Õnn on see kui oskad ja julged oma loo järgi elada, kui leiad oma südame ja õpid seda kuulama...
Palju õnnelikkust!
neljapäev, oktoober 29, 2009
esmaspäev, oktoober 26, 2009
Korterikaaslased-kuulsused
Kristina ärasaatmispidu oli kuulsuste kogunemine!
Betty Boop (gooti-style aka Kristina)
Anne Hathaway (printsess ilma päevikuta, aga lehvikuga aka Sabrina)
Marilyn Monroe (aka mina ja lihapall )
Janis Joplin (provva Hipi aka Nora)
Betty Boop (gooti-style aka Kristina)
Anne Hathaway (printsess ilma päevikuta, aga lehvikuga aka Sabrina)
Marilyn Monroe (aka mina ja lihapall )
Janis Joplin (provva Hipi aka Nora)
pühapäev, oktoober 25, 2009
Elvis Presley naeratus…
…kumab üle meie magamistoa. Just kumab, mitte ei sära. Pildil, mis juba enne minu tulekut meie magamistoa seina kaunistas, hoiab Kuningas kaenla all akustilist kitarri ning vaatab, justkui midagi muhedat öeldes, naeratades meie poole.
Esimestel päevadel, kui ma siin olin, tundus see mulle kuidagi kummaline (see pole mitte väike pilt muuseas), kuid mida kauem ma tema naeratuse kumas siin olen aega veetnud, seda enam mulle tundub, et Elvisel on oluline roll meie magamistoa atmosfääri loomisel. Teie saadetud fotod ja postkaardid, mis minu toaosa seinasid kaunistavad toovad siia sära ning hubasust, naeratav Elvis lisab salapärase kuma ja uskuge või mitte – uinumis- ning uneprobleeme pole mul siin veel kordagi esinenud ning oma voodil istumine ja teile kirjutamine, lugemine või toakaaslastega lobisemine langevad kindlasti kategooriasse „eriti mõnusad tegevused“ :)!
Ühesõnaga, miks magamistoa teema hetkel üle kerkis on asjaolu, et nüüd juba vähem kui nädala pärast saan endale uue toakaaslase. Kuna Kristina reedel koju lendab, kolib Nora väiksemast magamistoast üle suuremasse, minu tuppa. Kristinaga oli meil praeguseks kujunenud mõnus õhkkond ning meie päevarütmid langesid suuremas osas kokku. Kui väljas käisime, käisime enamasti kas koos või kui kumbki meist hiljem tuli, ei pannud me pisikest kobistamist teineteisele pahaks. Samuti nautisime me vabadel päevadel pisut kauem voodis pikutamist ning päevaseid uinakuid.
Noraga saab ühise rütmi leidmine kindlasti olema huvitavaks väljakutseks, kuna enamasti näen teda magama suundumas kuskil 21-22 ajal õhtul, hommikuti (ka puhkepäevadel) ärkamas vahemikus 7-8 ning loomulikult on ta korduvalt maininud, et on eriti tundlik igasuguste helide (niipalju kui ma olen aru saanud, magab kõrvatroppidega) ning valguskiirte suhtes – kõik see äratab ta põhimõtteliselt silmapilkselt! Hah! Palju edu meile!!!
Aga usun siiralt, et miski pole võimatu, ning eks see EVS kogemus siin ongi ühelt poolt ka selleks, et õppida erinevustega toime tulema, kompromisse tegema ning paindlik olema. Püüan ka Norat igati nii meelestada ja loodan pingsalt, et Elvise naeratuse kuma mõjub temalegi lõõgastavalt!
P.S. eile õhtul avati meie maja all asuv ööklubi Letom ning kella 4 ajal öösel vappusid (sõna otsese mõttes.. liikusid …päriselt!!) meie voodid kumiseva muusika rütmis – „I´ve got a feeling…jeee jeee….that tonights gonna´be a good night! Toniiiights gonna be a good gooooood night!!! Pa-pa-pa party every day! Party every day!!“. Pfff…nädalavahetused saavad edaspidi olema uinumise seisukohalt huvitavad.
Eelmisel nädalavahetusel toimus siin (ehk Ateena keskuses.. ehk põhimõtteliselt meie koduaias) tänavateatri-festival. Oli päris põnev. Eriti just selles mõttes, et nägin mitmeid etteasteid, millesarnaseid Eestis mitte ei leia – tuleshow´d, trummietteasted, karnevaliriietes pikkadel jalgadel karglevad-hüplevad akrobaadid, hiiglaslikke palle inimeste seas ringiveeretavad klounid jmt. Ilmad olid mõnusad ning pealtvaatajaid oli muidugi murdu. Ja nagu ikka, kõige selle taustal Akropolise kuma. Maagiline…
Külastasime ka ühte kesklinnas asuvat noorte-hostelit, kus paar meie tuttavat vabatahtlikku töötavad ning seal on avatud ülimõnus pisike katuseterrass-baar, kus kohvi, teed või klaasi veini nautides ning sõpradega lobisedes taaskord, ja sellest ei saa mitte küllalt, on mõnus silmitseda all laiuva linna tulesid ja üle linna kõrguvat Akropolist.
Tööl sujub kõik kenasti. Olen leidnud hea kontakti sealse tööterapeudiga, kes majaelanike tegevusplaane koostab ning tundub, et üldse kõike teeb, mis vaja on seal. Ta on ülimalt abivalmis ning tore ja hetkel töötame koos temaga läbi kõigi residentide faile – kes kui vana on, kust pärit, kaua haiglas olnud, kaua Edra üksuses elanud, milline on nende füüsiline seis, milline on vaimne seis, mida keegi suudab ning ei suuda ja mis on seatud eesmärgid iga inimese jaoks eraldi jne.jne. Oleme leppinud, et võtan veel aega nö kõrvaltjälgijana, et elanikke paremini tundma õppida ning et nemad minuga harjuks ja siis ühel hetkel arutame Evangeliaga, kelle saan enda nn hoolealuseks, kellega proovida süsteemsemalt edasi töötada (a la teda igal nädalal pagariärisse saates, kodutöödes juhendades jms.). Kõlab hästi!
Lisaks võtsin endale ülesandeks panna kokku inglisekeelne fail Ippokrates I elanike kohta. Hetkel on iga residendi kohta olemas kuskil max 10 vigases inglise keeles kirjutatud lauset, kuid plaan on teha need kirjeldused oluliselt pikemaks (Evangelia abiga), lisada ka üldist teoreetilist materjali erinevate psüühikahäirete ning vaimse alaarengu kohta ja luua koht, kuhu lisaks minule kõik üksuse tulevased EVS vabatahtlikud saavad kirjutada isiklikke tähelepanekuid ning kommentaare elanike kohta. Nii on nende (loodetav) progress ja tagasilangused kirjeldatud ka vabatahtlike pilgu läbi. Selline materjal on eriti vajalik (mõtlen nii, sest see on see, milles ka mina sinna saabudes puudust tundsin) värskele vabatahtlikule, et Ippokrates I toimimissüsteemist paremat ülevaadet saada ning oma tegevustele toetust leida.
Teine tööga seotud plaan on koos Sabrinaga (mu teine korterikaaslane) hakata pidama Edra blogi, mis ühelt poolt kirjeldab vabatahtlike elu ning tegemisi siin, mis üleüldiselt Ateena keskuses toimub jms. Teiselt poolt käsitleda vaimse tervise teemasid, tutvustada täpsemalt Edra erinevaid üksusi, pakkuda materjali (kirjeldusi, artikleid) vaimse tervise kohta, teha küsitlusi noorte hulgas, mida nemad antud teemast arvavad jne. Konkreetne plaan ning idee on veel väljatöötamisel, kuna ilmselgelt liiguvad asjad siin rahulikult (et mitte öelda üle mõistuse aeglaselt! Seiga, seiga ja halara!), kuid kohe, kui saame aadressi ning juurdepääsukoodid, asume tegudele!
Neljapäeval käisime Nora ja Sabrinaga Aafrika tantsutunnis! Ojeeeeee, kui lahe see oli!!!! Tantsuvihtumine toimus sealsamas stuudios, kus käin Pilatest tegemas ning juba paar korda on sealsed vahvad töötajad püüdnud mind meelitada ka seda proovima, kuid mul olid omad kahtlused... Kui aga siin kodus teistele sellest võimalusest rääkisin, hakkasid tüdrukud kohe mõttest kinni ja nii saigi…tunni lõppedes olime sõna otseses mõttes läbimärjad (ja mu õlad olid niiii valusad järgmisel päeval peale neid linnutiibu imiteerivaid liigutusi :)), aga oh, kui energiat täis!
Nüüd on mu sees tõsised dilemmad, kuidas oma raha ja ajaga toime tulla. Pilates on 12EUR 1h, Aafrika tants 16EUR 1,5h – otseselt odav lõbu pole kumbki, aga ennast liigutada on vajalik ja inimesed seal on enam kui armsad. Pean tegema otsuse, kumba eelistan, aga majanduslikult läheb nibinaks-nabinaks vist…
Mis siis veel uudist ..JAAAA… eriti hea uudis on see, et hetkeseisuga on tulevaks teisipäevaks lepitud kokku kohtumine internetimeestega, kes kell 16 tulevad ja TOOVAD MEILE MEIE ENDI ISIKLIKU WI-FI!!!! Olgu, ilmselgelt on parem mitte hõisata ning oma lootusi väga üles kütta, aga hetkel on püsiühenduse võimalus lähemal kui kunagi varem, seega ärevus hinges, nii et saatke palun ka omalt poolt toetavaid vibratsioone siia suunda, eksole :)!
Kui nädal möödus küllaltki soojalt ning päikesepaisteliset, siis tänaseks on pilved end taas meie peade kohale istutanud ning praegu, kui siin teile kriban, kõmiseb õues kõva kõu ning hetk tagasi avastasime, et ühel meie rõdudest on vee äravoolurenn ummistunud, mis tähendab, et rõdu täitub aeglaselt veega, peagi ka meie elutuba… ok, pean vist appi minema seda renni puhastama!!!
Saupakaa!
Kallistustega,
Kreeka Gea
Esimestel päevadel, kui ma siin olin, tundus see mulle kuidagi kummaline (see pole mitte väike pilt muuseas), kuid mida kauem ma tema naeratuse kumas siin olen aega veetnud, seda enam mulle tundub, et Elvisel on oluline roll meie magamistoa atmosfääri loomisel. Teie saadetud fotod ja postkaardid, mis minu toaosa seinasid kaunistavad toovad siia sära ning hubasust, naeratav Elvis lisab salapärase kuma ja uskuge või mitte – uinumis- ning uneprobleeme pole mul siin veel kordagi esinenud ning oma voodil istumine ja teile kirjutamine, lugemine või toakaaslastega lobisemine langevad kindlasti kategooriasse „eriti mõnusad tegevused“ :)!
Ühesõnaga, miks magamistoa teema hetkel üle kerkis on asjaolu, et nüüd juba vähem kui nädala pärast saan endale uue toakaaslase. Kuna Kristina reedel koju lendab, kolib Nora väiksemast magamistoast üle suuremasse, minu tuppa. Kristinaga oli meil praeguseks kujunenud mõnus õhkkond ning meie päevarütmid langesid suuremas osas kokku. Kui väljas käisime, käisime enamasti kas koos või kui kumbki meist hiljem tuli, ei pannud me pisikest kobistamist teineteisele pahaks. Samuti nautisime me vabadel päevadel pisut kauem voodis pikutamist ning päevaseid uinakuid.
Noraga saab ühise rütmi leidmine kindlasti olema huvitavaks väljakutseks, kuna enamasti näen teda magama suundumas kuskil 21-22 ajal õhtul, hommikuti (ka puhkepäevadel) ärkamas vahemikus 7-8 ning loomulikult on ta korduvalt maininud, et on eriti tundlik igasuguste helide (niipalju kui ma olen aru saanud, magab kõrvatroppidega) ning valguskiirte suhtes – kõik see äratab ta põhimõtteliselt silmapilkselt! Hah! Palju edu meile!!!
Aga usun siiralt, et miski pole võimatu, ning eks see EVS kogemus siin ongi ühelt poolt ka selleks, et õppida erinevustega toime tulema, kompromisse tegema ning paindlik olema. Püüan ka Norat igati nii meelestada ja loodan pingsalt, et Elvise naeratuse kuma mõjub temalegi lõõgastavalt!
P.S. eile õhtul avati meie maja all asuv ööklubi Letom ning kella 4 ajal öösel vappusid (sõna otsese mõttes.. liikusid …päriselt!!) meie voodid kumiseva muusika rütmis – „I´ve got a feeling…jeee jeee….that tonights gonna´be a good night! Toniiiights gonna be a good gooooood night!!! Pa-pa-pa party every day! Party every day!!“. Pfff…nädalavahetused saavad edaspidi olema uinumise seisukohalt huvitavad.
Eelmisel nädalavahetusel toimus siin (ehk Ateena keskuses.. ehk põhimõtteliselt meie koduaias) tänavateatri-festival. Oli päris põnev. Eriti just selles mõttes, et nägin mitmeid etteasteid, millesarnaseid Eestis mitte ei leia – tuleshow´d, trummietteasted, karnevaliriietes pikkadel jalgadel karglevad-hüplevad akrobaadid, hiiglaslikke palle inimeste seas ringiveeretavad klounid jmt. Ilmad olid mõnusad ning pealtvaatajaid oli muidugi murdu. Ja nagu ikka, kõige selle taustal Akropolise kuma. Maagiline…
Külastasime ka ühte kesklinnas asuvat noorte-hostelit, kus paar meie tuttavat vabatahtlikku töötavad ning seal on avatud ülimõnus pisike katuseterrass-baar, kus kohvi, teed või klaasi veini nautides ning sõpradega lobisedes taaskord, ja sellest ei saa mitte küllalt, on mõnus silmitseda all laiuva linna tulesid ja üle linna kõrguvat Akropolist.
Tööl sujub kõik kenasti. Olen leidnud hea kontakti sealse tööterapeudiga, kes majaelanike tegevusplaane koostab ning tundub, et üldse kõike teeb, mis vaja on seal. Ta on ülimalt abivalmis ning tore ja hetkel töötame koos temaga läbi kõigi residentide faile – kes kui vana on, kust pärit, kaua haiglas olnud, kaua Edra üksuses elanud, milline on nende füüsiline seis, milline on vaimne seis, mida keegi suudab ning ei suuda ja mis on seatud eesmärgid iga inimese jaoks eraldi jne.jne. Oleme leppinud, et võtan veel aega nö kõrvaltjälgijana, et elanikke paremini tundma õppida ning et nemad minuga harjuks ja siis ühel hetkel arutame Evangeliaga, kelle saan enda nn hoolealuseks, kellega proovida süsteemsemalt edasi töötada (a la teda igal nädalal pagariärisse saates, kodutöödes juhendades jms.). Kõlab hästi!
Lisaks võtsin endale ülesandeks panna kokku inglisekeelne fail Ippokrates I elanike kohta. Hetkel on iga residendi kohta olemas kuskil max 10 vigases inglise keeles kirjutatud lauset, kuid plaan on teha need kirjeldused oluliselt pikemaks (Evangelia abiga), lisada ka üldist teoreetilist materjali erinevate psüühikahäirete ning vaimse alaarengu kohta ja luua koht, kuhu lisaks minule kõik üksuse tulevased EVS vabatahtlikud saavad kirjutada isiklikke tähelepanekuid ning kommentaare elanike kohta. Nii on nende (loodetav) progress ja tagasilangused kirjeldatud ka vabatahtlike pilgu läbi. Selline materjal on eriti vajalik (mõtlen nii, sest see on see, milles ka mina sinna saabudes puudust tundsin) värskele vabatahtlikule, et Ippokrates I toimimissüsteemist paremat ülevaadet saada ning oma tegevustele toetust leida.
Teine tööga seotud plaan on koos Sabrinaga (mu teine korterikaaslane) hakata pidama Edra blogi, mis ühelt poolt kirjeldab vabatahtlike elu ning tegemisi siin, mis üleüldiselt Ateena keskuses toimub jms. Teiselt poolt käsitleda vaimse tervise teemasid, tutvustada täpsemalt Edra erinevaid üksusi, pakkuda materjali (kirjeldusi, artikleid) vaimse tervise kohta, teha küsitlusi noorte hulgas, mida nemad antud teemast arvavad jne. Konkreetne plaan ning idee on veel väljatöötamisel, kuna ilmselgelt liiguvad asjad siin rahulikult (et mitte öelda üle mõistuse aeglaselt! Seiga, seiga ja halara!), kuid kohe, kui saame aadressi ning juurdepääsukoodid, asume tegudele!
Neljapäeval käisime Nora ja Sabrinaga Aafrika tantsutunnis! Ojeeeeee, kui lahe see oli!!!! Tantsuvihtumine toimus sealsamas stuudios, kus käin Pilatest tegemas ning juba paar korda on sealsed vahvad töötajad püüdnud mind meelitada ka seda proovima, kuid mul olid omad kahtlused... Kui aga siin kodus teistele sellest võimalusest rääkisin, hakkasid tüdrukud kohe mõttest kinni ja nii saigi…tunni lõppedes olime sõna otseses mõttes läbimärjad (ja mu õlad olid niiii valusad järgmisel päeval peale neid linnutiibu imiteerivaid liigutusi :)), aga oh, kui energiat täis!
Nüüd on mu sees tõsised dilemmad, kuidas oma raha ja ajaga toime tulla. Pilates on 12EUR 1h, Aafrika tants 16EUR 1,5h – otseselt odav lõbu pole kumbki, aga ennast liigutada on vajalik ja inimesed seal on enam kui armsad. Pean tegema otsuse, kumba eelistan, aga majanduslikult läheb nibinaks-nabinaks vist…
Mis siis veel uudist ..JAAAA… eriti hea uudis on see, et hetkeseisuga on tulevaks teisipäevaks lepitud kokku kohtumine internetimeestega, kes kell 16 tulevad ja TOOVAD MEILE MEIE ENDI ISIKLIKU WI-FI!!!! Olgu, ilmselgelt on parem mitte hõisata ning oma lootusi väga üles kütta, aga hetkel on püsiühenduse võimalus lähemal kui kunagi varem, seega ärevus hinges, nii et saatke palun ka omalt poolt toetavaid vibratsioone siia suunda, eksole :)!
Kui nädal möödus küllaltki soojalt ning päikesepaisteliset, siis tänaseks on pilved end taas meie peade kohale istutanud ning praegu, kui siin teile kriban, kõmiseb õues kõva kõu ning hetk tagasi avastasime, et ühel meie rõdudest on vee äravoolurenn ummistunud, mis tähendab, et rõdu täitub aeglaselt veega, peagi ka meie elutuba… ok, pean vist appi minema seda renni puhastama!!!
Saupakaa!
Kallistustega,
Kreeka Gea
pühapäev, oktoober 18, 2009
reede, oktoober 16, 2009
Päeva mõtteterad
- keedetud kastanid on üllatavalt maitsvad!
- peale vihma tuleb alati päikesepaiste (käes!)!
- nii paljupalju õnne Sulle, Tarmo :)!
- peale vihma tuleb alati päikesepaiste (käes!)!
- nii paljupalju õnne Sulle, Tarmo :)!
Vähem pole piisav (Less is not enough)
Esimesed 6 nädalat siin on olnud õpetlikud (lisaks muidugi sellele, et on olnud rõõmsad, nauditavad ja täis uusi emotsioone).
Korterikaaslaste ning meie sõpradega oleme jõudnud uuele arusaamale – vähemast ei piisa! Ühelt poolt tuli see naljaka mõttekäiguna koosveedetud mängudeõhtust, teiselt poolt on sellel sees ka oma mõttetera. Ja naljakas on, et see on täpselt vastupidine minu esimese sissekande teemale… Aga vist näitab see siis, et paljud asjad on siinveedetud aja jooksul teinud läbi muutuse.
Vähem siia tulles lennujaamas välja praagitud soojasid riideid pole piisav, et hetkel valitsevas külma- ja vihmalaines (jah, täna sadas ka siin väikseid jääkuubikuid) end lõpuni mõnusalt tunda…
Võrreldes Eesti töötempoga vähenenud töötunnid ja elurütm siin pole piisav, et ma õhtul end väsinuna tunneksin ja see on mu öö-päevarütmi ning kehas toimuvad protsessid peapeale pööranud…
Vähenenud internetiligipääs pole hetkel piisav, et saaksin hoida head, püsivat ning toetavat kontakti oma pere ja kallitega..
Olgu. Ärge võtke seda kõike kui kurba virinat, sest isegi kui see pisut nukra alatooniga on, olen ma siiski endiselt valmis kõikide muutustega kaasa minema, andma endast parima, et olukorrad läheksid mulle soovitud suunas ning hoidma, vaatamata saabuvale talveperioodile, kõik meeled optimistlikud (see on ju juba ammu Eestis õpitud :))!
Sissekannetesse on jäänud pisut pikem paus, kuna viimased nädalad on olnud äärmiselt tegevusterohked.
5.-9.10 toimus siin Ateenas (kuskil 1h teekonna kaugusel meist) EVS vabatahtlike on-arrival seminar. See on seminar, kuhu kogunevad kokku kõik viimaste kuude jooksul siia Kreekasse (ja Küprosele) saabunud vabatahtlikud. Koos veedetud 5 päeva jooksul luuakse uusi kontakte ning saadakse pisut täpsemat infot Youth in Action programmi, Noortepassi ja kõige muu sellega seonduva kohta. Ühelt poolt on see hea võimalus saada uusi sõpru-tuttavaid üle Kreeka, keda siinveedetud aja jooksul külastada või enda pool majutada, kui nad peaks tahtma veel Ateenasse tulla, teiselt poolt on oluline ka omavaheliste kogemuste vahetamine ning (kahjuks) on see mitmete jaoks esimene kord, kui nad kuulevad programmiga kaasnevatest vabatahtlike õigustest-kohustustest.
On täitsa hämmastav näha, kui kergekäeliselt osad noored vabatahtliku teenistuse kasuka otsustavad, tihti teadmata, mis tema projekti sisuks täpselt on ning kuidas YiA programm toimib. Liiga tihti on noorte motiiviks vaid reisimine ja nö kodust ära saamine, mitte projekt. Teiselt poolt pole muidugi täiuslikud ka vastuvõtvad organisatsioonid, sest ikka ja jälle kohtad inimesi, kes elavad siin ilma sooja vee või elektrita, 5-6kesi ühes toas, minimaalse söögirahaga jne. On vabatahtlikke, kes ei tohi ka nädalavahetuseti, oma vabal ajal, minna reisima ilma oma korterikaaslasteta (st et kõik peavad alati reisima koos) jne. jne.
Ühesõnaga. Kuna programm on veel piisavalt uus, leidub selle juures lisaks ilmsetele plussidele ka loomulikult veel palju miinuspooli, kuid olen kindel, et aeg ning kogemused toovad olulisi muutusi. Selleks ongi programmi juurde kuuluvad pre-departure (koduriigis), on-arrival, mid-term ja evaluation (koduriigis) seminarid äärmiselt olulised. Seal on koht ja aeg (lisaks muidugi oma saatva-vastuvõtva organisatsiooniga aus olemisele) rääkida kõigest positiivsest ning negatiivsest, kuna seal on koolitajateks inimesed kohalikest rahvusagentuuridest, kelle esmane huvi on (vähemalt peaks olema) projektide kvaliteet.
Aga seminar iseenesest oli tore. Meid oli kokku 55, st et äärmiselt palju ning töö toimus enamus ajast kahes grupis. Koolitajad oli 4 ning mina olin ühe koolitaja (Kostas) grupis, kes töötas kuni selle aasta alguseni minu vastuvõtvas organisatsioonis EVS koordinaatorina ning mentorina J! See oli lahe, sest sain temalt palju infot Edra (mu organisatsioon) kohta ning kuna EVS on talle äärmiselt südamelähedane teema (lisaks sellele, et on koolitaja kohaliku rahvusagentuuri juures, osaleb ka vastuvõtvaid organisatsioone akrediteeriva meeskonna töös), on talle Edra vabatahtlikud südamelähedased ning tunneb huvi nende (meie) käekäigu vastu ning püüab igati aidata kui vajalik ja võimalik.
Kokku tulnud noorte seltskond oli loomulikult kirju, nagu võite ette kujutada ja tüdrukud olid ilmselges ülekaalus. Leidsin mitmed toredad inimesed enda jaoks. Osad elavad väljapool Ateenat, osad Ateenas. Eks aeg näitab, kui paljudega kontakt säilib…
Natuke oli muidugi keeruline ka seal seminaril. Ühelt poolt selle tõttu, et inimesi oli nii palju, teiselt poolt selle tõttu, et olen viimastel aastatel osalenud nii mitmetel noortevahetustel-koolitustel ja siis muidugi Europe Goes Green Vormsil sel suvel, mille korraldamine minust ja Marisest viimase välja pigistas. Need kogemused on mulle palju õpetanud, kuid sealhulgas on need mulle õpetanud selgeks ka enamus enamlevinud ja hästitoimivad mängud ning meetodid, mida kasutatakse, seega hakkab kõik vaikselt korduma…
Ning kohtuda 55 inimesega, kellele päevast päeva korrata oma nime ja miks ma ikka siin olen ja kuidas mulle ikka Kreeka meeldib ja OOOOOOO, KAS TÕESTI on Eestis vaid 1.4mlj inimest ja mis on selle KÜLA nimi, kust ma tulen ja….oeh! :)
Mulle meeldivad inimesed, uued kohtumised, uued emotsioonid, aga vahel on seda kõike lihtsalt liiga palju liiga väikse aja jooksul…
Nädalavahetusel peale seminari toimus Art for More festival, mida olen maininud ka oma varasemas sissekandes, kus pidime ka pisut kaasa lööma. Põhimõtteliselt olime enne meisterdanud endile T-särgid, kus seisab, et oleme EVS vabatahtlikud, miks? Küsi meilt! Kuna vabatahtlikkuse idee pole Kreekas veel eriti levinud (ja selle all võib vabalt öelda, et pm keegi ei tea, et mis see vabatahtlikkus üldse on ning miks see hea on), püüdsime seda siis pisut promoda (mitte väga edukalt küll, sest nt minu käest ei küsinud kahe päeva jooksul keegi, mis EVS on, nojah) ning lisaks mõned väiksemad ülesanded, nagu piletite müümine, kunstinäituse valvamine jne. Kõik toimus rahulikult-rahulikult nagu siin ikka, kuid mulle see täiesti sobis, kuna seminarinädal (koos vahva lõpetamispeoga) oli must võtnud viimase ning laupäev lõõmava päikse ja 30-kraadise kuumuse käes tõid minus õhtuks esile esimesed külmetuse sümptomid (kinnine nina, valus kurk, peavalu). Õnneks olid selle arvelt kaks nädala alguspäeva vabad ning olles nüüd saanud ennast korralikult välja magada, on enesetunne märgatavalt paranenud (ninas siiski midagi veel toimub, aga eks see ole vihmast ja jahedusest tingitud praegu…).
Esmaspäeva õhtul kutsus Kostas kokku väikse grupi Ateenas viibivaid vabatahtlikke, et tutvustada kesklinna Ateenas viibivatele erinevate Euroopa rahvusagentuuride EVS-koordinaatoritele. Nimelt toimus neil siin 4-päevane koosviibimine ning osad neist olid huvitatud õhtul kord välja minema, natuke kohalike vabatahtlikega juttu puhuma jne. Järjekordne õhtu stiilis „Tere, mina olen Gea Eestist. Olen siin EVS vabatahtlik ja töötan psüühikahäirete ning muude vaimsete probleemidega inimestega…………“, aga ok, tore oli ka.
Muuhulgas külastasime piirkonda Ateenas, kus eelmise aasta detsembris politsei seda noort poissi tulistas, mille tagajärjel toimusid rahutused ja demonstratsioonid üle terve Kreeka. Nüüd on seal suur sein pühendatud selle poisi mälestuseks, tahvlid, graffitid…õhk seal on enam kui pinev.
Selle aasta detsember tõotab midagi sarnast, vähemalt seal piirkonnas.
Viimasel nädalal on meie korter olnud rahvast täis. Kristiinal oli külas tema parim sõbranna (täna hommikul lahkus), Noral järgmise nädalani siin tema ema, lisaks siis meie – neli püsielanikku. Oeh. Kõik sujub kenasti (kui välja arvata, et on äärmiselt imelik mu jaoks, kui Nora ema siin koristab ja vaipu peseb ja süüa teeb…), kuid totaalselt harjumatu on sellises kommuunis elamine. Läheb veel aega.
Kristina sõidab Saksamaale 30.10. :(. Nukker-nukker. Järgmisel nädalavahetusel on tema ärasaatmispidu.
Uus tüdruk, kes pidi saabuma 01.11. Inglismaalt ei tule. Nukker. Mingil põhjusel ei võta ta enam kontakti ei oma saatva organisatsiooniga kui ka meie mentor Elena ei suuda teda tabada. Hetkel käib töö asendaja otsimiseks, sest raha on Edra juba tema projekti eest ju saanud. Keeruline.
Kuidagi tõsine ja nukratooniline postitus. Ilm mõjutab ikka nii palju ja praegu on see siin liiga selgelt Eestit meenutav…
Päikese ootel,
teie Gea
Korterikaaslaste ning meie sõpradega oleme jõudnud uuele arusaamale – vähemast ei piisa! Ühelt poolt tuli see naljaka mõttekäiguna koosveedetud mängudeõhtust, teiselt poolt on sellel sees ka oma mõttetera. Ja naljakas on, et see on täpselt vastupidine minu esimese sissekande teemale… Aga vist näitab see siis, et paljud asjad on siinveedetud aja jooksul teinud läbi muutuse.
Vähem siia tulles lennujaamas välja praagitud soojasid riideid pole piisav, et hetkel valitsevas külma- ja vihmalaines (jah, täna sadas ka siin väikseid jääkuubikuid) end lõpuni mõnusalt tunda…
Võrreldes Eesti töötempoga vähenenud töötunnid ja elurütm siin pole piisav, et ma õhtul end väsinuna tunneksin ja see on mu öö-päevarütmi ning kehas toimuvad protsessid peapeale pööranud…
Vähenenud internetiligipääs pole hetkel piisav, et saaksin hoida head, püsivat ning toetavat kontakti oma pere ja kallitega..
Olgu. Ärge võtke seda kõike kui kurba virinat, sest isegi kui see pisut nukra alatooniga on, olen ma siiski endiselt valmis kõikide muutustega kaasa minema, andma endast parima, et olukorrad läheksid mulle soovitud suunas ning hoidma, vaatamata saabuvale talveperioodile, kõik meeled optimistlikud (see on ju juba ammu Eestis õpitud :))!
Sissekannetesse on jäänud pisut pikem paus, kuna viimased nädalad on olnud äärmiselt tegevusterohked.
5.-9.10 toimus siin Ateenas (kuskil 1h teekonna kaugusel meist) EVS vabatahtlike on-arrival seminar. See on seminar, kuhu kogunevad kokku kõik viimaste kuude jooksul siia Kreekasse (ja Küprosele) saabunud vabatahtlikud. Koos veedetud 5 päeva jooksul luuakse uusi kontakte ning saadakse pisut täpsemat infot Youth in Action programmi, Noortepassi ja kõige muu sellega seonduva kohta. Ühelt poolt on see hea võimalus saada uusi sõpru-tuttavaid üle Kreeka, keda siinveedetud aja jooksul külastada või enda pool majutada, kui nad peaks tahtma veel Ateenasse tulla, teiselt poolt on oluline ka omavaheliste kogemuste vahetamine ning (kahjuks) on see mitmete jaoks esimene kord, kui nad kuulevad programmiga kaasnevatest vabatahtlike õigustest-kohustustest.
On täitsa hämmastav näha, kui kergekäeliselt osad noored vabatahtliku teenistuse kasuka otsustavad, tihti teadmata, mis tema projekti sisuks täpselt on ning kuidas YiA programm toimib. Liiga tihti on noorte motiiviks vaid reisimine ja nö kodust ära saamine, mitte projekt. Teiselt poolt pole muidugi täiuslikud ka vastuvõtvad organisatsioonid, sest ikka ja jälle kohtad inimesi, kes elavad siin ilma sooja vee või elektrita, 5-6kesi ühes toas, minimaalse söögirahaga jne. On vabatahtlikke, kes ei tohi ka nädalavahetuseti, oma vabal ajal, minna reisima ilma oma korterikaaslasteta (st et kõik peavad alati reisima koos) jne. jne.
Ühesõnaga. Kuna programm on veel piisavalt uus, leidub selle juures lisaks ilmsetele plussidele ka loomulikult veel palju miinuspooli, kuid olen kindel, et aeg ning kogemused toovad olulisi muutusi. Selleks ongi programmi juurde kuuluvad pre-departure (koduriigis), on-arrival, mid-term ja evaluation (koduriigis) seminarid äärmiselt olulised. Seal on koht ja aeg (lisaks muidugi oma saatva-vastuvõtva organisatsiooniga aus olemisele) rääkida kõigest positiivsest ning negatiivsest, kuna seal on koolitajateks inimesed kohalikest rahvusagentuuridest, kelle esmane huvi on (vähemalt peaks olema) projektide kvaliteet.
Aga seminar iseenesest oli tore. Meid oli kokku 55, st et äärmiselt palju ning töö toimus enamus ajast kahes grupis. Koolitajad oli 4 ning mina olin ühe koolitaja (Kostas) grupis, kes töötas kuni selle aasta alguseni minu vastuvõtvas organisatsioonis EVS koordinaatorina ning mentorina J! See oli lahe, sest sain temalt palju infot Edra (mu organisatsioon) kohta ning kuna EVS on talle äärmiselt südamelähedane teema (lisaks sellele, et on koolitaja kohaliku rahvusagentuuri juures, osaleb ka vastuvõtvaid organisatsioone akrediteeriva meeskonna töös), on talle Edra vabatahtlikud südamelähedased ning tunneb huvi nende (meie) käekäigu vastu ning püüab igati aidata kui vajalik ja võimalik.
Kokku tulnud noorte seltskond oli loomulikult kirju, nagu võite ette kujutada ja tüdrukud olid ilmselges ülekaalus. Leidsin mitmed toredad inimesed enda jaoks. Osad elavad väljapool Ateenat, osad Ateenas. Eks aeg näitab, kui paljudega kontakt säilib…
Natuke oli muidugi keeruline ka seal seminaril. Ühelt poolt selle tõttu, et inimesi oli nii palju, teiselt poolt selle tõttu, et olen viimastel aastatel osalenud nii mitmetel noortevahetustel-koolitustel ja siis muidugi Europe Goes Green Vormsil sel suvel, mille korraldamine minust ja Marisest viimase välja pigistas. Need kogemused on mulle palju õpetanud, kuid sealhulgas on need mulle õpetanud selgeks ka enamus enamlevinud ja hästitoimivad mängud ning meetodid, mida kasutatakse, seega hakkab kõik vaikselt korduma…
Ning kohtuda 55 inimesega, kellele päevast päeva korrata oma nime ja miks ma ikka siin olen ja kuidas mulle ikka Kreeka meeldib ja OOOOOOO, KAS TÕESTI on Eestis vaid 1.4mlj inimest ja mis on selle KÜLA nimi, kust ma tulen ja….oeh! :)
Mulle meeldivad inimesed, uued kohtumised, uued emotsioonid, aga vahel on seda kõike lihtsalt liiga palju liiga väikse aja jooksul…
Nädalavahetusel peale seminari toimus Art for More festival, mida olen maininud ka oma varasemas sissekandes, kus pidime ka pisut kaasa lööma. Põhimõtteliselt olime enne meisterdanud endile T-särgid, kus seisab, et oleme EVS vabatahtlikud, miks? Küsi meilt! Kuna vabatahtlikkuse idee pole Kreekas veel eriti levinud (ja selle all võib vabalt öelda, et pm keegi ei tea, et mis see vabatahtlikkus üldse on ning miks see hea on), püüdsime seda siis pisut promoda (mitte väga edukalt küll, sest nt minu käest ei küsinud kahe päeva jooksul keegi, mis EVS on, nojah) ning lisaks mõned väiksemad ülesanded, nagu piletite müümine, kunstinäituse valvamine jne. Kõik toimus rahulikult-rahulikult nagu siin ikka, kuid mulle see täiesti sobis, kuna seminarinädal (koos vahva lõpetamispeoga) oli must võtnud viimase ning laupäev lõõmava päikse ja 30-kraadise kuumuse käes tõid minus õhtuks esile esimesed külmetuse sümptomid (kinnine nina, valus kurk, peavalu). Õnneks olid selle arvelt kaks nädala alguspäeva vabad ning olles nüüd saanud ennast korralikult välja magada, on enesetunne märgatavalt paranenud (ninas siiski midagi veel toimub, aga eks see ole vihmast ja jahedusest tingitud praegu…).
Esmaspäeva õhtul kutsus Kostas kokku väikse grupi Ateenas viibivaid vabatahtlikke, et tutvustada kesklinna Ateenas viibivatele erinevate Euroopa rahvusagentuuride EVS-koordinaatoritele. Nimelt toimus neil siin 4-päevane koosviibimine ning osad neist olid huvitatud õhtul kord välja minema, natuke kohalike vabatahtlikega juttu puhuma jne. Järjekordne õhtu stiilis „Tere, mina olen Gea Eestist. Olen siin EVS vabatahtlik ja töötan psüühikahäirete ning muude vaimsete probleemidega inimestega…………“, aga ok, tore oli ka.
Muuhulgas külastasime piirkonda Ateenas, kus eelmise aasta detsembris politsei seda noort poissi tulistas, mille tagajärjel toimusid rahutused ja demonstratsioonid üle terve Kreeka. Nüüd on seal suur sein pühendatud selle poisi mälestuseks, tahvlid, graffitid…õhk seal on enam kui pinev.
Selle aasta detsember tõotab midagi sarnast, vähemalt seal piirkonnas.
Viimasel nädalal on meie korter olnud rahvast täis. Kristiinal oli külas tema parim sõbranna (täna hommikul lahkus), Noral järgmise nädalani siin tema ema, lisaks siis meie – neli püsielanikku. Oeh. Kõik sujub kenasti (kui välja arvata, et on äärmiselt imelik mu jaoks, kui Nora ema siin koristab ja vaipu peseb ja süüa teeb…), kuid totaalselt harjumatu on sellises kommuunis elamine. Läheb veel aega.
Kristina sõidab Saksamaale 30.10. :(. Nukker-nukker. Järgmisel nädalavahetusel on tema ärasaatmispidu.
Uus tüdruk, kes pidi saabuma 01.11. Inglismaalt ei tule. Nukker. Mingil põhjusel ei võta ta enam kontakti ei oma saatva organisatsiooniga kui ka meie mentor Elena ei suuda teda tabada. Hetkel käib töö asendaja otsimiseks, sest raha on Edra juba tema projekti eest ju saanud. Keeruline.
Kuidagi tõsine ja nukratooniline postitus. Ilm mõjutab ikka nii palju ja praegu on see siin liiga selgelt Eestit meenutav…
Päikese ootel,
teie Gea
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
