lendu ta läkski... Äärmiselt lahe! Ette tuli küll paar pisut riskantset momenti, kuid kokkuvöttes oli tunne vabastav. Lendasime ka ise koos lohega... (:
Teine mönus kogemus, mida mainimata ei saa jätta, leidis aset paar nädalat tagasi. 7.veebruarilt, kui täpne olla, Nora sünnipäeval. Tähistasime seda väikses seltskonnas siin korteris, andsime üle 20 kingitust tema 20-ndaks sünnipäevaks, söime suurepärast isevalmistatud mascarpone-maasikakooki ning lasime katuseterrassil öhku lendu paber-raketi, mis selgus, et sisaldas höbepaberilaadseid kirjuid ribasid, mis survestatud tuubist meeltu hooga välja purskasid ning, taaskord puudulike juhtimiskogemuste (ei eita oma süüd siinkohal) ja tuuleiili toel, lendlesid tänava kohale veetud elektriliinidele, kus kutsusid esile elektrilise reaktsiooni, mis hetkeks vahvasti säras-särises.
Vandaalitsemise jälgede hämamiseks liikusime kiiresti siseruumidesse ning suundusime edasi lähedalasuvasse..vöib vist öelda klubisse..no pigem ürituskohta, kus toimus „vaikne pidu“ (Silent Party/Disco).
Silent Disco sündis 1990. aastatel protestiaktsioonideks korraldatud pidudel. Iga peoline saab juhtmevabad kõrvaklapid, millesse jõuab DJ mängitud muusika. Tantsusaalis samal ajal muusikat ei kosta. Ja kogemus on enam kui suurepärane, uskuge mind!!!!
See on ju lihtsalt ideaalne pidu. Mängivad mitu DJ-d, seega on sul vöimalus valida, millist muusikat parajasti kuulata soovid. Iga hetk saad „aja maha vötta“ ning söpradega segamatult vestelda, muljeid jagada, midaiganes, kui vaid körvaklapid välja lülitad. Lisaks voolab muusika sinust palju paremini läbi (loomulikult siin oleneb ka körvaklappide kvaliteedist palju), suhe helidega, rütmidega on personaalsem, haaravam. Ning, muidugi, jälgida teisi inimesi tantsimas vaikuses, püüda tabada, kes sinuga sama kanalit kuulab...
Vaiksetes pidudes peitub oma salapära ja maagia, see on enam kui kindel! Kogege!
8.-12.02 leidis aset minu EVS mid-term training (vahekoolitus). Seekord siin kesklinnas, vaid paari metroopeatuse kaugusel me majast, ühes linna suurimas 4-tärni hotellis (Titania).
Ülevoolavaid emotsioone koolitusega seoses jagada pole. Hea oli taas kohtuda teiste vabatahtlikega, kellega on-arrival trainingul (saabumiskoolitusel) tutvusime. Mitmed, keda oleks veel tahtnud näha, ei tulnud (osalevad märtsis) ja oli ka uusi nägusid. Aga koht oli liiga peen ning pingeidtekitav, koolitajate omavaheline keemia oli puudulik ning kokkuvöttes ei sündinud nendest viiest päevast (olgu, kolmest päevast, esimene ning viimane päev oli saabumiseks-lahkumiseks) eriti suurt midagi...vähemalt minu jaoks.
Vaatasime tagasi oma EVS teekonna algusesse, koostasime möned möttekaardid, püüdsime seada eesmärke veel eesolevaks ajaperioodiks, arutasime, millised on me vöimalused peale teenistuse löppu (töö/öppimine/uued projektid välisriikides) ja...nönda need tunnid lendasid.
Viimane kuu on olnud minu jaoks eriliselt meeldiv inimestega suhtlemise seisukohalt. Olen saanud natuke aega maha vötta ning olla kontaktis nendega, kes töeliselt olulised on siin (siinkohal muiudgi pisut unarusse jäänud teie, mu kallid kodumaa söbrad... saadan siirad vabandused ja loodan teie möistvusele).
Kaks nädalat elas meie juures minu suurepärane söbranna Nicki (Angelica) Rootsist, kelle EVS projekt leiab aset Serreses, Pöhja-Kreekas, Thessaloniki lähistel, ühes raadiojaamas. Absoluutselt asendamatud on meie kolmapäevad (ning enamus nädalatel ka nädalavahetused (: ) mu Austria söbranna Conny´ga, kes, nagu mina, siin Ateenas vabatahtlikuks. Eelmisel nädalal veetis viis päeva siin Meldy, neiu Hollandist, kellega kohtusin augustikuus korraldatud E.G.G. Noortevahetusel Vormsil. Super plikad!
Nädal tagasi sattusin ma aga taaskord ka pisikesse ebaönne-keerisesse (esimene selline keeris tabas mind novembris, kui pangaautomaat mu Eesti krediitkaardi „söi“ jne. Jne. Jne.), mis algas minu rahakotivargusega (täistuubitud bussis teel töölt koju, sees oli juhiluba, id-kaart, kohalik sularahakaart, Swedbank paroolikaart ja köikvöimalikku muud olulist ning vähemolulist) ja kulmineerus möned päevad tagasi mu arvuti ülesütlemisega.
Virisemisel pole vähimatki mötet, seega ütlen vaid nii, et saan oma siinviibitud aja jooksul ikka päris mönusa kogemuse igasuguse asjaajamise osas, politse ning saatkondadega suhtlemise tasandil ning üleüldise ärritusläve kontrollimise möttes (teretulemast löögastustehnikad..“Gea, hinga nüüd sügavalt kolm korda sisse ning kolm korda välja, kujutle, et oled mereääres ning köik sinu mured uhub minema karge tuulekohin..“ hahaha!).
„Sa suudad!“ on pisike kinekraamat, mille minu kallis-kallis ema mulle sünnipäevaks siia saatis (koos muu hea-parema-südamliku kraamiga), see saabus eile. Emadel on völuvöime olla öigel ajal öiges kohas (olgu, vahel on neil kindlasti ka ärritav komme olla valel ajal absuoluutselt vales kohas, eks, aga see ei oma suuremas plaanis tähtsust) öigete sönade ning lähedusega.
Pistsin suunurka sulama tüki Kalevi sarapuupähkli-shokolaadi, avasin raamatu ning lugesin valjult endale ette: „Vöid saavutada köik, mida iganes soovid, kui seda meeletult tahad. Pead seda nii üleni tahtma, et tahtmine sinust välja purskub ja liitub maailma loomise energiaga.“
Ja ongi köik öeldud (edasised leheküljed vaid kinnitasid fakti)! Ma suudan! Selles pole vähimatki kahtlust (:!
P.S. esimesest märtsist alustan tööjuures oma isikliku programmiga (iga päev tunniajane privaat-tegevus-sessioon erineva residendiga. Valmistasime ette isegi spetsiaalse ruumi. Ajee!)
P.P.S.S. Eile panin posti Tallinna Ülikooli poole teele oma Erasmus-avalduse. Kas järgmine ülikooliaasta möödub Inglismaal vöi Hollandis?
Head Vabariigi aastapäeva!
Kallistan soojalt!
Teie Gea
Kus on seos?
Lohelennutamine Ilissose jöe lähedal „puhtal“ esmaspäeval 1955
See on kaanepilt Dimitris Loukatos ´e raamatust „Lihavötted ja kevad“ („Easter and Spring“), kus ta kirjeldab öigeusupühasid ning traditsioone erinevates Kreeka piirkondades.
Ta näeb tuulelohet kui tänapäeva rakettide eelkäijat, kehastust inimese/inimkonna suurest huvist selle vastu, mis on väljaspool maakera, kuhu sooviti saata midagi, mis kuulus meile, kuna ise sinna minna ei saanud.
Igatahes..kuna ilm oli kirjeldamatult kaunis, soe ning kevadine ja olime Noraga (Sabrina oli ära Serreses me söpra külastamas) eelmisel öhtul koos küpsetatud rammusast söbrapäeva-shokolaadikoogist ikka veel pungil, seega äärmises liikumisvajaduses, otsustasime meiegi lohesid kaema minna.
Jah, esialgne plaan oli lihtsalt uudistada, vaadelda, kuna Nora jagas minuga oma traumeerivat kogemust lapsepölvest, mis lühidalt kokku vöttes kulmineerus sellega, et lohe väljus ta käes kontrolli alt, maandus piki ühe tundmatu naisterahva pead, misjärel too oimetuna maha langes.
Ilmselgelt süvenes sellest hetkest Noras paaniline hirm, et tema saatuseks on keegi tuulelohega mörvata. Minul puudus aga vähimgi varasem kogemus lohelennutamise vallas, mis asjale ratsionaalselt lähenedes tegi meist töepoolest mitte just köige turvalisema paari.
Vötsime sihiks Philopappo mäe (no, mulle on see mägi, siin vist korrektselt tuntud rohkem künka nimetuse all), mis meie kodust umbes 15min jalutuskäigu kaugusel. Rahvast oli nagu murdu. Tundus, et absoluutselt köik olid välja tulnud ning taevas välkus kirevate lohede taustal. Hämmastav vaatepilt!
Nii ei saanud ju ka meie muidu, kui et surusime köik oma ratsionaalsed ning irratsionaalsed hirmud tahaplaanile, ostsime 5 euro eest Käsna Kalle Kantpüksi tuulelohe (Nora vaieldamatu lemmik-multika-kangelane) ning trügisime läbi rahvasumma körgemate tippude suunas.
Nagu vöite arvata, oli tuulelohe kvaliteet enam kui küsitav ning kombineerides selle faki meie ilmselgelt puudulike oskustega lennutamisel ning nullilähedaste teadmistega tuulelohe mehhanismist, oli esimesel tunnil öhk meie ümber pinev pingetest ja frustratsioonist. Rändasime künkatipult künkatippu, vahetasime positsioone, strateegiaid, püüdsime kindlaks teha tuule täpset suunda ja samal ajal vöidelda teiste lennutajatega, kes meid tiheda massina ümbritsesid. Tulemus siiski pettumustvalmistav.
Kuni saabus hetk, mil meie meeleheidet ei suutnud enam ignoreerida üks vanem, ning ilmselgelt kogenud, meesterahvas, kes valgustas meid vötmelahendusega – meie kalli Käsna Kalle saba on liiga lühike!!!! Tänasime teda nii südamlikult kui kreeka keeles vähegi väljenduda oskasime (mis vöis meist suhteliselt mühakliku mulje jätta) ning asusime jahtima köike vöimalikku, mis me tuulelohe saba-pikenduseks sobiks. See oli kokkuvöttes äärmiselt lihtne, kuna kaaslendurite purunenud lohede tükke vedeles köikjal, niisiis lähenesime asjale loovalt.
Ja lendu ta läkski... Äärmiselt lahe! Ette tuli küll paar pisut riskantset momenti, kuid kokkuvöttes oli tunne vabastav. Lendasime ka ise koos lohega... (:
Teine mönus kogemus, mida mainimata ei saa jätta, leidis aset paar nädalat tagasi. 7.veebruarilt, kui täpne olla, Nora sünnipäeval. Tähistasime seda väikses seltskonnas siin korteris, andsime üle 20 kingitust tema 20-ndaks sünnipäevaks, söime suurepärast isevalmistatud mascarpone-maasikakooki ning lasime katuseterrassil öhku lendu paber-raketi, mis selgus, et sisaldas höbepaberilaadseid kirjuid ribasid, mis survestatud tuubist meeltu hooga välja purskasid ning, taaskord puudulike juhtimiskogemuste (ei eita oma süüd siinkohal) ja tuuleiili toel, lendlesid tänava kohale veetud elektriliinidele, kus kutsusid esile elektrilise reaktsiooni, mis hetkeks vahvasti säras-särises.
Vandaalitsemise jälgede hämamiseks liikusime kiiresti siseruumidesse ning suundusime edasi lähedalasuvasse..vöib vist öelda klubisse..no pigem ürituskohta, kus toimus „vaikne pidu“ (Silent Party/Disco).
Silent Disco sündis 1990. aastatel protestiaktsioonideks korraldatud pidudel. Iga peoline saab juhtmevabad kõrvaklapid, millesse jõuab DJ mängitud muusika. Tantsusaalis samal ajal muusikat ei kosta. Ja kogemus on enam kui suurepärane, uskuge mind!!!!
See on ju lihtsalt ideaalne pidu. Mängivad mitu DJ-d, seega on sul vöimalus valida, millist muusikat parajasti kuulata soovid. Iga hetk saad „aja maha vötta“ ning söpradega segamatult vestelda, muljeid jagada, midaiganes, kui vaid körvaklapid välja lülitad. Lisaks voolab muusika sinust palju paremini läbi (loomulikult siin oleneb ka körvaklappide kvaliteedist palju), suhe helidega, rütmidega on personaalsem, haaravam. Ning, muidugi, jälgida teisi inimesi tantsimas vaikuses, püüda tabada, kes sinuga sama kanalit kuulab...
Vaiksetes pidudes peitub oma salapära ja maagia, see on enam kui kindel! Kogege!
8.-12.02 leidis aset minu EVS mid-term training (vahekoolitus). Seekord siin kesklinnas, vaid paari metroopeatuse kaugusel me majast, ühes linna suurimas 4-tärni hotellis (Titania).
Ülevoolavaid emotsioone koolitusega seoses jagada pole. Hea oli taas kohtuda teiste vabatahtlikega, kellega on-arrival trainingul (saabumiskoolitusel) tutvusime. Mitmed, keda oleks veel tahtnud näha, ei tulnud (osalevad märtsis) ja oli ka uusi nägusid. Aga koht oli liiga peen ning pingeidtekitav, koolitajate omavaheline keemia oli puudulik ning kokkuvöttes ei sündinud nendest viiest päevast (olgu, kolmest päevast, esimene ning viimane päev oli saabumiseks-lahkumiseks) eriti suurt midagi...vähemalt minu jaoks.
Vaatasime tagasi oma EVS teekonna algusesse, koostasime möned möttekaardid, püüdsime seada eesmärke veel eesolevaks ajaperioodiks, arutasime, millised on me vöimalused peale teenistuse löppu (töö/öppimine/uued projektid välisriikides) ja...nönda need tunnid lendasid.
Viimane kuu on olnud minu jaoks eriliselt meeldiv inimestega suhtlemise seisukohalt. Olen saanud natuke aega maha vötta ning olla kontaktis nendega, kes töeliselt olulised on siin (siinkohal muiudgi pisut unarusse jäänud teie, mu kallid kodumaa söbrad... saadan siirad vabandused ja loodan teie möistvusele).
Kaks nädalat elas meie juures minu suurepärane söbranna Nicki (Angelica) Rootsist, kelle EVS projekt leiab aset Serreses, Pöhja-Kreekas, Thessaloniki lähistel, ühes raadiojaamas. Absoluutselt asendamatud on meie kolmapäevad (ning enamus nädalatel ka nädalavahetused (: ) mu Austria söbranna Conny´ga, kes, nagu mina, siin Ateenas vabatahtlikuks. Eelmisel nädalal veetis viis päeva siin Meldy, neiu Hollandist, kellega kohtusin augustikuus korraldatud E.G.G. Noortevahetusel Vormsil. Super plikad!
Nädal tagasi sattusin ma aga taaskord ka pisikesse ebaönne-keerisesse (esimene selline keeris tabas mind novembris, kui pangaautomaat mu Eesti krediitkaardi „söi“ jne. Jne. Jne.), mis algas minu rahakotivargusega (täistuubitud bussis teel töölt koju, sees oli juhiluba, id-kaart, kohalik sularahakaart, Swedbank paroolikaart ja köikvöimalikku muud olulist ning vähemolulist) ja kulmineerus möned päevad tagasi mu arvuti ülesütlemisega.
Virisemisel pole vähimatki mötet, seega ütlen vaid nii, et saan oma siinviibitud aja jooksul ikka päris mönusa kogemuse igasuguse asjaajamise osas, politse ning saatkondadega suhtlemise tasandil ning üleüldise ärritusläve kontrollimise möttes (teretulemast löögastustehnikad..“Gea, hinga nüüd sügavalt kolm korda sisse ning kolm korda välja, kujutle, et oled mereääres ning köik sinu mured uhub minema karge tuulekohin..“ hahaha!).
„Sa suudad!“ on pisike kinekraamat, mille minu kallis-kallis ema mulle sünnipäevaks siia saatis (koos muu hea-parema-südamliku kraamiga), see saabus eile. Emadel on völuvöime olla öigel ajal öiges kohas (olgu, vahel on neil kindlasti ka ärritav komme olla valel ajal absuoluutselt vales kohas, eks, aga see ei oma suuremas plaanis tähtsust) öigete sönade ning lähedusega.
Pistsin suunurka sulama tüki Kalevi sarapuupähkli-shokolaadi, avasin raamatu ning lugesin valjult endale ette: „Vöid saavutada köik, mida iganes soovid, kui seda meeletult tahad. Pead seda nii üleni tahtma, et tahtmine sinust välja purskub ja liitub maailma loomise energiaga.“
Ja ongi köik öeldud (edasised leheküljed vaid kinnitasid fakti)! Ma suudan! Selles pole vähimatki kahtlust (:!
P.S. esimesest märtsist alustan tööjuures oma isikliku programmiga (iga päev tunniajane privaat-tegevus-sessioon erineva residendiga. Valmistasime ette isegi spetsiaalse ruumi. Ajee!)
P.P.S.S. Eile panin posti Tallinna Ülikooli poole teele oma Erasmus-avalduse. Kas järgmine ülikooliaasta möödub Inglismaal vöi Hollandis?
Head Vabariigi aastapäeva!
Kallistan soojalt!
Teie Gea
Postitused
