Esimesed „külmapühad“ seljatatud

Viimane nädal-poolteist puhusid siin jäised tuuled, sadas vihma ning temperatuur oli +4-5. Inimesed olid pealaest jalataldadeni karvajopedesse ning sallidesse-mütsidesse mattunud ning loomulikult paljud ka haigestusid.
Tööjuures hõõgusid radiaatorid kuumalt ning kliimaseadmed puhusid kuuma õhku nii, et mu juuksed hõljusid nagu peenel foto-shootingul, kui kasutajatega söögitoas laudu katsime. Igapäevased põhiprogrammi osad, nagu pagariäris käimine ning kohvikusse kohvile minek, olid muidugi väljapool igasugust arutlust ning nii oli õhkkond majas ärev ja rahutu. Iga paari minuti tagant tuli keegi kasutajatest taas küsima, kas me ikka lähme välja (sest see on ju see, mida nad iga päev peamiselt ootavad) ning taas pidin, nukrus ja trots hinges, kurvalt pead raputama ja selgitama, et õues on liiga külm, et välja minna. Üks jaburuse tipphetki!!!
Ükspäev suutsime selle totruse vastu võidelda Mihhalisega (ta on pärit Saksamaalt, aga naine kreeklane ning nüüd elavad perega juba 4 aastat siin), kelle külmalävi päritolu tõttu oluliselt kõrgem kui kreeklastel, ja läksime koos kahe kasutajaga pagariärisse saiade järele, kuid see oli vaid hetkeline võit. Kahtlustan, et ta sai hiljem noomida oma agaruse eest. Hah!
Täna on olukord õues stabiliseerunud. Päike särab ning soojakraadid +15 ringis. No hästi siis!

Lähen joogasse!
Omm…

Muusika maagia

Juba ammu pole ükski artist tekitanud selliseid tundeid oma muusikaga kui tema. Mõnus, nõnda ma tahangi, et helid mõjuks!
Kliki pildile ja kuula...

*Suurimad tänud ka Märdile taaskord...(:

Miks see mees mind koju jälitab?

…oli mu korterikaaslane, mõned nädalad tagasi hämmingus (ja pisut hirmul), kui peale üle tee asuvas minimarketis käiku poemüüja temaga meie majja kaasa tuli ja elavalt midagi Kreeka keeles seletas. Nii avastas neiu kaks kuud peale siin majas elamist, et, jah, minimarketi omanik on meie naaber Giannis korrus allpool.
Tema naine Eleni, muide, on see geniaalne naisterahvas, kes meie maja kuusepuuks muutis.

Giannis on muhe meesterahvas. Ühel minu esimestest käikudest minimarketisse, kui ma veel absoluutselt midagi Kreeka keelest aru ei saanud, püüdis ta mind lõbustada pantomiimiga, mis nägi välja järgmine: asetasin letile paki piima, Giannis tegi oma tavalise triki ja ütles, et ei tea, kui palju see maksab (ta ei tea palju enamus asju maksavad) ning nii pidin minema külmiku juurest hinda vaatama. Saime selle klaariks, maksin ning kui Giannis hakkas piima kilekotti pakkima, ütlesin resoluutselt selges kõlavas Kreeka keeles „oxi (loe:ohhi = ei)“, mille peale Giannis mahedalt naeratas ja kilekoti endale nagu mütsi pähe tõmbas.

Oleme vahepeal kohtunud korduvalt (kuna ta ju ka siinsamas elab) ning alati on tal varuks soe naeratus ning enamikel juhtudel ka tugev käepigistus. Seda isegi kui ta oma väikse kaubikuga me tänavatel kimab. Ikka teeb ta peatuse, et aken alla kerida ja mu käsi aknast sisse rebida. Olen nüüd püüdnud hoida teisele poole teed ning lehvitamisega piirduda, aga tänavad on siin enam kui kitsad, niiet see plaan väga edukalt ei tööta…

Täna läksin minimarketisse, et jahu, suhkrut ja kookoshelbeid osta, kuna plaanin küpsetada väikse apelsinikeeksi. Kuna minu Kreeka keele oskus on märgatavalt paranenud ning sellele on ka Giannis jälile saanud, toimus meie vahel täna alljärgnev dialoog (suuremal-vähemal määral Kreeka keeles siis, ilmselgelt on siin näha ka asjaolu, et saan aru paremini kui räägin):
Gi: Kuidas läheb?
Ge: Väga hästi ja teil?
Gi (vaatab mu letile asetatud nodi): Mida me täna süüa teeme?
Ge: Kooki, apelsinidega
Gi: Kas kook tuleb hea?
Ge: Ma ei tea
Gi: Peab proovima, et teada saada
Ge: Jah
Gi: Millal me proovime, kas kook on hea?
Ge: Hiljem
Gi (taas näol see kaval pilk, ma juba mõtlesin, et taas kilekoti-nalja aeg, kuid täna tõmbas ta oma kilekotist hoopis välja tüki oma naise valmistatud pähklikooki ja ulatas mulle):
Palun, hiljem too mulle siis oma kooki proovida
Ge (hoiab naeru tagasi, aga ei õnnestu ju): Okei, hiljem näeme!

Et siis hakkan nüüd küpsetama, muidu leian hallipäise mehikese peagi oma ukse tagant. Tal ju majja prii pääs.

Tähesadu

Päikesesoojad head soovid sinna teile kõigile sulatavad oma tee läbi hangede, eks!
Ja loodan, et langenud tähekesed on leidnud oma omanikud, kelle poole lendu läksid… (:

Täna on Kolmekuningapäev, mis võrdub siin vaba päev = absoluutselt kõik on kui väljasurnud = Epiphany (spirituaalne tähistamine peale jõule)= Phota (tulede püha).
Et seda kõike võimalikult lühidalt kirjeldada, mis kõike Kreekat puudutava kohta on äärmiselt keeruline, kuna nii nende keel kui mõttekäik on tihtipeale ülipõhjalik ning raskestitõlgitav, ütlen siis nii:
Phota tähistab 12 päeva möödumist jõuludest, inimesed lähevad kirikusse, et võtta klaasitäis püha vett ning sellega oma kodu õnnistada, siinses suurimas sadamas (Pireaus) viskab preester vette risti ning hulk vapraid mehi sukeldub seda püüdma (täna oli seal vist küll masse, sest ilm on üks kõigi aegade soojemaid jaanuari kohta ning ujumine pole probleem) ning see, kes risti saab on üldjoontes äärmiselt õnnelik ning peab sellega, niipalju kui ma aru sain, ka teiste inimeste kodudes käima ning neid õnnistama miskit moodi ja loomulikult lasevad kohalikud kalamehed-paadiomanikud preestril sadamas oma paati õnnistada.
Kõik keerleb siis märksõna „vesi“ ümber ning seos tuleb tõenäoliselt õigeusu (ortodoksi) kirikust (siinne valitsev kirik), kes märgivad seda päeva kui päeva, mil Jeesus ristiti.

Niisiis mõtlesin täna taas pisut rohkem usu suurele mõjule siin ühiskonnas. Selgelt on näha, kuidas siin on Phota rõhk selgelt religioossusel, samas kui Eestis on Kolmekuningapäev ja kuningaks käimine jõudnud välja punkti, kus see päev märgib peamiselt kuuse välja viimise hetke ning viimast aega uusaastasoovide vahetamiseks...vot siis.

Pühadeperiood siin möödus üldjoontes kenasti ning ilma suuremate üllatusteta. Kõik läks rahulikult, kuid muidugi ilma igasuguse „pühadetunde“ kui selliseta, sest kuidas ma ka ei prooviks, ei suuda ma oma peas sulatada kokku pilti lumehangedesse mattunud Keilast ning 25.detsembril Corinthose rannas ujuvatest inimestest ning panna sellele sildiks „Häid jõule kõigile!“. Las ta siis olla.

Jah, 18.-27.detsember oli mul pühadepuhkus ning sain pisukeseks Ateenast välja. Tundub, et oli mõnes mõttes ka viimane aeg, kuna olen nüüdseks suurlinnaga kenasti kohanenud ning kerge on lasta mugaval igapäevarutiinil tekkida. Samas on Ateena-muljed vaid killuke Kreekast (lisandunud mu Thessaloniki-Kavala-Kilkis-muljete killule), et aga piltmõistatus kokku saada, pean siiski veel palju nägema (loodan, et aega ja võimalusi vaid jagub).
Porto Heli ning Corinthos olid selle perioodi sihtkohtadeks. Mõlema suureks plussiks minu silmis loomulikult paiknemine mere ääres. Porto Heli oli imearmas vaikne sadam kauni vaate ja mõnusa linnastruktuuriga. Ilmad muidugi ka ei hoidnud sel detsembri keskpaiga nädalavahetusel tagasi ning nii istusime pühapäevahommikust kohvi juues sadamakohvikus T-särgi väel ning lasime päiksel oma põski paitada.
Corinthos pole iseenesest midagi väga vaatamisväärset. Küll oluliselt väiksem kui Ateena, kuid siiski piisavalt suur ning „tavaline“ linn, KUID seal leidsin siiani esimese merevaate, kus saared-mäed horisonti ei piiranud ning nautisin seda väga! Asukoht ka vaid tunnikese rongisõidu kaugusel Ateenast (trammiga Ateena kesklinnast Glyfada´sse minna võtab isegi kauem), seega, miks ka mitte!
Loutraki, mis vaid 4km Corinthoselt, on oluliselt mõnusam linnake ning kindlasti ka suurem turismisihtkoht, kuna seal lisaks kaunimatele vaadetele ning söögikohtadele-kohvikutele ka üks Euroopa suurimaid kasiinosid. Lisaks on Loutraki (allikas kr.k.) tuntud ka oma hea allikavee poolest, mida siingi loomulikult igast poest osta saab.
Minu jõululaupäev sai sel aastal veedetud Loutraki suurimas ööklubis. Hah! Just, te silmad ei peta. Kogemus oli huvitav, ütleme nii. Natuke nagu mõistus tõrkus taaskord jõule ning ööklubi-sära ühendamast, kuid kuna baaselement - jõulutunne - niikuinii puudu oli, siis läksin vooluga kaasa. Püüan selle siiski jätta ühekordseks elamuseks…

Ateenas külastasin ka kahte kontserti. Mõlemad mõnusad-mõnusad. Mõlemad Kreeka bändid.

Kuula - http://www.myspace.com/locomondo

http://www.myspace.com/biribiriband

Ning uusaastagi saabus siin, suurlinnasäras. Sära oli küll pisut vähem, kui ootasin. Ilutulestik et hädisemgi kui Keilas mõnel aastal, kuid selle eest seltskond ning peokoht (noortehosteli katuseterrass, baar, muusika, vaade üle linna ning Akropolis ees laiumas..) tegid õhtu igati nauditavaks ja mälestusväärseks.

2010 saab olema super, olen kindel! Ideid ning plaane on palju, seega, tegudele! (Teiegi! Hopp!)

P.S. Loodan, et teil sulaks ei lähe Eestis..okou..
Teie Gea