Nii ütles üks vanem Kreeka meesterahvas mulle paar õhtut tagasi, kui üks teine mootorrattal kimav kohalik teed ületades mu varvastest peaaegu üle sõitis (üldse mitte esmakordne olukord, olen juba päris karastunud viimasel-piiril-manööverdaja nende pööraste keskel).
Greek non-stop – eneselegi teadmata sai see lahke mööduja maha viimaste nädalate tabavaima lausega. Sündmused kulgevad siin ju tõepoolest peatumata ning peatamata, nii isiklikult minusse puutudes, Kreekat mõjutades ning kogu Euroopa mõistes.
Kes viimasel ajal vähegi uudiseid on jälginud või lihtsaltki avatud kõrvadega ringi käinud, pole saanud endast mööda lasta kõiki neid sagimisi, mis hetkel Kreekas ning Kreeka ümber toimumas.
Kuna mina olen viimane inimene poliitilistel, majanduslikel, poliit-majanduslikel ja midaiganes veel teemadel sõna võtma, ei püüagi siin teha muud, kui anda teile mõista, et silmi-kõrvu kinni pigistada siin kindlasti ei õnnestu ning kogu see kriisiteema on kohalike ja vähemkohalike suudes-tegudes igal võimalikul hetkel. Non-stop!
Tuleval nädalal muuseas jälle 24h streiki ja demonstratsioone oodata. Loodan siiralt, et need kulgevad rahumeelsemalt kui möödunud rahutused, mis endaga lausa inimohvreid nõudsid.
Ilmselgelt on hetkel üks tobedamaid tegevusi, mid võiks ette kujutada, Ateenas endale töökoha leidmine. Ja, loomulikult, olen ma siis ennast justnimelt sellisesse olukorda sättinud.
Aprilli lõpuga sai minu 8-kuuline EVS projekt läbi. Küllaltki pikalt plaanitud saarele-tööle (mitte saarele sauna) plaanile tõmbas kohalik Kreeka saaremees (kui saab mehelikuks nimetada sellist käitumist) viimasel hetkel vee peale, niiet seisin dilemma ees: kas tulla tagasi kodumaa suve-rohelusse ning leida lühiajaline ametikoht tehes midaiganes (pean ju hoidma võimalused vabad juhuks, kui septembrist Erasmuseks peaksin minema) või jääda siia päikselõõska kohalike tuttavate sekka ning leida siin suvetöö tehes midaiganes.
Nagu aru saate, tundus hetkel mõistlik pisukeseks veel paika jääda, kuna, võiks arvata hooajatööliste leib siin suuremaks, magusamaks, paremaks, tasuvamaks (ei teagi, mis sõna nüüd sobib siia). Võiks arvata...
Pikad heietused lühidalt ühelepoole saada: elame nüüd viiekesi korteris (kolisin diivanile), teen nii palju, kui soovijaid leidub igapäevaselt linnatuure kohaliku noortehosteli vahvatele külastajatele ning samal ajal muudkui otsin lisategevusi ja lisaraha teenimise võimalusi pärastlõunate sisustamiseks, panen end proovile. Non-stop!
Uued plikad (poolatar, itaallanna ning prantslanna) on üldiselt vahvad, aga küllaltki umbkeelsed, mis on seni meie suhtluse siin teinud enam kui segaseks. Räägime Sabrinaga aegluubis ning pidevast zhestikuleerimisest otsaesisele tilkuvaid higipiiskasid pühkides. Non-stop!
Keeruline on kõike siin toimuvat selgitada neile ning siis veel enda elulugusid panna 10-20 ingliskeelsesse sõnasse ning nende sõnade kombinatsioonidesse. Huvitav iseenesest, ei saa eitada, aga pisut kurnav hetkel mu jaoks, kui vaja siin oma asjad ka joonde ajada kuidagi. Ja kuna mu magamistuba on hetkel elutuba, seega kõige läbikäidavam ruum korteris, pean olema pidevas valmisolekus vastama küsimustele ning kurtmistele nagu „aga kelle omad need pudingud seal kapis on?”, „kuidas ma oma alla aeda Durani rõdule kukkunud lina kätte saan?”, „mulle ei meeldi Ateena, tahan koju minna!!!!”. Võttes, rõhutan, arvesse, et kõik see toimub enam kui puuduliku inglisekeelse sõnavara baasil, seega võtab aega rohkem, kui normaalne misiganes mõistes.
Kõige selle taustaks on non-stop ehitusmüra ja maailma kõige kõvem lärm, mis tuleb üle tee asuva kortermaja ehitusplatsilt (ja õhtul asendub maja all asuva klubi „imeliste” helimängudega). Muide, ehitust alustatakse ka nädalavahetusiti enne üheksat hommikul ja kahjuks ei saa ma rõduuksi kinni hoida, kuna siis ma tõenäoliselt lämbuksin, sest õhk selles kuumuses siin ei liigu paljalt mõttejõul, kuidas ma ka ei prooviks..
Oot, miks täpselt ma nüüd olengi veel siin?!
Ahjaa...sest päike on mõnus, paljud inimesed mu ümber siin on kirjeldamatult toredad ja saanud mulle kalliks ning...mulle meeldivad väljakutsed!!
Teie Gea
Non-stop
Greek non-stop – eneselegi teadmata sai see lahke mööduja maha viimaste nädalate tabavaima lausega. Sündmused kulgevad siin ju tõepoolest peatumata ning peatamata, nii isiklikult minusse puutudes, Kreekat mõjutades ning kogu Euroopa mõistes.
Kes viimasel ajal vähegi uudiseid on jälginud või lihtsaltki avatud kõrvadega ringi käinud, pole saanud endast mööda lasta kõiki neid sagimisi, mis hetkel Kreekas ning Kreeka ümber toimumas.
Kuna mina olen viimane inimene poliitilistel, majanduslikel, poliit-majanduslikel ja midaiganes veel teemadel sõna võtma, ei püüagi siin teha muud, kui anda teile mõista, et silmi-kõrvu kinni pigistada siin kindlasti ei õnnestu ning kogu see kriisiteema on kohalike ja vähemkohalike suudes-tegudes igal võimalikul hetkel. Non-stop!
Tuleval nädalal muuseas jälle 24h streiki ja demonstratsioone oodata. Loodan siiralt, et need kulgevad rahumeelsemalt kui möödunud rahutused, mis endaga lausa inimohvreid nõudsid.
Ilmselgelt on hetkel üks tobedamaid tegevusi, mid võiks ette kujutada, Ateenas endale töökoha leidmine. Ja, loomulikult, olen ma siis ennast justnimelt sellisesse olukorda sättinud.
Aprilli lõpuga sai minu 8-kuuline EVS projekt läbi. Küllaltki pikalt plaanitud saarele-tööle (mitte saarele sauna) plaanile tõmbas kohalik Kreeka saaremees (kui saab mehelikuks nimetada sellist käitumist) viimasel hetkel vee peale, niiet seisin dilemma ees: kas tulla tagasi kodumaa suve-rohelusse ning leida lühiajaline ametikoht tehes midaiganes (pean ju hoidma võimalused vabad juhuks, kui septembrist Erasmuseks peaksin minema) või jääda siia päikselõõska kohalike tuttavate sekka ning leida siin suvetöö tehes midaiganes.
Nagu aru saate, tundus hetkel mõistlik pisukeseks veel paika jääda, kuna, võiks arvata hooajatööliste leib siin suuremaks, magusamaks, paremaks, tasuvamaks (ei teagi, mis sõna nüüd sobib siia). Võiks arvata...
Pikad heietused lühidalt ühelepoole saada: elame nüüd viiekesi korteris (kolisin diivanile), teen nii palju, kui soovijaid leidub igapäevaselt linnatuure kohaliku noortehosteli vahvatele külastajatele ning samal ajal muudkui otsin lisategevusi ja lisaraha teenimise võimalusi pärastlõunate sisustamiseks, panen end proovile. Non-stop!
Uued plikad (poolatar, itaallanna ning prantslanna) on üldiselt vahvad, aga küllaltki umbkeelsed, mis on seni meie suhtluse siin teinud enam kui segaseks. Räägime Sabrinaga aegluubis ning pidevast zhestikuleerimisest otsaesisele tilkuvaid higipiiskasid pühkides. Non-stop!
Keeruline on kõike siin toimuvat selgitada neile ning siis veel enda elulugusid panna 10-20 ingliskeelsesse sõnasse ning nende sõnade kombinatsioonidesse. Huvitav iseenesest, ei saa eitada, aga pisut kurnav hetkel mu jaoks, kui vaja siin oma asjad ka joonde ajada kuidagi. Ja kuna mu magamistuba on hetkel elutuba, seega kõige läbikäidavam ruum korteris, pean olema pidevas valmisolekus vastama küsimustele ning kurtmistele nagu „aga kelle omad need pudingud seal kapis on?”, „kuidas ma oma alla aeda Durani rõdule kukkunud lina kätte saan?”, „mulle ei meeldi Ateena, tahan koju minna!!!!”. Võttes, rõhutan, arvesse, et kõik see toimub enam kui puuduliku inglisekeelse sõnavara baasil, seega võtab aega rohkem, kui normaalne misiganes mõistes.
Kõige selle taustaks on non-stop ehitusmüra ja maailma kõige kõvem lärm, mis tuleb üle tee asuva kortermaja ehitusplatsilt (ja õhtul asendub maja all asuva klubi „imeliste” helimängudega). Muide, ehitust alustatakse ka nädalavahetusiti enne üheksat hommikul ja kahjuks ei saa ma rõduuksi kinni hoida, kuna siis ma tõenäoliselt lämbuksin, sest õhk selles kuumuses siin ei liigu paljalt mõttejõul, kuidas ma ka ei prooviks..
Oot, miks täpselt ma nüüd olengi veel siin?!
Ahjaa...sest päike on mõnus, paljud inimesed mu ümber siin on kirjeldamatult toredad ja saanud mulle kalliks ning...mulle meeldivad väljakutsed!!
Teie Gea
Non-stop
Postitused
