Kõik inimesed naeratavad samas keeles…

….kirjutas mu toakaaslane Nora täna mõtteterana meie korteri seinale.
Ilus idee, aga mul on suured kahtlused, kas see ikka ka tegelikult nii on. Ilmselgelt ei ole naeratus ju erinevates kultuuriruumides absoluutselt üheselt mõistetav.
Näide1 - kui naeratad Eestis tänaval kellelegi võõrale (kui üldse õnnestub silmside saavutada kellegagi..), pöörab ta (eestlane) enamasti pilgu kiiresti kõrvale ning kiirendab sammu, et ometi MITTE lähemat kontakti saavutada.
Näide2 - kui siin Kreekas kellelegi peaksid tänaval naeratama (sest kõik ju muud ei teegi, kui vahivad silma üksteisele), siis on see vaid ja AINULT märk sellest, et soovid lisaks ka verbaalselt (ning tõenäoliselt füüsilist) kontakti saavutada.
Usun, et juba nende paari näite põhjal võib teha olulisi järeldusi naeratuse keerukusest ning, et selle valdamiseks ja edukaks kasutamiseks (et see nö Sinu vastu ei pöörduks – ha! Kõlab nagu mingi maagiline sõrmus mõnest pöörasest triloogiast) tuleb näha palju vaeva (loe: kogeda erinevaid situatsioone, kus naeratuse võim avaldub).

Kui eelmises sissekandes kirjutasin Akropolisest, siis nüüd on vist kohane kirjutada (lühidalt) ka uuest Akropolise muuseumist. Kirjutan selle pärast, et käik sinna avaldas mulle olulisemalt suuremat muljet, kui üles mäkke. Hea!
Olin nimelt nädalavahetusel üksi korteris, kuna Kristina oli Thessalonikis tädil külas (ta pooleldi kreeklane) ning Nora ronis mingite oma tuttavatega Olümpose otsa.
Seega, laupäev oli kultuurne ja muuseum lahe. Kuna see on uus (meenutab natuke KUMU), on pilet aasta lõpuni vaid 1EUR, niiet tulge-tulge! Sees võib näha palju vanu kive, veel natuke vanu kive, vanu skulptuure ning kõike muud, mis Akropolise juurde kuulub. Samuti saab vaadata põnevat (no sel hetkel mu jaoks oli vähemalt) filmi sellest, milline Akropolis kunagi välja nägi ning, mis kõik sellega aegade möödudes juhtunud on, ja samuti nautida avaral väiterrassil (ja ka sees läbi hiiglaslike klaasseinte) vaadet üles Akropolisele. Ja mis olulisim- vaatamata sellele, et külastajaid on murdu, on sees ikkagi piisavalt avar, et mitte kõigiga külg-küljetsi nühkida. Bravo, e!?

Esmaspäeval alustasin tööd tugikodus Hippokrates I. Siis selles majas, kus hetkel 14 meest, psüühikahäirete ja vaimse alaarenguga, vanuses enamus 60 ja peale. See on kolmest üksusest (tugikodu Hippokrates II ja päevakeskus Diadromi) selles suhtes kõige karmim, et sealsed elanikud pole enamuses võimelised suurt muud tegema, kui sööma, magama, telekat vaatama, jalutama jne. Vaid vähesed neist osalevad päevakeskuse (mis asub allkorrusel ja kus Nora töötab) tegevuses.
Seni olen lihtsalt iga päev püüdnud jälgida, et mis toimub, sest neil on iga päev kindel programm – mis kell süüakse hommikust, juuakse kohvi, süüakse puuvilju jne. Samuti on igal päeval ära jagatud, kes läheb päevakeskusesse hommikupoolikuks, kes koos saatjaga pagariärisse/kioskisse/kohvikusse, kes aitab köögis jne. Igapäevased tegevused nagu koristamine, laua katmine jms. on need, mida tuleb juhendada, et panna sealseid elanikke end liigutama.
Loomulikult pole esimesed päevad olnud kerged ja ega seda polnudki oodata. Päris esimestel tundidel tundsin ikka mitu korda, et pean minema välja taha-aeda, et pisut värsket õhku saada…kogu keskkond tõmbas nagu „koti“ pähe (ma ei oska seda tunnet praegu hästi sõnadesse panna). See ongi see, et teoorias võid Sa kõike teada ja olla lugenud ning filmides näinud jne., aga kui Sa oledki selle kõige keskel..
…näed, kuidas autist vaevleb kinnisidee küüsis, et peab kogu aeg vett jooma, korrutab vahetpidamata sama lauset ning püüab iga laua pealt või mõne teise käest tema klaasi haarata…
…näed, kuidas skisofreenikust igivana mees istub iga päev sõnagi lausumata (vahel küll laulabJ) kägaras ühes diivaninurgas ja tõmbab vaid jakki/pluusi üle pea, ise sinna juurde rämedat kopsuhaige köha köhides ning aeg-ajalt naeru kõkutades..
…kuidas downi sündroomiga alati rõõmus väike sell ringi toimetab, tahab Sul käest kinni võtta ning midagi näidata…
…kuidas paljud mehed on lisaks vaimsele alaarengule ka erinevate liikumisraskustega (tingituna kõrgest east või on varasemate psühhiaatriakliinikus veedetud aastate jooksul põetud raskeid haigusi või saadud vigastusi, mis pole paranenud korralikult)…
…kuidas lonkav kurt-tumm mees Sind oma suurte pruunide silmadega vaatab, pealage hõõrub ja Sul pole õrna aimugi, mis tema peas toimub, mida ta tunneb või tahab…

Ühelt poolt olin ma selleks kõigeks valmis ja teiselt poolt ei saa selliseks esmakogemuseks vist kunagi täiesti valmis olla. Aga vähemalt tunnen ma end praeguseks juba oluliselt paremini. Nad kõik on omamoodi toredad, oma kiiksude ja elukogemustega. Osad suudavad end rohkem väljendada, osad vähem, aga ega alati polegi SÕNAD ju need kõige tähtsamad, eksole :).
Püüan järjest rohkem ning intensiivsemalt keelt õppida ja lihtsalt asju ütlema hakata, sest ega muudmoodi see siin ju ei tule. Algus on hea ning motivatsiooni kõigeks küll ja rohkemgi veel, lootke minuga selle tunde järjepidevusele, aitäh!
P.S. töötan E-N kell 9.00-13.00, niiet pole probleemi, ei, absoluutselt mitte!

Psühholoogiline ja füüsiline tervis on võrdselt olulised nagu te kõik teate, seega, otsisin omale koha, kus Pilatest teha. Ok, Jannis soovitas kohta ja mina otsisin selle koordinaatide järgi üles :), aga igal juhul toimib kõik hästi seni. Stuudio on kodune, sõbralik ja hea vaatega, treener asjalik. Ootan pikisilmi juba järgmist kolmapäeva!
P.S. samuti toimuvad seal Aafrika tantsu tunnid ning trummi-töötad, niiet, kes teab.. äkki proovin.. suvisel noortevahetusel Vormsil toimunud Aafrika tantsu-töötas oli ju mõõõnuuuussss..

Nädalavahetusel oleme Kristinaga kahekesi (Nora onu ja tema abikaasa on Ateenasse tulemas ja koos minnakse Delfisse)ning esialgsed plaanid näevad ette rannapidu, kohalikku tavernasse õhtustama minekut ning ümbruskonnas tuuritamist. Kristina on hea seltskond, niiet ootan ärevalt :)!

Naeratage!

Samas sellisele "lahedale" tüübile ei tasu küll naeratada...

Inimesed

Mulle on alati pakkunud huvi erinevaid inimesi vaadata. Ma mõtlen siis, kui kuskil linnapeal ringi käid või istud kohvikus või rongis… Aga siin on vaatlemine tõusnud täiesti uuele tasemele, kui nii võib öelda, sest nii palju erinevaid inimesi kui siin, pole mul seni õnnestunud kusagil kohata.
Näiteks üleeile istus mu vastas metroos vanem meesterahvas, kes kuidagi naljakalt niheles pool teed ning siis järsku kääris kampsunikäise üles ning asus oma käe ümber tugevamini kinni tõmbama tumesinist peenikest pakkimispaela, no niimoodi nagu arst vererõhku mõõtes veresooned kinni tõmbab, et siis rahunenuna edasi sõita. Okei…
Või kohata metroos vanameest Hello Kitty käekotiga.
Või kuulda noort kreeka räpparit üksida oma pingil üle metroo oma uusi riime räppimas.
Või nähatänavatel politsei eest ära jooksmas pigimusti mehi, kellel üle õla visatud suurde valgesse riidesse mähitud Gucci-mucci liba-kellad ja muu kraam.
Või süüa päeval lõunaks souvlaki´t ning samal ajal vaielda mustlasnaisega, kes tahab Su käe pealt ennustada.
Või istuda õhtul kohvikus ja püüda selgitada väiksele tüütule ja pealetükkivale (mitte armsale väiksele kurbade silmadega) murjamipoisile, et ei soovi tema närbund roosi osta…


Laupäeval käisime Akropolises.
Ma ei tea, võimalik, et olin oma lootused selle koha suhtes enne kuidagi liialt üles kütnud või… ei oskagi sõnastada, mis täpselt, aga kui me Noraga läbi kuumuse leemendavatena üles jõudsime ja mina valmistusin imestusest kiljuma pistma ning Nora külge klammerduma, et tasakaalu säilitada…ei juhtunud midagi. Ei mingit reaktsiooni. Pisikest ka mitte.
Olgu, tore on sinna üles kõndida, näha teepeal erinevaid amfiteatreid, vanu sambaid ja muud kivikraami (samas, seda on siin üle terve linna nii palju, et…), nautida vaadet all laiuvale linnale jne. Aga, kui sinna lisada (liiga) palju turiste, järsud libedad marmorteed ülesmäge ilma igasuguste piirete ning käepidemeteta (täiesti müstika on, kuidas sellise vaatamisväärsuse juures pole peaaegu üldse mingisuguseid turvapiirdeid seal kaljude vahel ega isegi mitte märke, mis viitaks, et siin on järsak või libe või midagi…) ja üleval varemete vahel vedelevad prügikotid, üles seatud tellingud (kuna nad ikka veel restaureerivad ja ehitavad ju seal) ning kraanad-ekskavaatorid, siis on ülimalt keeruline (ja, kuulge, ma arvan, et mu kujutlusvõime on üle keskmise tugev) ennast ajas tagasi mõelda ning nendes templites erinevate Kreeka jumalatega kontakti astuda, väikeste jaapanlaste kaamerad silmanurgas sähvimas.
Tõsi on aga see, et alt linnast Akropolist vaadata on võimas. Las ta siis jääb nii!

Eelmise nädala lõpus kirjutasin ka erinevatesse kohalikesse ülikoolidesse, et saada infot, kas mul kuskil mingite skeemide läbi on võimalik käia kuulamas inglise keeles loetavaid psühholoogiaalaseid loenguid. Loomulikult pole ma siiani saanud mitte ühtegi vastust. Järgmine samm on otsida välja oma linna kaart ning võtta üks päev, et ringi seigelda ja ise kohale minna. No miks ka mitte!

Kohtusin Jannisega, kellest esmamulje jäi väga positiivne ja tore. Sõbralik, lahke, abivalmis ning täiesti vastuvõetava mõttekäiguga tüüp tundub. Pisike plaan on järgmise nädala lõpus korraldada koos veel mõne vabatahtlikuga meil nö väike Eesti-Saksa-Kreeka kultuuriõhtu(söök) – siis kulub ehtne kreeklane vast marjaks ära!

Ja lõppu, tundub, et lisan taaskord filmisoovituse – nimelt käisime eile kinos vaatamas filmi „The Soloist“. Jällegi film (tõsielusündmustel põhinev), mis puudutab vaimse tervise teemat. Peategelasteks skisofreenikust andekas muusik (Jamie Foxx),, kes haiguse avaldudes jättis pooleli oma õpingud tunnustatud muusikakoolis ning asus elama tänavale ning ajakirjanik (Robert Downey Jr.), kes kirjutab muusikust kolumni (kuidas üldse inimesed jäävad kodutuks ja miks SELLINE inimene otsustas oma elu veeta tänavatel), saab temaga heaks sõbraks ning püüab teda taas jalule aidata ning aidata tal täita oma unistust (saada heaks muusikuks ning esineda kohalikus suures kontserdimajas).
Film on tõetruu, emotsionaalne, mitme väga hea point´iga, mitte liiga imal ning osatäitjad on head.
Vaadake!


Lehvitan!

Jalutuskäik LonelyPlanet´iga

Käisin jalutamas.
Niimoodi turistikalt, et raamat ja kaart näpus.
Edaspidi vist pole mõttekas nii, sest liiga palju abipakkujaid kohtab teepeal. Pean ikka marsruudi kodus pähe õppima ja siis targa näoga ringi patseerima.
Ateena põleb

Zeusi tempel

Akropolis

Sellisel pingil PEAB ju istuma

Lemmikpuu

Üldse on National Gardenis mõnusaid kohti, kus jalgu puhata (ja kõrvu sellest linnamürast)

Palmid vihmas

Jalad puhkavad

Freedom is curative (vabadus on raviv)

Viimasel kahel päeval oleme vaadanud erinevaid dokumentaalfilme psüühikahäiretega, vaimse alaarenguga või muude füüsiliste puuetega inimeste ravi ajaloost Kreekas. Ja mis me näinud oleme on ikka päris karm. No ikka niimoodi karm, et olen ka pisaraid silmanurgast pühkinud.

Põhimõtteliselt hakati siinsetele patsientidele ravimite kõrval vähehaaval toetavaid tegevusi ja teraapiaid pakkuma vaid vaevu 15-20a tagasi. Seni elasid abivajavad inimesed VAID kinnistes raviasutustes, psühhiaatriakliinikutes, asylumites. Ja millistes tingimustes nad seal elasid - see on juba nagu pilt mõne sajandi tagusesse kliinikusse. Inimestel polnud riideid, osad olid kas voodite külge seotud või jalgupidi seina külge aheldatud, koos olid nii psüühikahäiretega kui vaimse alaarenguga patsiendid jne.jne. Oli uskumatu näha 1980ndate lõpuaastatel Briti reporterite poolt Leraosel filmitud kaadreid, mis räigel kuid ausal moel kõike eelpoolloetletut peegeldasid.
Leros on saar, kuhu aastaid tagasi saadeti erinevaid ühiskonnas mittesoovitud inimesi, kes elasid seal asylumis täiesti ebainimlikes tingimustes, kus neid koheldi tihtipeale kui loomi.
Ühesõnaga, kes tahab täpsemalt teada ja lugeda, siis internetis on Lerose kohta hulganisti materjali ning kindlasti on kusagilt võimalik saada kätte ka film „Leros –island of outcasts“. Mis sellest kõigest aga oluline on praegu aru saada, on asjaolu, et praeguseni on kreeka ühiskonnas säilinud tugevad eelarvamused, hirmud ning stereotüübid inimeste suhtes, kes on millegi poolest erinevad. Veel kümmekond aastat tagasi olid näiteks perekonnad, kus mõni liige oli kas vaimse alaarenguga või psüühikahäirega, veendunud, et ainuvõimalik lahendus on saata see pereliige elama kinnisesse kliinikusse (kliinik on muidugi palju öeldud, kuna enamasti polnud sellistes asutustes ei piisavalt arste ega psühholooge, olid vaid „valvurid“: kohalikud inimesed, kes asutuses tööle hakanud), kus hiljem teda enam keegi ei külastanud. Ja nii seisavad inimesed siiani vastu päevakeskuste ning tugikodude loomisele linnas. Keegi ei taha, et „hullud“ ja „väärakad“ nende läheduses elaksid.

Tasapisi inimeste tolerantsus siiski kasvab, nähes ja suheldes klientidega, kes nende naabrusesse elama on asunud, kuid teavitus- ja selgitustööd on siinses ühiskonnas veel teha vaja palju. Sellega tegelebki MTÜ, kus ma vabatahtlikuks olen – Edra. Edra alla kuuluvad praegu kolm üksust – kaks tugikodu ja üks päevkeskus. Tugikodudes elab hetkel kokku 23 patsienti/klienti. Ühes tugikodus vaid mehed (14) ning nemad on peamiselt vaimse alaarenguga kliendid ning teises tugikodus 9 meest ja naist, kellel erinevad psüühikahäired. Mõlema maja elanikud on peamiselt vanemad inimesed (40-80a), kes varem olnud erinevate asylumite elanikud (muuhulgas külastasime ka ühte kahest Ateenas asuvast psühhiaatriakliinikust), kuid nüüd saanud võimaluse elada sellistes toetatud elamiste tingimustes.
Vabadus on raviv…

Päevakeskus tegutseb hommikupoolikuti ning pakub erinevatele klientidele (nii tugikodude elanikele kui ka kohaliku kogukonna klientidele) võimalust erinevateks loovateks töötubadeks, teraapiarühmadeks, vahvateks ühisüritusteks, väljasõitudeks jmt.
Lisaks töötavad Edras eripedagoogid ning psühholoogid lastega, kellel on erinevad õpiraskused (düsleksia ning muud logopeedilised probleemid). Samuti on neil moodustatud rühm kliinilistest õdedest, kes toetavad kliente, kui nad näiteks mingil perioodil haiglasse satuvad või on kodus haiged ning ei ole ise võimelised minema näiteks vereanalüüsi andma vms. – siis on haigla ning kliendi vaheliseks lüliks just selline kliiniline õde.
Ning muidugi on kõige selle kõrval Edra meeskonna suureks eesmärgiks kohalike inimeste teadlikkuse tõstmine vaimse tervise probleemidest ning seeläbi ühiskonna tolerantsuse suurendamine. Selleks korraldavad nad erinevaid üritusi nagu näiteks 10.oktoobril (rahvusvahelisel vaimse tervise päeval) alguse saav kolmepäevane festival „Art for more“ (mis, muideks, väga mugavalt toimub meie kõrvaltänavas, Tehnopolises J), kus läbi erinevate näituste, kontsertide, loovate töötubade jms. juhitakse noorte tähelepanu vaimse tervise probleemide märkamisele ning nende mõistmisele. Meie, vabatahtlike, peamiseks ülesandeks sellel festivalil on luua interaktiivset vestlust kohalike külastavate noortega, rääkida nendega vabatatlikkusest, EVS-i võimalustest ning muidugi ka saada teada nende arvamust vaimse tervise probleemidega seonduva kohta. Kuna festivalini on veel kuu aega, siis, Kreekale kohaselt, on enamus ideid veel väljatöötamisel ning programm kokkupanemisel – aega on ju veel küll J!

Tööga on veel selgumise, et millises üksuses ma tegevaks saan, kuid tundub, et siinne meeskond on väga avatud kuulama ka meie endi eelistusi ning loodan siiralt, et tuleva 8 kuu jooksul on mul võimalik saada osa kõigi kolme üksuse tööst. See oleks minu jaoks parim lahendus, aga eks paistab, kuidas asjad kujunevad. Igal juhul tundub seni, et minu ettekujutus siinsetest asjade korraldusest peab suuremalt jaolt paika ning kogemus, mille siit saan, on minu eriala ning õpingute seisukohast täpselt kümnesse nagu lootsingi!

Korterikaaslasi õpin iga päevaga aina paremini tundma. Tore. Samuti linna. Vahva.
Üldiselt pole siin midagi ülemäära keerulist. Kuna metroojaam on meie majast 2min jalutuskäigu kaugusel, on peaaegu kogu linn nagu peopesa peal – sõida ainult kuhu soovid ( ja liine on siin vaid 3, niiet väga OK). Ja peagi ma seda kõike ka teen – asun seiklema J!

Eile sai Nora kokku veel ühe saksa tüdrukuga (neid saksa inimesi on siin ikka massiliselt, nii vabatahtlike hulgas kui ka tänaval turistidena), vabatahtlikuga, keda ta Saksamaal enne siiatulekut kohtas ja tõi ka ta muuhulgas ka siia korterit vaatama. Neiu on 18a, ülijutukas ning enamuse aja veetis Norale fotokast pilte, kus ta erinevatel pidudel erinevate kohalike noormeestega poseeris, näidates. Nojah. Ma väga ei sulanud.
Mina peaks nädalavahetusel kohtuma Dimitrise (Jaanika kreeka peika, kes oktoobrist tuleb Tallinna Noorsootöö Keskusesse EVS-i tegema) sõbra Jannisega, kes natuke linna tutvustab ja muidu sõralikuks (loodetavasti) näoks on siin hiigelmetropolis. Hmm, eks selline sõprade-sõprade-sõpradega kohtumine on alati muidugi.. huvitav …ettearvamatu? (ma ei suuda seda õiget sõna leida, aga usun, et saate aru, mu taibukad sõbrad J),aga eks paista, kuidas läheb!

Kristina läheb homme viieks päevaks midterm-training´ule (vahekoolitus, mis leiab aset EVS teenistuse poolepeal…no umbes poolepeal), niiet nädalavahetuseks korter minu ja Nora päralt. Ajee…äkki koristame pisut (kuigi täna ka siin pesin põrandaid.. hullupööraselt tolmune on ju, eriti, kui kogu aeg rõduuksed lahti ja kogu see jama tänavatelt siia sisse lendab ..brr) – selliste pööraste nädalavahetuse-plaanidega plikad oleme siis J!

Aga nüüd pean hakkama homseks kreeka keele tunniks õppima…tähestikku…pähe! Bravo!

Pikadpaid

Ehtekarp kirbuturult (no ei saanud ju jätta panemata pilti sellest :)) ja Nora, Kristina, mina

Okou!...

...täna algab ju superstaaaaaar ja mul pole normaalset internetti!!!!!! (:

Teretere, olen Eestist ja vaid mõneks päevaks siin puhkusel!

Ega pole see heledajuukselise sinisilma elu siin esimestel nädalatel mitte kerge, eks oli teada. Lihtsalt peab harjuma tüüpidega, kes nii iga restorani ees, poodides või metroos muudkui teevad juttu, et kust neiu pärit on ja kauaks ikka jääb siia jne. Kuna veel (eesmärgid peavad olema, eksole!) kreeka keelt nii hästi ei oska, et kohalikuna võiksin mõjuda, püüan ette manada klaasistunud pilku ning kui keegi (seni enamus) sellest hoolimata vestlusse püüab astuda, annan endast parima veenmaks neid, et siiski juba täna-homme lahkun (eriti keeruline muidugi oli seda teha eile metroos, käes kaks suurt kotti toiduainetega, mida olime just supermarketist toomas käinud…).

Elu meie korteri ümber keeb aga kuumalt - seda nii ilma tõttu kui ka põhjusel, et meie pesa asub Ateena ühes armastatuimas meelelahutuspaigas – Gazi´s. Siia on koondunud hulgaliselt mõnusaid kohvikud ning söögikohti, baare ja klubisid ning muidugi Tehnopolis – koht, kus pea iga nädal toimub mõni suurem kontsert või festival. Tehnopolis paistab samuti meie rõdult kätte ning üle õhtu on päeviti kuulda sound check´e ja õhtul kontserte (hetke kuum sõna on kolmapäeval saabuv MGMT).
Pimeda saabudes täituvad ümberkaudsed tänavad ja pargid (jah, Ateena keskmes on oodatud kordi rohelisem, mis on muidugi super!) noortega. Ja kui ma ütlen, et täituvad, siis enamasti tähendab see, et pead end tänavatel inimhulgast jõuga läbi pressima. Ja nii mitte ainult nädalavahetustel vaid ka nädala sees. Siinsete inimeste aktiivsem elu tundub algavat kuskil kümne-üheteist ajal õhtul, kui saadakse sõpradega kokku, minnakse õhtustama ja muidu mõnusalt aega veetma. Ateena on linn, mis ei maga kunagi – enam rohkem tõsi ei saagi olla!

Samuti veavad oma lauad-katusealused õhtu saabudes välja erinevad ehtemüüjad. Oh, lausa vastupandamatuid vidinaid tehakse siin. Muidugi on osad letid totaalselt mõttetud tsurkade vidinad, aga NII palju leiab ka toredate kohalike loovusest pakatavaid ehteid. Ühel õhtul teen tõsisema ringi nende lugematute lettide vahel, võite kindlad olla!

Siiani ju ei ole veel aru saanud sellest, mis tegelikult tähendab, et olen 8ks kuuks siia tulnud. Tunne on nagu puhkusereisil ja kogu aeg peab ennast rahustama, et aega on! AEGA on! Tahaks ju kõike näha ja kogeda…vast reaalsus mind varsti tabab…loodame siis, et mitte väga karmilt, eks!

Eile jalutasime kolmekesi (Kristina, Nora ja mina) kesklinna, kus Kristina meile kõik olulisemad kohad (poed, postkontor jms) kätte näitas ning täna läksin natuke ka ise seiklema. Loomulikult on eriti hea, kui keegi põhiasjad selgeks teeb, aga ise avastada, uurida ja läbi provida/käia on alati kõikse kasulikum – vähemalt mulle.
Püüdsin küll hommikul oma avastusretkele üksinda hiilida (harjun veel 2 inimesega kogu elamise jagamisega, iga hetk ninapidi koosolemisega, püüdsin endale natuke hingamisruumi tekitada), kuid mu korterinaaber Nora (19) avaldas tungivat soovi kaasa tulla ning loomulikult ei suutnud ma ju ära öelda.
Noraga on nimelt selline lugu, et tema orientatsioonivõime on veel umbes 200korda kehvem kui mul. Ja no see on ikka päris hull. Mitmeid kordi on temaga juba omajagu nalja saanud ning tänagi ei näidanud ta end just taibukamast küljest selles osas. Kuid vähemalt mõistab ta oma probleemi ise samuti ning püüame siin kolmekesi välja mõelda, kuidas linna tundmaõppimist ning hiljem üksi ringikäimist tema jaoks kergemaks teha. Selline lokkav abivalmidus siin!
Igal juhul käisime mõned tunnid koos ringi ning siis saatsin ta metroole, kuna ta oli plaaninud koos Kristinaga ookeani äärde minna, mis andis mulle hea võimaluse natuke iseendaga aega veeta. Jalutasin pisut veel linnas ringi ning siis seadsin sammud tagasi kodu poole, kuna tahtsin veel kirbuturult läbi jõuda.

Just! Igal pühapäeva hommikupoolikul on kohe meie maja lähedal pargis suur kirbuturg. Võib-olla isegi et hiiglaslik kirbuturg. See on nagu Balti jaama turg ainult umbes paar-kolm korda suurem ning nagu te aru saate võib sealt leida kõike…no ikka päris KÕIKE! On vist üks parimaid kohalike elu tundmaõppimise viise minna sellisele kirbuturule. Oleksin võinud veeta seal tunde ja tunde lihtsalt jalutades ja vaadates, mis imevidinaid inimesed endile elu jooksul kogunud on. Muidugi tegin ka head kaupa ning ostsin endale sõnuseletamatult ilusa sahtlitega ehtekarbi (kunagi tuleb pilt ka, ärge muretsege) vaid 5EUR eest. Mõnus.

Pisike miinuspool kõigel sellel siin on asjaolu, et ikka veel on liiga palav. Olgu, on tõsi, et eelistan pigem kuuma kui külma, kuid kuumus siin on teatavatel hetkedel ikka tõesti liig. Ja ebameeldiv on see, et selline kuumus paneb hetkel pea iga päev mu pea valutama. Tundub, et võrdväärselt väljakutsuv on harjuda nii kultuuri kui kliimaga. Aga väljakutseid ma ju siia vastu võtma tulingi!

Akropolis on märksõna, mis minu esimestes postitustest kindlasti puududa ei saa. Seda võimsust on ilmselgelt keeruline sõnadesse panna ning minu jaoks isegi üllatav, et sellised emotsioone see kivihunnik (ok, osad sambad ikka ju püsti ka kenasti) minus tekitab. Aga tõesti, olen seda nüüd vaadelnud erinevate nurkade alt – küll meie katuseterrassilt, kesklinna jalutades, lähedaloleva mäe jalamilt (vau!) ning kui aus olla, ei suuda ära oodata, et sinna sisse pääseda. Olgu päev või täiskuuvalge öö – näha Akropolist üle linna kõrgumas – ei ole võimalik jääda emotsioonituks.

Häid emotsioone, kus iganes te ka parasjagu poleks!

Mõned pildid, palun väga!
Vaade rõdult

Majaesine vaade ("Rentslimiljonär"?!)

Minu tagasihoidlik magamisnurk (see on voodi -eriti kriuksuv-, ma ei maga maas madratsil, olge mureta). Paremal Kristina voodi ja rõduuks.

Vannituba (vann on vasakul muidu)

Elutuba ühe nurga alt..

...ja teise nurga alt

Vähem on rohkem (less is more)

Kohal.
Oluliselt kergema kohvriga kui oleks soovinud, aga vähemalt kohal.
Samas tundub, et lähimatel hetkedel neid asju, mis maha jäid (teine paar teksasid, mitmed kampsunid jms) otseselt vaja ei lähe, sest näiteks istun praegu minimaalses riietuses (lühikesed püksid ja topp) suures toas, rõduuksed ja aknad kõikides tubades avatud, aga õhk pm ei liigu ja olen üleni märg, higine siis….brrr!
Väga ei taha mõeldagi, mis siis veel juhtuma hakkaks, kui end pisut kiiremini liigutaksin või, jumal hoidku, välja läheksin.
Muidugi võib öelda, et on suhteliselt ebameeldiv olla kogu aeg kleepuv ja lokkisjuukseline, aga vast harjub ning ega siingi sügis (aknast paistvate) mägede taga pole. Kui veab, saab peagi panna jalga teksad ja varrukatega t-särgi.

Korter on tore. Põhimõtteliselt võtab see enda alla kogu kolmanda korruse kolmekorruselises majas ning võimalik on minna ka katusele, kus on nö terrass ning sealt avaneb vaade üles Akropolisele. Küllaltki kena.
Samas kui rõdult alla vaadata, siis majatagune on huvitav. Minu saksa toakaaslane Kristina näitas mulle katusel kõigepealt Akropolist ja siis alla viibates küsis „Gea, kas Sa „Rentslimiljonäri“/“Slumdog millionaire“ oled näinud?“ ja kui ma pilgu rõdult alla suunasin, avanes mulle tõesti küllaltki India slum´i sarnane vaade. Päris nii hull, kui seal filmis, asi muidugi pole, aga kuna piirkond oli enne üks vaesemaid ja rääbakamaid, siis pooleliolevad kortermajad, lagunevad katused ning riidelinade kasutamine katusealustena, on siin küllaltki tavapärane vaade.
Praegu areneb see piirkond aina kiiremini ning korrastustööd toimuvad mühinal, seega on võimalik leida siinsamas läheduses ka hoopis teistsuguseid vaatepilte. Tundub, et selline ongi Ateena – iga nurgatagune võib pakkuda üllatuslikku vaatepilti – nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Igav siin seigeldes küll vast ei hakka!

Sees on meil kaks magamistuba, köök, dushiruum ja elutuba. Täiesti normaalselt ruumi ning absoluutselt piisavalt pinda ka külaliste majutuseks, niiet laske käia ja tulge Ateenasse!
Hetkel jagangi tuba Kristinaga. Täna (4.09) saabub ka teine saksa neiu Nora (kes saab eraldi toa endale*) ning siis oleme paar kuud kolmekesi siin. Kuniks Kristina teenistus oktoobri lõpus läbi saab ning tema asemele 2 uut vabatahtlikku tulevad.
*mina ei valinud seda tuba endale põhjusel, et seal on narivoodi ning puudub aken õue, seega nati pimedam ja kõledam seal. Kindlustasin endale koha suuremas rõduga magamistoas. Ajee.

Enne minu tulekut oli Kristina siin koos hispaania neiu Beaga, kuid tema sõitis 2 nädalat tagasi tõsistel perekondlikel põhjustel tagasi koju ning enam kahjuks tagasi ei tule. Gea-Bea naljad jäävad siis seekord tegemata…
Esimesel õhtul kohtusin juba ka kahe teise toreda vabataktliku-neiuga: Sofia Taanist ja Michi Austriast, kes mulle ja Kristinale enda juures ülimaitsva õhtusöögi valmistasid. Kahjuks nemadki juba 2 kuu pärast lõpetavad oma projektid siin, niiet tundub, et mul tuleb pikemaajalisemate kontaktide loomiseks oodata oma oktoobris toimuvat on-arrival trainingut (kohalejõudmise koolitust), kus kohtuvad kõik viimaste kuude jooksul siia jõudnud EVS-id.

Kuni esmaspäevani (7.09) olen vaba kõigist kohustustest ning püüan ülehelikiirusel sisse-elada, et esmaspäeval teada saada kõik oma töökorraldusest, saada kätte oma esimese kuu raha ning pea-ees sukelduda…kõigesse, mis juhtuma hakkab.
Püsivat internetiühendust meil hetkel korteris pole. Igal võimalikul ja vajalikul hetkel püüame naabrite wifit, kuid alati ei saada neid ettevõtmisi edu, kuna ühendus ilmselgelt väga lünklik. Isikliku ühenduse peaksime siia saama lähema kuu jooksul, niiet siis suudan regulaarsemalt endast märku anda.


Praegu polegi aga muud, kui sätin siin asjad korda ning jään ootama Norat, kes lähema paari tunni jooksul peaks oma kohvriga siit keerdtrepist (just, siin pole lifti) üles kobistama (jah, ka mina vedasin iseseisvalt kõik oma kodinad siia kolmandale korrusele – see kõlab kergemalt kui see tegelikult on, ausalt!!).

Pakaa!