2 nädalat

2 nädalat enne Ateenast lahkumist on mu meeled täis küsimusi ja vastakaid emotsioone.

Nii üleüldiselt.

Kui palju ma Ateenat ja siinseid inimesi igatsema jään ja kuidas ma sellega toime tulen?

Mida ma sellest kõigest siin õppinud olen?

Kuidas võtate teie vastu 11kuu jooksul muutunud Gea?

Kuidas ma saan teie kõigiga taaskohtumisel hakkama ilma rõõmust minestamata?

Miks on elu keerdkäigud kohati justnimelt nii keerulised kui nad on?

Kui palav on liiga palav?

Kui kaua on kaua?

Kui palju on palju?

Kui kaugel on kaugel?

Mis edasi?

Vahepala(v)

Ma ei mäleta, millal ma viimati sokke kandsin siin.

Vist millalgi mai keskpaigas.

Palav on.

Head saabuvat kuumalainet teile! (:

Dokumentideta võõras linnas

Et teie põksuvaid südameid kohe alguses vaigistada ning esimesed hirmumõtted peast peletada: pass on alles ja olen ikka Ateenas.

Viimane kuu on siin lehel valitsenud vaikus, vabandan. Asjaolud on lihtsalt olnud tihedad, kiired ja tegusad. Täna aga ei saa kirjutamata jätta, sest mõtteid-muljeid on kogunenud palju ning, mis väga oluline, olen selle kuuajalise vaikuseperioodi veetnud rabades ning sahmides, mis on nüüdseks mu sõrmede alla klõbisema ja peopesi soojendama toonud uue sõbra ja kaaslase, kauaoodatud väikse ning toimiva rüperaali (just, kasutan seda jaburat sõna), millega esimest korda üle pika aja on HEA ja KIIRE kirjutada.

Niiet, soovige mulle „megeia!“ (kreeklased nimelt niimoodi õnnitlevad üksteist alati kui midagi ostavad, olu see siis riideese, tehnikavidin või misiganes) ja loodame, et see väike kaaslane saadab mind nüüd igasuguste viperuste ja õnnetute saatuselüketeta pikka aega.

Mai esimesed nädalad möödusid linna-tuuri-giidina Ateena kesklinnas noori (ja vahel vanemaid) hostelikülastajaid mööda peamisi arheoloogilisi vaatamisväärsusi ringijalutades. Iseenesest oli vahva tööots. Õppisin ise mõned huvitavad faktid ning sain liigutada ennast pisut. Tahaks lisada, et muidugi kohtasin toredaid inimesi, aga ega tegelikult muljed nendest noortest nii meeliülendavad pole. Tegemist oli kenade inimestega, aga enamasti noored Ameerika või Austraalia turistid, kelle maailmapilt, arvamused ning väärtused Euroopa inimestele (vähemalt mulle) pehmelt öeldes kummalised tunduvad ja pikemaks vestluses väga palju pidepunkte ei leia. Nii jäin enamasti oma õpitud faktide, ilmateemalise vestluse ja lihtsa small-talk´i juurde. Mis aga iseenesest igapäevaselt suht väsitavaks muutus.

Nii saatuse tahtel lendaski mu poole päästerõngas, mis tõi mind igapäevasest päikselõõsasest papagoi-ametist tööle ühte teise hostelisse ja juba administraatori kohale.

Saigi alguse minu ERITI Kreeka-stiilis elu. Esiteks juba olukord, kuidas töökoha sain: loomulikult ühe kohaliku sõbra kaudu, kelle sõber selle hosteli omanikuks. No tegelikult on omanik selle sõbra isa, kelle muuhulgas veel 3-4 hotelli ning turismifirma ja ma ei tea, mis veel. Nõnda poetas mu sõber oma sõbrale paar head sõna mu kohta ja oligi töökoht olemas. Muiudgi mängis oma rolli ka ajastus, sest administraator, keda asendama läksin, oli just nädal enne teada saanud, et ta peab pikemaks ajaks kodumaale, Ameerikasse, tagasi minema, nii oli ametikoht vaja täita kiirelt.

Ja kui ma ütlen kiirelt, siis ikka ülehelikiirusel käisid need asjad. Kolmapäeval tööintervjuu, mis kestis 6minutit, mille jooksul boss mind tervitas, vahetasime paar lauset meie ühise sõbra kohta, millele järgnes kinnitus, et kui ma töökohta tahan, siis on see minu. Ja juba olingi uksest väljas jälle. Ok.

Järgmisel päeval oli nn õppimispäev, kus tegin hommikuvahetuse kaasa adminniga, kes oma tööülesanded mulle üle andis. Sellest järgmisel päeval pidi samuti veel õpivahetus olema temaga koos, kuid ta otsustas mitte tulla, niiet tegin vahetuse kahepeale neiuga, kes hommikuti koristab ja...kolmandast päevast olin üksi tööl.

Ning kui ma ütlen administraatoritöö väikses hostelis ja lisan KREEKA hostelis, siis täehndab see seda, et lisaks ootuspärastele ülesannetele nagu külaliste check-in/out, uute broneeringute registreerimine, all lauas telefonile vastamine jne., tuleb mul ka serveerida hommikusöök, jooksvalt pesta nõusid (sest muiudgi pole ju nii palju nõusid, et kõik korraga kasutada saaks), koristada siseaeda JA olla kontoris bossile paremaks käeks, vastates e-mailidele, organiseerides dokumente jne.jne.jne. Põhimõtteliselt tegema pean kõike, väljaarvatud tubade koristamine, milleks eraldi inimene olemas (kuigi esialgsesse töökokkuleppesse üritas ta sisse surada ka seda, et ma kord nädalas tubasid koristaks, õnneks suutsin selle talle selgeks teha, et ok, olen küll ta sõbra sõber ja päris ohmu mitte, küllaltki aktiivne ka, aga MITTE imenaine Eestist).

Igaks juhuks lisan siia juurde ka vahemärkuse, et näiteks all vastuvõtus meil arvutit ei ole ja kogu broneeringute süsteem käib paberi peal sajasse erinevasse kausta ning tabelisse märkmeid tehes, harilikuga, muiudgi..sest kui keegi tühistab, tuleb ju ära kustutada. Hahaha!!! Mine hulluks, kirjutan nii, et käsi krampis...ning ajakulu võite ise ette kujutada! (aga niimoodi on enamus süsteemid siin asutustes, olgu see siis psühhiaatriakliinikus, tugikodus, riigiasutuses või..väikses kesklinna hostelis). Kaheksa tundi, mila vahetus kestab, tundub närvesöövalt tilluke aeg (hea seegi, et töötan 6 päeva nädalas).

Kuid taaskord sai kinnitust fakt, et kuiiganes hirmutav see ka ei tundu, asju reaalselt tegema sunnituna õpitakse kõige kiiremini. Nii ei jäänud minulgi muud üle, kui kõik oma vähegi liigutamisvõimelised ajurakud nobedalt aktiviseerida ja hakkama saada.

Sain! Kuu aega on möödas ning sellel nädalal tuli uus administraator tööle (Rootsi neiu, osalise tööajaga, asendab meid, kahte täiskohaga adminni, kui meil vabad päevad jne.), kelle väljaõpetamine minu ülesaneks sai (:.

Sellel, kuidas ülemus hostelis üldiselt asju organiseerib ja ajab, ma pikemalt peatuma ei hakka. Ilmselgelt nõustun temaga vaid ühe käe sõrmedel ülesloetavate punktidega, kuid pole minu asi kommenteerida. Inimesena on ta väga muhe noor(30a)mees ja meie suhtlus iseenesest sujub (väljaarvatud hetkedel, kui ta avaldab arvamust, et Eesti paikneb Musta mere ääres jne.). Seda enam, et olen kokkuvõttes tööl vaid paar kuud, ei ole minu koht nuriseda tema tööpõhimõtete üle, kuid vähemalt on ta märku andnud, et on kõikvõimalikele soovitustele ja märkustele avatud.

Vaatamata faktile, et olen ta alluvuses vaid lühikest aega, töötan täiskohaga ning tema kinnismõtteks on saanud mulle ka leping vormistada. See on siin üks tohutu peavalu. Ja mitte niivõrd (piisavalt) talle, kui MULLE, kes ma mööda kõiki neid ameteid nüüd pean jooksma, et saada Euroopa tööluba, maksunumber, kindlustuse number ja ma ei tea mis sada asja veel.

Olgu, ma tean nüüdseks juba liiga paljude inimeste jutust ning oma isiklikule kogemusele politseis ning haiglas toetudes, et süsteem on kõike muud kui toimiv ja riigiametnikud inimesed, kes omadussõnu nagu sõbralik või abivalmis ei tea ega tunnista. Käisin läbi neli erinevat kontorit, et saada selgust, MIS dokumente ja KUIDAS täpselt vaja on, frustreeriv, aga olin mõnes mõttes valmis.

Milleks ma aga päris valmis ei osanud olla, oli möödunud nädala shokeeriv kogemuses Ateena võõramaalaste politseijaoskonnas.

Et registreerida oma elamine Ateenas ja saada Euroopa töökaart, anti mulle kõikidest kontoritest (ja Eesti Suursaatkonnast) info minna sellesse politseijaoskonda, kus tegeletakse siis nii Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike, kui ka immigrantidega. Minna tuli aga enne kukke ja koitu, nii olingi kell 6.15 hommikul platsis, aga MIS toimus, oli järgnev.

Kõigepealt nägin vaid sadade mustade meeste merd suurte raudväravate taga ootamas. Väikese blondi neiuna sealt kommentaaride saatel läbi murdmine kell kuus hommikul ei ole unistuste viis päeva alustamiseks. Mehed hüüdsid, karjusid, kõlkusid trellide küljes ning pressisid üksteist massina vastu väravaid, valgeid dokumente politseimaja poole lehvitades. Lootusetus täitis õhku.

Jõudsin välja kõrval asuva EU riikide kodanike „järjekorrani“. Muiudgi järjekord on taas sõna, mille idee siin Kreekas on totaalselt kaduma läinud. Nii on need Euroopa riikidest pärit inimesed ideaalselt suutnud omaks võtta Kreeka mentaliteedi, palju õnne neile.

6.30 avanes meie pool värav poole meetri jagu ning anti märku kõigile EU kodanikele sisse astuda. Sisse pressida ennast tähendas see. Hakkas tohutu rapsimine, trügimine ja küünarnukkidega vehklemine. Minu hämmastus, vastumeelsus ja tõrksus vaid kasvasid. Meid oli umbes 50-60 ringis. Kõik said sisse, karjuvad väravavalvurid käskisid meid keset suurt platsi politseimaja ees seisma jääda ning meieni jõudis uus valjuhäälne, tige ametnik, kes ajas välja kõikide Kreeklastest sõbrad, elukaaslased, abikaasad, kes tõlkeks/abiks kaasa olid tulnud, kuna järjekorranumbri saamiseks võisid siseneda VAID isikud, kellel passid kaasas ja politseisse asja on.

Tundsin end nagu lambakarjas. Mustade lammaste karjas. Nagu oleksime kõik korda saatnud mingi tohutu kuriteo ja karistuse ootel. Korralekutsuv ametnik läks aina tigedamaks ning kreekakeelne karjumine aiva kõvemaks. Lõpuks olid üleliigsed inimesed „eraldatud“ ning välja tagasi saadetud, nii võisime üle hiiglasliku platsi marssida (see kõik toimus veel lisaks välja jäänud, vastu aeda pressitud kisavate mustade meeste ärevate/kadedate pilkude all), et läbida ükshaaval tihe kontroll (kogu kotisisu + rahakotisisu otsiti põhjalikult läbi), et saada lõpuks järjekorranumber ning suunduda edasi ootesaali oma korda ootama.

Minu number oli 27. Ootasin 2 tundi. Väga liigutada ei tahtnud (panin kõrvaklapid pähe ja lugesin kaasavõetud raamatut), sest ametnik-mehe raev said vaid hoogu juurde. Kui keegi julges avalduse täitmiseks toolidera kõrval olevat lauda kasutada, lõugas mees. Kui keegi julges püsti seista ning natuke kõvema häälega kaaslasega rääkida, lõugas mees kõvemini ning ähvardas vestluse alustaja välja saata jne.jne. Loomulikult toimus kogu suhtlus VAID Kreeka keeles ning muidugi ei kasutanud ametnik-mees ega tema kaaslane, ametnik-noormees, mitte üht ainumat viisakusavaldust ega teietanud kedagi. Kõik käis vormis SINA tule SIIA, mida SA SEISAD seal?! Kas ma ei ÖELNUD SULLE, et ole tasa!!

Õhkkond, mis seal valitses oli mulle shokeeriv. Vabandust, võib-olla olen ma kergesti endast välja aetav, aga...ma ei suuda aktsepteerida sellist suhtumist, sellist kohtlemist. MIKS ma pean ennast tundma nagu kurjategija, kui lähen lihtsaid pabereid ajama asutusse. KUIDAS on lubatud selline suhumine ja suhtlemine. MIDA?!?! Ma ei tea, milliseid küsimusi isegi püstitada siin, mõistate...lihtsalt nii kohutavalt halb ja taaskord lokkava ebaõigluse tunne jäi sisse sellest kõigest (muiudgi ma oma dokumente aetud ei saanud esimese korraga, midagi oli puudu, pean tõenäoliselt tagasi minema...ja kuidas ma EI TAHA MINNA!).

Kui EU kodanikega asjaajamine sellises stiilis, siis...mõelge kord kõigile neile immigrantidele, Kolmanda Maailma riikide kodanikele ja kuidas tõenäoliselt neid koheldakse siin...

Loll on ka asjaolu, et...sa ei saa seal vaielda ega protesteerida, sest...nende kätes on sinu paberid, sinu asjaajamine. Niipea, kui sa neid veel omalt poolt pisut ärritad, on KINDEL, et omi asju sa aetud ei saa. Vastik rõhumine, hirmuõhkkonna tekitamine ja „mina olen kõrgemal kui sina“ mängu mängimine.

Kreeka ja Euroopa riik?

Üks suur nali on see.

Väga kahju kõige pärast, mis siin toimub, aga...ärge siis kujutage ette, et olete Euroopas...ükskõik, mis standardeid järgides. Ja kergem on ka inimestele, kes siia tulevad, mitte luua illusioone, ootusi, pettumused võivad tabada liiga rängalt. Parem juba olla valmis tulekuks riiki nagu Türgi jne. ja siis võib-olla isegi positiivselt üllatuda kohati.. ma ei tea...

Mis paneks Kreeka liikuma, arenema, lükkaks parenduste ja innovatsiooni teele?

Kas see kriis teeb kõik totaalselt maatasa..või osatakse ja tahetakse sellest õppida?

(eile saadeti taaskord pomm ühte riigiasutusse...ning üks inimene sai surma..mitte see kellele saadetis tõenäoliselt määratud oli...mitte, et sellel siin olulisus oleks. Üks inimene sai surma)

Olen elanud siin peaaegu aasta, aga mõtlen, et ei tunne seda linna. Ei mõista neid inimesi. Kui te aru saate, mida ma öelda tahan sellega siin.

Sõbrad, toredad, kallid,

ma tulen 2.augustil tagasi Eestisse!

Greek non-stop!

Nii ütles üks vanem Kreeka meesterahvas mulle paar õhtut tagasi, kui üks teine mootorrattal kimav kohalik teed ületades mu varvastest peaaegu üle sõitis (üldse mitte esmakordne olukord, olen juba päris karastunud viimasel-piiril-manööverdaja nende pööraste keskel).

Greek non-stop – eneselegi teadmata sai see lahke mööduja maha viimaste nädalate tabavaima lausega. Sündmused kulgevad siin ju tõepoolest peatumata ning peatamata, nii isiklikult minusse puutudes, Kreekat mõjutades ning kogu Euroopa mõistes.

Kes viimasel ajal vähegi uudiseid on jälginud või lihtsaltki avatud kõrvadega ringi käinud, pole saanud endast mööda lasta kõiki neid sagimisi, mis hetkel Kreekas ning Kreeka ümber toimumas.
Kuna mina olen viimane inimene poliitilistel, majanduslikel, poliit-majanduslikel ja midaiganes veel teemadel sõna võtma, ei püüagi siin teha muud, kui anda teile mõista, et silmi-kõrvu kinni pigistada siin kindlasti ei õnnestu ning kogu see kriisiteema on kohalike ja vähemkohalike suudes-tegudes igal võimalikul hetkel. Non-stop!
Tuleval nädalal muuseas jälle 24h streiki ja demonstratsioone oodata. Loodan siiralt, et need kulgevad rahumeelsemalt kui möödunud rahutused, mis endaga lausa inimohvreid nõudsid.

Ilmselgelt on hetkel üks tobedamaid tegevusi, mid võiks ette kujutada, Ateenas endale töökoha leidmine. Ja, loomulikult, olen ma siis ennast justnimelt sellisesse olukorda sättinud.
Aprilli lõpuga sai minu 8-kuuline EVS projekt läbi. Küllaltki pikalt plaanitud saarele-tööle (mitte saarele sauna) plaanile tõmbas kohalik Kreeka saaremees (kui saab mehelikuks nimetada sellist käitumist) viimasel hetkel vee peale, niiet seisin dilemma ees: kas tulla tagasi kodumaa suve-rohelusse ning leida lühiajaline ametikoht tehes midaiganes (pean ju hoidma võimalused vabad juhuks, kui septembrist Erasmuseks peaksin minema) või jääda siia päikselõõska kohalike tuttavate sekka ning leida siin suvetöö tehes midaiganes.
Nagu aru saate, tundus hetkel mõistlik pisukeseks veel paika jääda, kuna, võiks arvata hooajatööliste leib siin suuremaks, magusamaks, paremaks, tasuvamaks (ei teagi, mis sõna nüüd sobib siia). Võiks arvata...
Pikad heietused lühidalt ühelepoole saada: elame nüüd viiekesi korteris (kolisin diivanile), teen nii palju, kui soovijaid leidub igapäevaselt linnatuure kohaliku noortehosteli vahvatele külastajatele ning samal ajal muudkui otsin lisategevusi ja lisaraha teenimise võimalusi pärastlõunate sisustamiseks, panen end proovile. Non-stop!

Uued plikad (poolatar, itaallanna ning prantslanna) on üldiselt vahvad, aga küllaltki umbkeelsed, mis on seni meie suhtluse siin teinud enam kui segaseks. Räägime Sabrinaga aegluubis ning pidevast zhestikuleerimisest otsaesisele tilkuvaid higipiiskasid pühkides. Non-stop!
Keeruline on kõike siin toimuvat selgitada neile ning siis veel enda elulugusid panna 10-20 ingliskeelsesse sõnasse ning nende sõnade kombinatsioonidesse. Huvitav iseenesest, ei saa eitada, aga pisut kurnav hetkel mu jaoks, kui vaja siin oma asjad ka joonde ajada kuidagi. Ja kuna mu magamistuba on hetkel elutuba, seega kõige läbikäidavam ruum korteris, pean olema pidevas valmisolekus vastama küsimustele ning kurtmistele nagu „aga kelle omad need pudingud seal kapis on?”, „kuidas ma oma alla aeda Durani rõdule kukkunud lina kätte saan?”, „mulle ei meeldi Ateena, tahan koju minna!!!!”. Võttes, rõhutan, arvesse, et kõik see toimub enam kui puuduliku inglisekeelse sõnavara baasil, seega võtab aega rohkem, kui normaalne misiganes mõistes.

Kõige selle taustaks on non-stop ehitusmüra ja maailma kõige kõvem lärm, mis tuleb üle tee asuva kortermaja ehitusplatsilt (ja õhtul asendub maja all asuva klubi „imeliste” helimängudega). Muide, ehitust alustatakse ka nädalavahetusiti enne üheksat hommikul ja kahjuks ei saa ma rõduuksi kinni hoida, kuna siis ma tõenäoliselt lämbuksin, sest õhk selles kuumuses siin ei liigu paljalt mõttejõul, kuidas ma ka ei prooviks..

Oot, miks täpselt ma nüüd olengi veel siin?!
Ahjaa...sest päike on mõnus, paljud inimesed mu ümber siin on kirjeldamatult toredad ja saanud mulle kalliks ning...mulle meeldivad väljakutsed!!

Teie Gea
Non-stop

Väikesed sammud

www.greenstep.ee - Make your steps green!

www.blackle.com - Saving energy one search at a time!

...

Kui paljud teist on reaalselt lahti teinud inimõiguste dokumendi ning seda lugenud?
Mina seni polnud.

Inimõigused on:
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu

Kellel on inimõigused:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased, võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid;
* rahval;
* inimkonnal

„Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“

„Inimeste vahel ei tohi vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.”

„Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.”

Need on vaid mõned artiklid ja väljaütlemised 1984 välja kuulutatud inimõiguste deklaratsioonist. See on kõik ilus ja kantud absoluutselt üllast ideest ja LOOMULIKULT nii peakski maailm toimima...

...aga reaalsus on liiga tihti midagi muud. Liiga tihti. Ja see lootusetuse ning jõuetuse tunne, mis lainetena üle voolab, kui oma silmaga näed ja iga keharakuga tunnetad absoluutset ebaõiglust, on emotsioon, mida sõnadesse panna on enam kui raske.

Nädal tagasi võtsin (koos sõbranna Connyga) ette reisi Lechainasse (Λεχαινά), väiksesse linna Peloponnesose poolsaarel, umbes 270km Ateenast, eesmärgiga külastada keskust, kus elavad raske vaimse alaarenguga ning psüühikahäiretega noored. Kuna see organisatsioon (KEPEP, avalik sektor, st riiklik org., st kõik sõltub poliitikast.) võtab vastu ka EVS vabatahtlikke, töötab seal hetkel kaks neidu (iirlanna ning leedukas).
Iiri neiuga olin varem põgusalt Ateenas kohtunud läbi ühiste tuttavate, rääkisime tookord oma projektidest ning kogemused, mida ta minuga jagas olid ekstreemsed ning shokeerivad juba ka vaid läbi vestluse.

Oma esimestes postitustes püüdsin edasi anda pisut infot tervisesüsteemi toimimisest Kreekas, eriti vaimse tervise valdkonnas, selle ajaloost ning inimeste suhtumistest. Varemalt ning praeguses hetkes. Püüan hoida lühidat joont, kuna need on teemad, millel võiksin arutleda lehekülgi, kuid loomulikult mõistan, et mitte kõik ei ole niisama motiveeritud seda lugema, ning, enamgi veel, usun, et kasulikum igas mõttes, on nendel teemadel pigem rääkida ja mõtteid vahetada, kui kellegi eksistentsialistlikust monoloogist end läbi närida.

KEPEP –
- ligi 80 noort vanuses 6-38a (täpseid vanuseid kõigil ei tea ma)
- maja, mis näeb välja nagu tehasehoone ning ilmselgelt ei ole seal ei tehnilisi kui inimjõulisi ressursse, mis taoliselt organisatsioonile vajalikud oleks
- ühes toas koos elamas 7-8 noort
- võrevoodid (leebelt öeldes. täpsemalt väljendudes puurvoodid, sest võred on nii seinteks kui ka „katuseks” ja võreuks sulgub tablukuga), kuhu on lukustatud muuhulgas noored, lapsed, kes on väga aktiivsed (nad pole mingit moodi ohtlikud ei endale ega teistele), kuna tahavad end mängides ja liikudes välja elada, kuid pole inimesi, kes nendega tegelemiseks aega leiaks, seega on „lihtsam valik” nad „puuri” panna
- raudvoodite külge käsipidi (kas üks käsi või mõlemad) kinniseotud noored
- ilma riieteta, jalanõudeta majapeal ringiuitavad noored
- enamiku jaoks ei mingisugust võimalust kasvõi kord päevas värske õhu kätte välja minna, st aastaid voodis lebamine. aastaid!
- nende kahe käe näppudel üles loetavate jaoks, kellel on võimalus (kuna vabatahtlikud neid viivad) õue saada, on maja kõrval „mänguplats”, kus kaheksast kiigest kasutatav on 1 (lihtsalt tavaline raudkiik) ning ülejäänud aastakümneid vanad atribuudid on ohtlikud ka inimestele, kelle kõik meeled ning kehaosad 100% hästi töötavad
- vähem kui minimaalselt motiveeritud õed, kes liiga tihti kohtlevad noori hoolimatult ning vägivaldselt (neid mitte voodisse asetades vaid lastes põhimõtteliselt oma kätelt kukkuda, neid mitte toitmisel abistades ja kannatlikult lastes neil suutäisi lõpetada, kuna ilmselgelt võtab see neil erinevatel põhjuselt pisut kauem aega, vaid julmalt juustest nende päid tagasi kiskudes, et suud avaneks ja oleks võimalik lusikate viisi toitu neile otse kurku toppida, et lõunaajaga taaskord „ühele poole saada”)
- kaks vabatahtlikku välismaalt, kellel puudub igasugune koolitus ning varasem kogemus sellise sihtrühmaga töötamisel, puudub tugi ning mentorlus EVS projekti raames ning põhitõed ka enda tervise kaitsmisest (enamus majas elavaid noori on nakatunud hepatiiti (ja pole päris kindel, millesse veel, kuna faile nende terviseajaloo kohta vabatahtlikega ei arutada, kõik, mis neil on, on vaid eelnevate EVSide kirjeldused nende kogemustest ja infost, mis läbi aastate saadud), kuid vabatahtlikud töötvad kõik päevad ilma kinnasteta, vaktsineerimata jne.jne.)
- viimaste kuude jooksul on majas surnud kaks noort, kuid uudistes pole selle kohta ilmunud mitte ühte ainumatki artiklit

See loetelu jätkub pikemalt, kui ma oleks osanud eales ette kujutada.
Emotsioonid, mis ma seal (ning hiljem ja senimaani) kogesin on...(mul pole sõna siia. lihtsalt pole)

Nendel teemadel oma oragnisatsioonis psühholoogidega, mentoriga, kellega iganes vesteldes on reaktsiooniks (heal juhul) vaid nukker peanoogutus ning lause nagu „see pole ainuke riiklik asutus siin, kus taolises olukorras inimesi nõnda koheldakse, kuid pole ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI, mida me selle toimumise vastu ette saaksime võtta”, misjärel sujuvalt (kuid kiiresti) viiakse teema üle sellele, kes kuhu suvel puhkama läheb või mis kell sõpradega kohvitamiseks kohtub.

Mis on need (inim)õigused, millest me siin räägime? Euroopa? Riik? Inimesed? Hoolimine? Vendluse vaim?

Ma tahan, et maailm ei oleks selline, millisena ma aina enam seda nägema hakkan. Samas ei taha ma elada silmad kinni ngu enamus inimesi seda teevad, kuna nii on lihtsam.
Ma tahan, et inimesed HOOLIKSID!
Ma tahan, et ma saaksin oma olemisega ning oma tegudega ellu kutsuda muutusi.

Kuidas?

Bea Ukrainast

Niimoodi teab mind proua Joanna, minu kolleeg tööjuurest.
Kui peale seitset kuud koos töötamist ta täna hommikul taaskord mu poole pöördus: "Bea, kas sa lähed lihavöteteks Ukrainasse oma ema külastama ka?", andsin ma alla. Kui ma nende kuude jooksul pole suutnud oma kauni nime köla ning rahvuslikku idenditeeti tema meeltesse süvendada, ei muuda ka se viimane kuu töenäoliselt midagi. Ju sellel on mingisugused omad sügavamad pöhjused, millesse mul, ausaltöeldes, absoluutselt pole huvi süveneda.

Viipan lehvitada,
Bea
oups,
Gea ikka (:

(P.S.Eile ütles Duran mulle, et söidab peagi viieks päevaks Itaaliasse. Huvitaval kombel söidab ka Sabrina pühapäeval Itaaliasse. Mu möistus törgub sellist mötet üldse pähe laskma, aga...kas Duran on suutnud oma völudega (näppudel hakkab valus, kui trükin) nooruke Austria neiu pimestada ning koos on plaanitud riigist pögeneda romantilisse Roomasse?!?!?!?!?!?! - ilmselgelt on mu kujutlusvöime muutunud üleliia ergaks, oh, kuidas tahaks need öudusvärinaid tekitavad pildid oma peast pühkida!)

Mida ta nüüd selle köigega öelda tahab ?!?

Töölt koju tulles pörkan all välisukse juures kokku Duraniga.

Duran on mees, kes, kui tegevuspaik oleks Eesti, oleks meie maja korteriühistu esimees.

Kiire, maapeale toov pilk ümberringi kinnitab aga fakti, et olen siiski veel Kreekas ning selles taustsüsteemis on Duran ideaalselt elanud sisse majaperemehe (mitte omanik) rolli, kus tegelaskuju vöib iseloomustada kui lühikesekasvulist, keskealist, umbkeelset, küsimusi tekitavas perekonnaseisus, alati dressipükstes nässakat meest, kellel on hirmuäratavalt kehv körvakuulmine (miks muidu peaks üks normaalne inimene, kes elab esimesel korrusel, kuulama muusikat nii kövasti, et kolmanda korruse elanikud (meie, jah) peame teineteisega suheldes pöhimötteliselt karjuma), öudusjudinaid tekitav muusikamaitse (varieerudes kehvast rockist veel kehvema kreeka popini) ning haiglane vajadus seda välja elada kas väga vara vöi väga hilja öhtul, kleptomaaniale kalduv harjumus meie posti enne kätteandmist nädalaid enda korteris peita (olen kindel, et osad saadetised ei jöua kunagi meieni), ettevaatlikukstegev huvi noorte neidude vastu (millegipärast, kuid minu önneks, on ta enda peamiseks ohvriks valinud Sabrina, pidevalt teda välja dringile kutsudes vöi siis mind küsimustega Sabrina asukoha kohta pommitades, kui teda paar päeva silmapiiril pole olnud) ja pidev tung vestelda jaburatel teemadel.

Niisiis, täna töölt koju tulles pörkan all välisukse juures kokku Duraniga.
Aset leiab alljärgnev dialoog (esitatud lihvimata tölkes, täpselt nii nagu aru sain...vöi arvasin end aru saavat):

Duran:"Tere!"

Gea:"Tere!"

D:"Köik on hästi?"

G(noogutan ja teen esimesed nobedad sammud trepist üles):"Mhmh!"

D:"Tead,ma ei söida enam metrooga."

G(varjan salamisi oma pettumusohet, et marmortrepist piisavalt kiire hooga üles ei tuisanud, pööran ringi):"Ahah?"

D:"Mu söber on...(ütleb mingi söna, mis ei ole ei mehe- ega naisenimi, vaatab mulle usalduslikult silma, patsutab parema käega oma vasakut ölga ja noogutab seltsimehelikult)"

G(teesklen, et edasisis pikemaid selgitusi vältida, nagu oleks mulle köik kristallselge, noogutan innukalt, kuid ka pisut imestunult ning tunnustavalt, sest ilmselgelt viitab see ölalepatsutus mingile auväärsele seisusele): "Ahaa!?"

D:"Nojah ja siis tema ütles, et metroos ükskord juhtus...(lausub söna, mis kangesti jääb kölama nagu "bjunauhh" ja teeb kätega zhesti nagu keeraks moosipurki lahti. Huvitav. Aga ei vist midagi nii head kui moos) ja nüüd ma kardan metrooga söita. Teen oma söidud autoga."

G(ilmselgelt on mu silmavaade kaotanud oma veenvuse, et ma vähimatki aru saan, kuid teen viimaseid pingutusi, et Durani vastupidises veenda, ajades kulmud hetkeks üllatunult körgele ja siis normaalseks tagasi):"Mmm...okei"

D(läbinägelik nagu ta on):"Kas sa saad aru?"

G(naeratan säravveenvalt ja kappan pooljoostes trepist üles, käsi paaniliselt hüvastijätuks lehvitamas):"Saan aru! Head päeva!"

Varemalt oleme kohtunud situatsioonides nagu:
"Gea ja Sabrina tulevad töölt, Duran istub rödul ning kutsub meid tungivalt keskööl (röhudes äärmuslikult romantilisele ajavalikule) maja körval asuvasse klubisse, kus tal samuti "käpp sees" on"
"Duran ootab metroojaamas metrood ning püüab rääkida, kuidas tema teekond kontorisse detailidesse laskudes välja näeb" (ilmselgelt veel vanad head ajad, kui metroosöit teda ei hirmutanud)
"Duran tuleb lähedalasuvast puu- ja juurviljapoest ning valgustab kogemata temaga tänaval kokku juhtunud Gead, kuidas ta läheb nüüd koju ja öhtul sööb öunu ning kartuleid"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha (Sabrina pole parasjagu kodus, oleme Noraga kahekesi, Durani pruunides silmades sätendab sügav pettumus), et minna kööki, kus paaniliselt kraanikausile osutades proovida selgitada, kuidas teadmata päeval läheb soe vesi teadmata ajaks ära, kuna on tegemist teadmata probleemiga katusel"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha koos sama nässaka, kuid möneti noorema söbraga, et kontrollida, miks meie radikad ja küte ei taha hästi töötada, mille tulemuseks on see, et talvel tihtipeale külmetasime, kuid nüüd, kui soojakraadid juba 20 ligi jöuavad, köetakse igal öhtul varmalt me korter kuumaks"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha..."
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha..."

jne.jne.jne.

Kamp süüdimatuid

Köik on hästi ja Kreeka on soe ning kaunis ja projekt on okei ja raha tuleb igal kuul öigel ajal üle jne.jne.jne. Aga ära igatsen ma siit hetkedel, kui taaskord saan meeldetuletuse selle kohta, kuidas olen ümbritsetud kambast süüdimatutest kreeklastest, kellel lihtsalt on köigest üks-kama-köik.

Oluord:

Neljapäev.
Sabrina saadam meie keeleöpetajale sönumi, et me tervis pole kiita ning soovime keeletunni seekord ära jätta (meid tabas möneks päevaks väike külmetus-viiruslaine vöi midagi). Keeleöpetaja ei vasta möhkugi.

Esmaspäev.
Gea saadab keeleöpetajale sönumi "Kohtume homme kell 17.30 keeletunnis?". Öpetaja endiselt vaikuselainel.

Teisipäev.
Gea helistab meie mentorile, et küsida, kas pärastlöunal mentor-koosolek toimub, kuna naisterahvas pole endast seni märku andnud. Vähem kui kaheminutiline vestlus kulgeb dialoogis
Gea:"Kas kohtume täna? On sul mingisuguseid olulisi teateid meile edastada, küsimusi, mis vajaks arutamist? Meil sulle hetkel muresid pole ning kuna Sabrina vanaema on meil ka praegu külas..."
Mentor:"Oh..eiei..ei oskagi kohe praegu millelelgi olulisele möelda minagi. Pole midagi päevakajalist, vöime täna kohtumise vahele jätta. Nautige aega külalisega!"
Gea:"Selge, kui sul midagi olulist pole, siis teeme nii! Kena päeva!"

Paar tundi hiljem, kuna keeleöpetajast pole ikka midagi kuulda, kuid tund peaks peagi algama, vötab Sabrina taas telefoni.
Sabrina:"Tere, tere, kuidas läheb? Kas oled juba teel meie poole?"
Keeleöpetaja:"Ah, Sabrina, tere! kuule, selline lugu on nüüd, et leidsin omale töökoha ja mul pole enam aega teile keeletunde anda. Ütlesin teie mentorile ka muidu. Saate vist teise öpetaja omale nüüd!"

Gea ja Sabrina: MIDA ASJA?!?!?!?!?!?!
Tundub, et nädal tagasi osalesin endalegi teadmata oma viimases keeletunnis, sest, mu kahtlused on mäekörgused selles osas, kas nüüd kuu jooksul uus öpetaja suvatsetakse leida.
Ja hankisin omale sönastiku ja puha.

Mπράβο σασ παιδιά!
No töesti!

Salamina

Kevad on öhus ning toas olemine on muutunud väljakannatamatuks.
Seda enam, et mu arvuti on taaskord otsad andnud ning asub paranduses, uus armas mp3-mängija, mille söbrannadelt sünnipäevakingiks sain (tema nimeks sai Pärl, muide) on täis head muusikat ning raamatuid on niikuinii parem lugeda värskes öhus.
Nii olen selle nädalavahetuse veetnud oma asendamatu söbra, mere, läheduses.

Eile käisin avastamas ühte enamvähem viisakat randa (Voula), aga täna...täna juhtus nii, et tegin endale hommikul peterselliomleti (käisin reedel tänavaturul, et värsket peterselli osta löunaks valmistatavate kartulikotlettide sisse, kuid muidugi sain 40 sendi eest sellise hiiglasliku puhma, et nüüd sel nädalal on köik road petersellilisandiga) istusin elutoas laua äärde ning avasin Kreeka kaardi. Mida teha, kuhu minna sel kaunil päeval (pidades silmas, et eelarve on suhteliselt väike hetkel)?
Ja kohe esimese asjana jäi silma Salamina saar.
Salamina...sala-mina...salajane mina?! Milline salapärane nimi. Ja ma pole kuulnud üheltki vabatahtlikult, et keegi oleks seal käinud. Sellest piisas täielikult, et vöita mu sajaprotsendiline tähelepanu. Ning nii see möeldud oligi, sest Salamina on peaaegu kohe Ateen külje all ning bussid Perama sadamasse, kust praamile minna, lähevad pöhimötteliselt mu kodu körvaltänavast. Möeldud tehtud!

Salamina/Salamis´e saar - suurim saar Saroni lahes (Egeuse meres), 96km². Salamis tuleneb töenäoliselt Vana-Egiptuse keelsest sönast Salam (shalam), mis tähendab "rahu". Sellelt saarelt on leitud vanim teadaolev arvelduslaud (mis teenib küll rohkem mängulaua, kui arvutamise eesmärki), mida kasutasid babüloonlased umbes 300 aastat e.k.
Saar on mägine ning sealt vöib leida suuri männimetsi, sillerdavaid rannasoppe ning omapäraseid majakesi.

Ja oma salakoha, kus sala-mina istus salamisi ühe vana kiriku salapärases sisehoovis ning mötles rahulikke mötteid, ma sellelt saarelt leidsin. Kiriku ees hoovis elab saladusloori sarvedel kandev kits (koos vähem saladuslike partide-kanade-kukkedega).

Väikesed röömud

Ei hoia teid siis liialt kaua pönevuses (kui minu kirjutiste lugemine üldse emotsiooni, mis ligilähedaseltki pönevusele sarnaneda vöiks, tekitab) ning kasutangi tänase vaikse laupäevahommiku avatud röduustest sissepiiluvas päikesepaistes, et vötta natuke kokku, mis mulle siin Ateenas köik meelepärane on.

-Päike, meri ja caffé freddo.
Päike Kreeka-sinise taeva taustal on peamine energiaallikas ja soojavölur. Vördlemisi hea kliima ning ülekaalukas päikesepaiste laseb Vahemeremaade mentaliteeti ning väärtustesse leebemalt suhtuda, köike toimuvat naeratuse ning kerge huumoriga vötta.
Meri on oluline köikjal, kuhu lähen. Siin olen aga avastanud mere uued puhtad värvid, selguse, läbipaistvuse, metsikuse. Mere lähedus toob mulle rahu ning selgust.
Caffé freddo -lemmikuks siis cappucino freddo (spetsiaalne külm cappucino) karamellisiirupiga. Külma kohvi idee on viimaks pähe mahtunud ja lisaks kohvi löhnale olen hakanud nautima ka maitset.

-Kreekapärased toidud, feta ja küpsetised.
Maitseelamusi saab siin nautida seinast seina. Meeldivalt palju kasutatakse köögi- ning aedvilju (spinat, tomat, brokoli, paprika, pipar, artišokk, zukkini jne.) ning muidugi feta, feta, feta on hea! Pagariäridi on jumalikud (teadke, ma olen kaalus juurde vötnud märgatavalt) ning, teie röömuks teatan, et olen öppinud, kuidas teha oma lemmik-meeküpsiseid (melomakarona (Mελομακάρονα))! Siin on need üheks peamiseks jöulumaiuseks, seega, saabuvate jöulude ajal saate maitsta. Mmm...

-Pingevaba suhtlus koduümbruse minimarketis, pagariäris, kohvikus...
Juba varemgi olete lugenud ju näiteks minimarketimees Giannisest, kes mulle ikka vahel nalja tahab teha vöi siis naise meisterdatud koogikesi kaasa pakib. Nii on suhtlemisaltid ka teiste väiksemate kohakeste töötajad. Mönus on ju, kui klienditeenindajad sind ära tunnevad, ikka küsivad, naeratus körvuni, et kuidas läheb. Teavad juba, et tahad juustupirukat (τυρóπιτα) osta vöi juua tassike kuuma valget shokolaadi sarapuupähklitega, tervitavad-lehvitavad, kui juhtume tänaval kohtuma. Olen saanud osakeseks nende igapäevaelust ja nemad minu. Mönus.

-Linn täis üllatusi.
Ehk siis selle asemel, et öelda Ateena kohta kaootiline ja korrapäratu, olen selle enda jaoks ümber pööranud ning jään linna alati meenutama kui täis üllatuslikke nurgataguseid ja ootamatuid paigakesi. Vana on segunenud uuega, räämas on körvuti tuliuuega, antiikne on kaunistatud graffitiga, rohelus on peidetud liiklusmöllu ning sudusse. Ruumikasutus on tihe ja maksimaalne, mis tekitab pönevaid ning vastuolulisi sopikeski ja enamasti on suurem röhk pööratud sisemusele, mis tähendab, et ka köige tavalisema madala, halli, märkamatu ukse taga vöib peituda midagi ennenägematut. Tuleb olla valmis hoidmaks oma meeled valla ning laskmaks ennast jalust rabada!

-Öhtune/öine vaade üles Akropolisele, Parthenonile.
Puhas maagia, meenutab alati, kus olen ning milline on tegelikult selle linna ajalooline väärtus.

-Kreeka keel (ελληνική γλώσσα) ning kreeklaste aktsent inglise keelekasutuses.
Kuigi keeruline ning tihtipeale möistmatute grammatikareeglitega, on kreeka keelest saanud nii kölaliselt kui ideeliselt mu lemmik hispaania keele körval. Mind paelub selle pikk ajalugu (vanima dokumenteeritud ajalooga Indo-Euroopa keel, ulatudes 34 sajandit tagasi) ning täpsus väljendamisel. On ühtaegu tüütu, kuid samas ka hämmastav aduda, kuidas pea iga kreekakeelne söna kannab endas olulist tähendust, tulenedes mönest teisest sönast ning kui detailideni pöhjalikult on vöimalik selles keeles väljenduda. Ja siis samas näha, kuidas neil pole olemas näiteks söna "varbad", vaid nemad kasutavad hoopis "jalgade sörmed" nende kohta. Hahaha!
Kreeklaste aktsent on aga lihtsalt mönus kuulata ning tore jälgida, kuidas nad teevad klassikalisi otsetölkeid, öeldes näiteks "there is.."(on) asemel "there exists.." (υπάρχouv; eksisteerib), niiet tulevad laused nagu "there exist a coffé on the table" (laual eksisteerib kohvi) jne. Samuti olen kohanud vaid käputäit kreeklasi, kes suudavad öelda "october", mitte "oktomber". Nunnu ju.

-Συγά,συγά (sigá, sigá) ja Χαλαρά`(halará)!
Kui pikk aeg on 5 Kreeka minutit?
Tasapisi-tasapisi ja vöta rahulikult-löögastu-meil on aega küll-mentaliteet. Lisaks oma ilmselgetele miinuspooltele, mis puudutab asjade korraldamist ning üleüldist toimimist, on sellisel suhtumisel ka omad boonused. Inimesed on MURETUMAD, NAERATAVAD rohkem, NAUDIVAD enam elu pisiasju (hea söök, kohvi, seltskond), STRESSAVAD vähem ja vötavad olukordi HUUMORIGA. Olen siin vabanenud nii mönestki pingest ning blokist ja liigun teel selle suunas, et leida tasakaal aktiivse tegutsemise, kuid samas ka oskuse, teatud hetkedel päevas aeg maha vötta ning end lödvaks lasta, vahel.


Ja kui kellelgi peaks ikka veel olema natuke segane, et mis ime läbi ma nüüd ikkagi omi asju siin Kreekas ajan nii pikalt, siis, ütlen, et imedega on siin seos suhteliselt nörk, Euroopa Noortega aga märkimisväärne - Euroopa Vabatahtlik Teenistus. Tehke ära!

P.S. Täna röömustan südamest koos kalli tädi Anneliga, kellele sünnipäevatervitusi saadan kuhjadena. Minge ja uudistake tema käsitöö-isikunäitust Keila Kultuurimajas, eks!!

Ja kirjutage mulle, mis Eestis mönusat!
Geapea

Minu fotosilm on kinni

Senise poole siinviibitus aasta jooksul olen fotoaparaadi kätte vötnud umbes täpselt neljal korral. Esimesed kaks korda esimese kuu jooksul, kord nädal tagasi, enne Nora äraminekut, kui kolmekesi korteris möllu tegime natuke, ning täna.

Mulle ei meeldi pildistamine. Vöi, noh, mulle meeldivad fotod ja fotokunst kui selline, aga mulle meeldivad head fotod, huvitavad fotod, omapärase ning paeluva lähenemisega jäädvustused. Ma ei kannata, kui inimesed lähevad reisile ja tunnevad vastupandamatut kihku igast viimane kui sekund pildile jäädvustada, enemasti eriti lollaka pöhjendusega, et „nüüd on ju need digikaamerad, mis lasevad pea löputult pilte teha ja siis pärast saad ära kustutada ju need, mida ei taha!“.
Tegelikult kujuneb olukord hoopis selliseks, et ükski pilt kustutatud ei saa ja pere-söbrad-tuttavad peavad vaatama löputuid slaidiseeriaid, vaimustunult ahhetades ning ohhetades kui kaunis köik ikka on.

Minu fotosilm on aga kinni. Mitte ei oska ma teha selliseid pilte, mida tahaksin, ning see on peamine pöhjus, miks kaamera minu kätte eriti tihti ei satu. Mul on küllaltki hea kujutlusvöime ning visuaalne mälu, mistöttu enamasti ei vaja kolmesadat pilti endale seda köike meenutamaks, kuid…kuid täna oli kohe kuidagi selline tunne, et tahaks teile ikkagi näidata, et kuidas asjad siin on. Vöi vähemalt lasta teil natukenegi piiluda seda maailma, mis mulle kaheksaks kuuks koduks on. Sest vaatamata sellele, et Ateenas elab neli-ja-keegi-ei-tea-täpselt-kui-palju-rohkem miljonit inimest ning linn on tihe, küllaltki räpane ning kaootiline, on siin ka täiesti uskumatuid väikseid üllatusi ja koduseid piirkondi, mis väikeste lootusekiirtena linnapilti ilmestavad.

Selliseid kirevaid, üllatuslikke, hubaseid, erinevaid paiku täna teie jaoks püüdmas käisingi (pildid leiate siis körvalmenüüs asuva lingi „Need kohad“ alt). Ilm oli täna imekaunis, öhk soe ja kevadine ning minu lillades saabastes jalad viisid ming kergelt kahetunnisele jalutuskäigule, et lähiümbruse väärt kohad teieni tuua.
Köik see polnud aga piisav mu fotosilma avamiseks, niiet olete teiegi kimpus täiesti hariliku pildiseeriaga, kuid usaldan teie vöimet ning tahet „pildi sisse minna“ ja natuke oma kujutlusvöimega mängida. Nii näete ehk, miks just need kohad olen valinud.
P.S. Liisa ja Lee, teid viin ma aprilli löpus nende piltide sisse! Ei jöua oodata! Ja, Liisa, ma tean, et sinu fotosilm on pärani valla ja pilgub sillerdavalt ripsmete varjust. Tahan, tahan, tahan sinuga koos pildistada!

Päikeseline reede polnud muidugi köige taibukam valik mul kaameraga mööda linna paterdada, sest kevad on öhus ning turistid jalus. Mitte, et ma ise mingiks pöliselanikuks end siin peaks, kaugel sellest, aga lühkarites (ma ikka veel kinnastesse ja salli mähkunud) peamiselt Ameerkast ja Saksamaalt kohale vuranud turistid, kes tahavad, et iga nurga peal keegi (miks mitte blond neidis, kes kaamera kaelas, fotomaias tundub) neist grupipildi teeks, oleks vöinud olemata olla.

Samuti vöiks olemata olla kioskimehed, kes turiste silmagi pilgutamata nöörivad (pole mingi üllatus, aga IKKAGI!).
Selline olukord oli täna mul:
Gea asetab karastusjoogi (hind mitte enam kui 1,5EUR, mis on isegi üüratult kallis, kuid arvestan, et kioskis on asjad kallimad)kioski letile.
KM(kioskimees; inglise keeles): „Kas sa räägid inglise keelt?“
Gea (inglise keeles): „Muuhulgas räägin ka inglise keelt, mis siis?“
KM:“Siis on selle joogi hind 2,80EUR“ (just, nii ülteski, et SIIS on selle joogi hind…)
Gea:“Te teete vist nalja? Siis ma seda osta ei soovi!“ (prömmin teatraalselt külmiku ukse kinni, sest temaga tulisemasse vaidlusesse asumisel, kuivörd ma ka ei tahaks, ma pikemas perspektiivis mötet ei näe.
KM on ülbe näoga vait, saadab mulle mittemidagiütlevaid pilke ja hakkab oma asjadega tegelema. Tal on piisavalt rikkaid turiste läheduses, kes soojal kevadpäeval on valmis 0,5l karastusjoogi eest maksma 43EEK.

Niisiis Ateena:
- Ateena on olnud asustatud vähemalt viimased 7000 aastat.
- Ateenas on möödetud Euroopa köigi aegade soojarekord, 48.0°C, juuli 1977
- Kiosk on kreeka keeles „periptero“, mille tähendus tölkes on „väike tempel“ (igaüks loob siis ise oma seosed)
- Ateenas on 148 teatrilava (suuremal-vähemal määral vanu-uusi), mida on rohkem kui üheski teises maailma linnas
- Ateena planetaarium on parima digitaalse varustusega planetaarium maailmas (käisin ise ka seal Van Gogh´ist filmi vaatamas. Päris vägev oli, pole midagi öelda)
- Ateena on oma 412 ruutmeetrise pindalaga ja küllaltki täpsustamata miljonitesse ulatuva elanike arvuga suurim linnastunud ala Euroopa Liidus

Mis ma olen täheldanud:
- Inimesed siin on üldjoontes naeratavad, röömsameelsed, suhtlemisaltid, kuid küllaltki enesekesksed, algatusvöimetud ja rohkem söna- kui teoinimesed

- Vähe hinnatakse looduse ning keskkonna olulisust. Roheline mötlemine igas suhtes on nullilähedane. Prügi sorteerimine on enamusele üle möistuse (alustades juba üldse prügikastide kasutamisest näiteks suitsukonide äraviskamiseks) ning looduses jalutamine, värske öhk üle jöu käiv (proovisin sel nädalal näiteks minna lähedalasuvasse botaanikaaeda, kuid tabalukustatud trell-aia tagant nägin vaid räämas, hooldamata, ammuunustatud rajakesi kulgemas läbi kontrollimatu dzunglilaadse looduse. Selge, parem sellised rohelised kohad isoleerida, et inimesed rohkem kohvikutes istuks).

- Nii nagu inimesed ei möista tänavatel liikluses käituda (vördväärselt eluohtlik on nii autos, bussis kui ka jala käies), ei pääse samuti näiteks metroost välja ilma füüsiliselt ennast sissetulevast rahvamassist läbi pressides (keegi ei anna teed väljuvatele inimestele) ning treppidest üles normaalselt paremal köndides, sest mass vajub peale igast suunast, seega tuleb treppidel pöigelda vasakule-paremale, et kuidagi sihtkohta (vastavalt siis üles vöi alla) jöuda

- Kui midagi ei meeldi, siis kreeklased protesteerivad ning streigivad ja korraldavad sellega veelgi suurema kaose, ilma mitte midagi möistlikku saavutamata

- On täiesti normaalne, kui oled 35 aastat vana, elad koos oma vanematega, paned kogu oma raha (kui oled eriti aktiivne ja tööl käid) söpradega kohvitamisele ning pidutsemisele ja kurdad pidevalt, kuidas tahaks iseseisvalt elama hakata, kuid raha pole, köik on nii kallis.

Vöi siis, kui oled mingi ime läbi oma elamise saanud (enamasti paar maja vanematekodust eemal), tood siiski ema valmistatud toitu fooliumkotikestes/karbikestes koju, ei oma pesumasinat, kuna ema juures saab ju pesta (jne.jne.) ning veedad oma vaba aja söpradega kohvitades ja pidutsedes ning seletades (pisuke uhkusenoot hääles), kuidas löpuks on saavutatud iseseisvus - raske küll, aga ikkagi! (totaalne nali!). Tore, et perekonna osatähtsus on suur ja sugulussidemeid väärtustatakse, aga see on ikka küll juba sammuke liiga kaugel, ma leian...

- Absoluutselt köik toimib perekonna ning tuttavate ja nende tuttavate ja omakorda nende tuttavate kaudu. Kui näiteks haigestud ja sul pole mönda tuttavat arsti, siis on rohkem kui kehvasti, sest kui lähed lihtsalt mingi arsti juurde, kellel sinust sooja ega külma pole, kuna sa pole ühegi tema tuttava söber ega midagi, paneb ta sulle lihtsalt mingi suvalise diagnoosi ja kirjutab esimese pähetuleva rohu. Küll olen kuulnud siin lugusid, kuidas inimestele on pandud vähi diagnoos, ilma, et neil absoluutselt vähimatki jälge sellest oleks jne.jne.jne. Ja loomulikult segaseks vöid ennast maksta ka köige selle jandi eest, kui arsti ei tunne. Poliitikast ei hakka rääkimagi.
Väga turvalise tunde tekitab, kas pole!?

Järgmisel korral märgin üles oma helged ja röömsad täheldused, eks!? Nagu eestlane ikka, köigepealt lasen kriitikanooltel lennata.
Aga samas, vaadake pilte ja lugege mu eelmisi postitusi ja…uskuge mind, häid asju pole mul tegelikult ka üldse keeruline siin leida! (:

Lehvitan,
teie Gea

Minu esimene tuulelohe

...läks lendu eelmisel esmaspäeval, kui algas 40-päevane paastuperiood enne lihavötteid, „puhas esmaspäev“ (Clean Monday). Selle päeval (loomulikult „punane“ püha) on siin traditsiooniks vallutada köik vähegi körgemad künka- ning mäetipud ja tuulelohesid lennutada.

Kus on seos?

Lohelennutamine Ilissose jöe lähedal „puhtal“ esmaspäeval 1955
See on kaanepilt Dimitris Loukatos ´e raamatust „Lihavötted ja kevad“ („Easter and Spring“), kus ta kirjeldab öigeusupühasid ning traditsioone erinevates Kreeka piirkondades.
Ta näeb tuulelohet kui tänapäeva rakettide eelkäijat, kehastust inimese/inimkonna suurest huvist selle vastu, mis on väljaspool maakera, kuhu sooviti saata midagi, mis kuulus meile, kuna ise sinna minna ei saanud.

Igatahes..kuna ilm oli kirjeldamatult kaunis, soe ning kevadine ja olime Noraga (Sabrina oli ära Serreses me söpra külastamas) eelmisel öhtul koos küpsetatud rammusast söbrapäeva-shokolaadikoogist ikka veel pungil, seega äärmises liikumisvajaduses, otsustasime meiegi lohesid kaema minna.
Jah, esialgne plaan oli lihtsalt uudistada, vaadelda, kuna Nora jagas minuga oma traumeerivat kogemust lapsepölvest, mis lühidalt kokku vöttes kulmineerus sellega, et lohe väljus ta käes kontrolli alt, maandus piki ühe tundmatu naisterahva pead, misjärel too oimetuna maha langes.
Ilmselgelt süvenes sellest hetkest Noras paaniline hirm, et tema saatuseks on keegi tuulelohega mörvata. Minul puudus aga vähimgi varasem kogemus lohelennutamise vallas, mis asjale ratsionaalselt lähenedes tegi meist töepoolest mitte just köige turvalisema paari.
Vötsime sihiks Philopappo mäe (no, mulle on see mägi, siin vist korrektselt tuntud rohkem künka nimetuse all), mis meie kodust umbes 15min jalutuskäigu kaugusel. Rahvast oli nagu murdu. Tundus, et absoluutselt köik olid välja tulnud ning taevas välkus kirevate lohede taustal. Hämmastav vaatepilt!
Nii ei saanud ju ka meie muidu, kui et surusime köik oma ratsionaalsed ning irratsionaalsed hirmud tahaplaanile, ostsime 5 euro eest Käsna Kalle Kantpüksi tuulelohe (Nora vaieldamatu lemmik-multika-kangelane) ning trügisime läbi rahvasumma körgemate tippude suunas.

Nagu vöite arvata, oli tuulelohe kvaliteet enam kui küsitav ning kombineerides selle faki meie ilmselgelt puudulike oskustega lennutamisel ning nullilähedaste teadmistega tuulelohe mehhanismist, oli esimesel tunnil öhk meie ümber pinev pingetest ja frustratsioonist. Rändasime künkatipult künkatippu, vahetasime positsioone, strateegiaid, püüdsime kindlaks teha tuule täpset suunda ja samal ajal vöidelda teiste lennutajatega, kes meid tiheda massina ümbritsesid. Tulemus siiski pettumustvalmistav.
Kuni saabus hetk, mil meie meeleheidet ei suutnud enam ignoreerida üks vanem, ning ilmselgelt kogenud, meesterahvas, kes valgustas meid vötmelahendusega – meie kalli Käsna Kalle saba on liiga lühike!!!! Tänasime teda nii südamlikult kui kreeka keeles vähegi väljenduda oskasime (mis vöis meist suhteliselt mühakliku mulje jätta) ning asusime jahtima köike vöimalikku, mis me tuulelohe saba-pikenduseks sobiks. See oli kokkuvöttes äärmiselt lihtne, kuna kaaslendurite purunenud lohede tükke vedeles köikjal, niisiis lähenesime asjale loovalt.

Ja lendu ta läkski... Äärmiselt lahe! Ette tuli küll paar pisut riskantset momenti, kuid kokkuvöttes oli tunne vabastav. Lendasime ka ise koos lohega... (:

Teine mönus kogemus, mida mainimata ei saa jätta, leidis aset paar nädalat tagasi. 7.veebruarilt, kui täpne olla, Nora sünnipäeval. Tähistasime seda väikses seltskonnas siin korteris, andsime üle 20 kingitust tema 20-ndaks sünnipäevaks, söime suurepärast isevalmistatud mascarpone-maasikakooki ning lasime katuseterrassil öhku lendu paber-raketi, mis selgus, et sisaldas höbepaberilaadseid kirjuid ribasid, mis survestatud tuubist meeltu hooga välja purskasid ning, taaskord puudulike juhtimiskogemuste (ei eita oma süüd siinkohal) ja tuuleiili toel, lendlesid tänava kohale veetud elektriliinidele, kus kutsusid esile elektrilise reaktsiooni, mis hetkeks vahvasti säras-särises.
Vandaalitsemise jälgede hämamiseks liikusime kiiresti siseruumidesse ning suundusime edasi lähedalasuvasse..vöib vist öelda klubisse..no pigem ürituskohta, kus toimus „vaikne pidu“ (Silent Party/Disco).

Silent Disco sündis 1990. aastatel protestiaktsioonideks korraldatud pidudel. Iga peoline saab juhtmevabad kõrvaklapid, millesse jõuab DJ mängitud muusika. Tantsusaalis samal ajal muusikat ei kosta. Ja kogemus on enam kui suurepärane, uskuge mind!!!!
See on ju lihtsalt ideaalne pidu. Mängivad mitu DJ-d, seega on sul vöimalus valida, millist muusikat parajasti kuulata soovid. Iga hetk saad „aja maha vötta“ ning söpradega segamatult vestelda, muljeid jagada, midaiganes, kui vaid körvaklapid välja lülitad. Lisaks voolab muusika sinust palju paremini läbi (loomulikult siin oleneb ka körvaklappide kvaliteedist palju), suhe helidega, rütmidega on personaalsem, haaravam. Ning, muidugi, jälgida teisi inimesi tantsimas vaikuses, püüda tabada, kes sinuga sama kanalit kuulab...
Vaiksetes pidudes peitub oma salapära ja maagia, see on enam kui kindel! Kogege!

8.-12.02 leidis aset minu EVS mid-term training (vahekoolitus). Seekord siin kesklinnas, vaid paari metroopeatuse kaugusel me majast, ühes linna suurimas 4-tärni hotellis (Titania).
Ülevoolavaid emotsioone koolitusega seoses jagada pole. Hea oli taas kohtuda teiste vabatahtlikega, kellega on-arrival trainingul (saabumiskoolitusel) tutvusime. Mitmed, keda oleks veel tahtnud näha, ei tulnud (osalevad märtsis) ja oli ka uusi nägusid. Aga koht oli liiga peen ning pingeidtekitav, koolitajate omavaheline keemia oli puudulik ning kokkuvöttes ei sündinud nendest viiest päevast (olgu, kolmest päevast, esimene ning viimane päev oli saabumiseks-lahkumiseks) eriti suurt midagi...vähemalt minu jaoks.
Vaatasime tagasi oma EVS teekonna algusesse, koostasime möned möttekaardid, püüdsime seada eesmärke veel eesolevaks ajaperioodiks, arutasime, millised on me vöimalused peale teenistuse löppu (töö/öppimine/uued projektid välisriikides) ja...nönda need tunnid lendasid.

Viimane kuu on olnud minu jaoks eriliselt meeldiv inimestega suhtlemise seisukohalt. Olen saanud natuke aega maha vötta ning olla kontaktis nendega, kes töeliselt olulised on siin (siinkohal muiudgi pisut unarusse jäänud teie, mu kallid kodumaa söbrad... saadan siirad vabandused ja loodan teie möistvusele).
Kaks nädalat elas meie juures minu suurepärane söbranna Nicki (Angelica) Rootsist, kelle EVS projekt leiab aset Serreses, Pöhja-Kreekas, Thessaloniki lähistel, ühes raadiojaamas. Absoluutselt asendamatud on meie kolmapäevad (ning enamus nädalatel ka nädalavahetused (: ) mu Austria söbranna Conny´ga, kes, nagu mina, siin Ateenas vabatahtlikuks. Eelmisel nädalal veetis viis päeva siin Meldy, neiu Hollandist, kellega kohtusin augustikuus korraldatud E.G.G. Noortevahetusel Vormsil. Super plikad!

Nädal tagasi sattusin ma aga taaskord ka pisikesse ebaönne-keerisesse (esimene selline keeris tabas mind novembris, kui pangaautomaat mu Eesti krediitkaardi „söi“ jne. Jne. Jne.), mis algas minu rahakotivargusega (täistuubitud bussis teel töölt koju, sees oli juhiluba, id-kaart, kohalik sularahakaart, Swedbank paroolikaart ja köikvöimalikku muud olulist ning vähemolulist) ja kulmineerus möned päevad tagasi mu arvuti ülesütlemisega.
Virisemisel pole vähimatki mötet, seega ütlen vaid nii, et saan oma siinviibitud aja jooksul ikka päris mönusa kogemuse igasuguse asjaajamise osas, politse ning saatkondadega suhtlemise tasandil ning üleüldise ärritusläve kontrollimise möttes (teretulemast löögastustehnikad..“Gea, hinga nüüd sügavalt kolm korda sisse ning kolm korda välja, kujutle, et oled mereääres ning köik sinu mured uhub minema karge tuulekohin..“ hahaha!).

„Sa suudad!“ on pisike kinekraamat, mille minu kallis-kallis ema mulle sünnipäevaks siia saatis (koos muu hea-parema-südamliku kraamiga), see saabus eile. Emadel on völuvöime olla öigel ajal öiges kohas (olgu, vahel on neil kindlasti ka ärritav komme olla valel ajal absuoluutselt vales kohas, eks, aga see ei oma suuremas plaanis tähtsust) öigete sönade ning lähedusega.
Pistsin suunurka sulama tüki Kalevi sarapuupähkli-shokolaadi, avasin raamatu ning lugesin valjult endale ette: „Vöid saavutada köik, mida iganes soovid, kui seda meeletult tahad. Pead seda nii üleni tahtma, et tahtmine sinust välja purskub ja liitub maailma loomise energiaga.“
Ja ongi köik öeldud (edasised leheküljed vaid kinnitasid fakti)! Ma suudan! Selles pole vähimatki kahtlust (:!

P.S. esimesest märtsist alustan tööjuures oma isikliku programmiga (iga päev tunniajane privaat-tegevus-sessioon erineva residendiga. Valmistasime ette isegi spetsiaalse ruumi. Ajee!)
P.P.S.S. Eile panin posti Tallinna Ülikooli poole teele oma Erasmus-avalduse. Kas järgmine ülikooliaasta möödub Inglismaal vöi Hollandis?

Head Vabariigi aastapäeva!
Kallistan soojalt!
Teie Gea

Ole maailmas, mitte maailm

Tasapisi kaasavõetud kirjanduse läbitöötamisest on saanud tõeline lugemismaraton, kuna õnnetuseks läks kaduma mu mp3-mängija, mistõttu bussis-metroos hetkel muusikat kuulata ei saa, nii et nüüd on lugemine võitnud endale oluliselt rohkem aega mu päevas. Siinjuures mainin ära ka tõsiasja, et bussis/autos lugemine (isegi raamatu/ajakirja kättevõtmine) vallandas minus hetkega iiveldushoo, kuid tänaseks olen teinud tubli keskendumistrenni ja tegevus on muutunud mu jaoks suuremal või vähemal määral vastuvõetavaks. Üllatavalt kiire progress ning ajavõit! Jee!

Hetkel olen jõudnud raamatuni „Võit depressiooni üle“ – Paul Gilbert. See on üks raamat Võit-sarjast, kust muuhulgas võib leida veel näiteks
„Võit madala enesehinnangu üle“ M.Fennell
„Võit sotsiaalärevuse ja häbelikkuse üle“ G.Butler
„Võit suhteprobleemide üle“ M.Crowe
„Võit hasartmängusõltuvuse üle“ A.Blaszcynski
„Võit alkoholiprobleemide üle“ M.Spada
„Võit viha ja ärrituvuse üle“ W.Davis
Kognitiiv-käitumisteraapia põhimõtteid järgivad, kergesti jälgitavad, kuid samas äärmiselt professionaalsed eneseabiraamatud, mis pakuvad palju konkreetseid samme, harjutusi ning töölehti enesega tegelemiseks ning samas ka teoreetilist tausta, tuues välja loogilisi ja elulisi seoseid. Olen positiivselt üllatunud.

Viimase aasta jooksul olen palju mõelnud erinevate psühholoogia koolkondade ning suundade peale. Püüdnud leida seda lähenemist, millega ise tahaksin töötada, mille põhimõtteid kasutada, ning tundub, et kognitiiv-käitumuslik suund on end mu silmis aina enam ning enam õigustav.

Kognitiiv-käitumisteraapia peaeesmärk on õppida ära tundma negatiivsete uskumuste mõju probleemse käitumise säilimisele ning toimetulekut soodustavaid kohasemaid käitumisi. Teraapias kasutatakse erinevaid tehnikaid selleks, et suurendada kohast käitumist probleemsetes olukordades ning vähendada kohanemisraskusi.
Pearõhk on mõtetel/mõttemudelitel, mis omakorda on võimelised genereerima väga tugevaid meelteseisundeid (nagu hirm, lein, seksuaalne erutus jne.). Inimesed võivad vaid oma mõtetega, erinevate aju osade aktiveerimisega (aktiveeruvad kemikaalid), tekitada erinevaid kehalisi reaktsioone (väsimus, higistamine jne.), mõjutada meeleolu, mälu ning keskendumisvõimet jne. jne. jne.
Pöörates rohkem tähelepanu vastuvõetud infole ning mõtetele (kognitsioonidele) ning oma reaktsioonidele (nii kehalistele kui käitumuslikele), on võimalik tuvastada mõttemudeleid, mis on erinevate meelteseisundite (depressioon, ärevus, viha) taga, ning neid mõttemudeleid teadlikult muutes, muutub ka enesetunne ja käitumine. Lihtne, eks! (Olgu, muidugi mitte lihtne, aga loogiline ja tulemuslik).

Ehk siis, väga palju on kinni mõtlemises. Mõtlemisega kujundad ise oma suhtumise ja enesetunde. Püüa hoida oma mõtted positiivsed ning keskenduda headele asjadele, mis Sinu elus juhtuvad, ning Sa näed, et neid häid asju hakkab Sinuni jõudma enam ning enam!

Ole maailmas, mitte maailm - ebaedu korral võid küll tunda pettumust, võimalik, et Sinu käitumine ei küüni iseenda püstitatud ideaalideni, kuid see ei muuda Sinu kui isiksuse keerukust ning põhiolemust.

See kõik võib kõlada kulunud hüüdlausena, aga mida on Sul tegelikult kaotada, kui seda järgida proovid…?

(:

Esimesed „külmapühad“ seljatatud

Viimane nädal-poolteist puhusid siin jäised tuuled, sadas vihma ning temperatuur oli +4-5. Inimesed olid pealaest jalataldadeni karvajopedesse ning sallidesse-mütsidesse mattunud ning loomulikult paljud ka haigestusid.
Tööjuures hõõgusid radiaatorid kuumalt ning kliimaseadmed puhusid kuuma õhku nii, et mu juuksed hõljusid nagu peenel foto-shootingul, kui kasutajatega söögitoas laudu katsime. Igapäevased põhiprogrammi osad, nagu pagariäris käimine ning kohvikusse kohvile minek, olid muidugi väljapool igasugust arutlust ning nii oli õhkkond majas ärev ja rahutu. Iga paari minuti tagant tuli keegi kasutajatest taas küsima, kas me ikka lähme välja (sest see on ju see, mida nad iga päev peamiselt ootavad) ning taas pidin, nukrus ja trots hinges, kurvalt pead raputama ja selgitama, et õues on liiga külm, et välja minna. Üks jaburuse tipphetki!!!
Ükspäev suutsime selle totruse vastu võidelda Mihhalisega (ta on pärit Saksamaalt, aga naine kreeklane ning nüüd elavad perega juba 4 aastat siin), kelle külmalävi päritolu tõttu oluliselt kõrgem kui kreeklastel, ja läksime koos kahe kasutajaga pagariärisse saiade järele, kuid see oli vaid hetkeline võit. Kahtlustan, et ta sai hiljem noomida oma agaruse eest. Hah!
Täna on olukord õues stabiliseerunud. Päike särab ning soojakraadid +15 ringis. No hästi siis!

Lähen joogasse!
Omm…

Muusika maagia

Juba ammu pole ükski artist tekitanud selliseid tundeid oma muusikaga kui tema. Mõnus, nõnda ma tahangi, et helid mõjuks!
Kliki pildile ja kuula...

*Suurimad tänud ka Märdile taaskord...(:

Miks see mees mind koju jälitab?

…oli mu korterikaaslane, mõned nädalad tagasi hämmingus (ja pisut hirmul), kui peale üle tee asuvas minimarketis käiku poemüüja temaga meie majja kaasa tuli ja elavalt midagi Kreeka keeles seletas. Nii avastas neiu kaks kuud peale siin majas elamist, et, jah, minimarketi omanik on meie naaber Giannis korrus allpool.
Tema naine Eleni, muide, on see geniaalne naisterahvas, kes meie maja kuusepuuks muutis.

Giannis on muhe meesterahvas. Ühel minu esimestest käikudest minimarketisse, kui ma veel absoluutselt midagi Kreeka keelest aru ei saanud, püüdis ta mind lõbustada pantomiimiga, mis nägi välja järgmine: asetasin letile paki piima, Giannis tegi oma tavalise triki ja ütles, et ei tea, kui palju see maksab (ta ei tea palju enamus asju maksavad) ning nii pidin minema külmiku juurest hinda vaatama. Saime selle klaariks, maksin ning kui Giannis hakkas piima kilekotti pakkima, ütlesin resoluutselt selges kõlavas Kreeka keeles „oxi (loe:ohhi = ei)“, mille peale Giannis mahedalt naeratas ja kilekoti endale nagu mütsi pähe tõmbas.

Oleme vahepeal kohtunud korduvalt (kuna ta ju ka siinsamas elab) ning alati on tal varuks soe naeratus ning enamikel juhtudel ka tugev käepigistus. Seda isegi kui ta oma väikse kaubikuga me tänavatel kimab. Ikka teeb ta peatuse, et aken alla kerida ja mu käsi aknast sisse rebida. Olen nüüd püüdnud hoida teisele poole teed ning lehvitamisega piirduda, aga tänavad on siin enam kui kitsad, niiet see plaan väga edukalt ei tööta…

Täna läksin minimarketisse, et jahu, suhkrut ja kookoshelbeid osta, kuna plaanin küpsetada väikse apelsinikeeksi. Kuna minu Kreeka keele oskus on märgatavalt paranenud ning sellele on ka Giannis jälile saanud, toimus meie vahel täna alljärgnev dialoog (suuremal-vähemal määral Kreeka keeles siis, ilmselgelt on siin näha ka asjaolu, et saan aru paremini kui räägin):
Gi: Kuidas läheb?
Ge: Väga hästi ja teil?
Gi (vaatab mu letile asetatud nodi): Mida me täna süüa teeme?
Ge: Kooki, apelsinidega
Gi: Kas kook tuleb hea?
Ge: Ma ei tea
Gi: Peab proovima, et teada saada
Ge: Jah
Gi: Millal me proovime, kas kook on hea?
Ge: Hiljem
Gi (taas näol see kaval pilk, ma juba mõtlesin, et taas kilekoti-nalja aeg, kuid täna tõmbas ta oma kilekotist hoopis välja tüki oma naise valmistatud pähklikooki ja ulatas mulle):
Palun, hiljem too mulle siis oma kooki proovida
Ge (hoiab naeru tagasi, aga ei õnnestu ju): Okei, hiljem näeme!

Et siis hakkan nüüd küpsetama, muidu leian hallipäise mehikese peagi oma ukse tagant. Tal ju majja prii pääs.

Tähesadu

Päikesesoojad head soovid sinna teile kõigile sulatavad oma tee läbi hangede, eks!
Ja loodan, et langenud tähekesed on leidnud oma omanikud, kelle poole lendu läksid… (:

Täna on Kolmekuningapäev, mis võrdub siin vaba päev = absoluutselt kõik on kui väljasurnud = Epiphany (spirituaalne tähistamine peale jõule)= Phota (tulede püha).
Et seda kõike võimalikult lühidalt kirjeldada, mis kõike Kreekat puudutava kohta on äärmiselt keeruline, kuna nii nende keel kui mõttekäik on tihtipeale ülipõhjalik ning raskestitõlgitav, ütlen siis nii:
Phota tähistab 12 päeva möödumist jõuludest, inimesed lähevad kirikusse, et võtta klaasitäis püha vett ning sellega oma kodu õnnistada, siinses suurimas sadamas (Pireaus) viskab preester vette risti ning hulk vapraid mehi sukeldub seda püüdma (täna oli seal vist küll masse, sest ilm on üks kõigi aegade soojemaid jaanuari kohta ning ujumine pole probleem) ning see, kes risti saab on üldjoontes äärmiselt õnnelik ning peab sellega, niipalju kui ma aru sain, ka teiste inimeste kodudes käima ning neid õnnistama miskit moodi ja loomulikult lasevad kohalikud kalamehed-paadiomanikud preestril sadamas oma paati õnnistada.
Kõik keerleb siis märksõna „vesi“ ümber ning seos tuleb tõenäoliselt õigeusu (ortodoksi) kirikust (siinne valitsev kirik), kes märgivad seda päeva kui päeva, mil Jeesus ristiti.

Niisiis mõtlesin täna taas pisut rohkem usu suurele mõjule siin ühiskonnas. Selgelt on näha, kuidas siin on Phota rõhk selgelt religioossusel, samas kui Eestis on Kolmekuningapäev ja kuningaks käimine jõudnud välja punkti, kus see päev märgib peamiselt kuuse välja viimise hetke ning viimast aega uusaastasoovide vahetamiseks...vot siis.

Pühadeperiood siin möödus üldjoontes kenasti ning ilma suuremate üllatusteta. Kõik läks rahulikult, kuid muidugi ilma igasuguse „pühadetunde“ kui selliseta, sest kuidas ma ka ei prooviks, ei suuda ma oma peas sulatada kokku pilti lumehangedesse mattunud Keilast ning 25.detsembril Corinthose rannas ujuvatest inimestest ning panna sellele sildiks „Häid jõule kõigile!“. Las ta siis olla.

Jah, 18.-27.detsember oli mul pühadepuhkus ning sain pisukeseks Ateenast välja. Tundub, et oli mõnes mõttes ka viimane aeg, kuna olen nüüdseks suurlinnaga kenasti kohanenud ning kerge on lasta mugaval igapäevarutiinil tekkida. Samas on Ateena-muljed vaid killuke Kreekast (lisandunud mu Thessaloniki-Kavala-Kilkis-muljete killule), et aga piltmõistatus kokku saada, pean siiski veel palju nägema (loodan, et aega ja võimalusi vaid jagub).
Porto Heli ning Corinthos olid selle perioodi sihtkohtadeks. Mõlema suureks plussiks minu silmis loomulikult paiknemine mere ääres. Porto Heli oli imearmas vaikne sadam kauni vaate ja mõnusa linnastruktuuriga. Ilmad muidugi ka ei hoidnud sel detsembri keskpaiga nädalavahetusel tagasi ning nii istusime pühapäevahommikust kohvi juues sadamakohvikus T-särgi väel ning lasime päiksel oma põski paitada.
Corinthos pole iseenesest midagi väga vaatamisväärset. Küll oluliselt väiksem kui Ateena, kuid siiski piisavalt suur ning „tavaline“ linn, KUID seal leidsin siiani esimese merevaate, kus saared-mäed horisonti ei piiranud ning nautisin seda väga! Asukoht ka vaid tunnikese rongisõidu kaugusel Ateenast (trammiga Ateena kesklinnast Glyfada´sse minna võtab isegi kauem), seega, miks ka mitte!
Loutraki, mis vaid 4km Corinthoselt, on oluliselt mõnusam linnake ning kindlasti ka suurem turismisihtkoht, kuna seal lisaks kaunimatele vaadetele ning söögikohtadele-kohvikutele ka üks Euroopa suurimaid kasiinosid. Lisaks on Loutraki (allikas kr.k.) tuntud ka oma hea allikavee poolest, mida siingi loomulikult igast poest osta saab.
Minu jõululaupäev sai sel aastal veedetud Loutraki suurimas ööklubis. Hah! Just, te silmad ei peta. Kogemus oli huvitav, ütleme nii. Natuke nagu mõistus tõrkus taaskord jõule ning ööklubi-sära ühendamast, kuid kuna baaselement - jõulutunne - niikuinii puudu oli, siis läksin vooluga kaasa. Püüan selle siiski jätta ühekordseks elamuseks…

Ateenas külastasin ka kahte kontserti. Mõlemad mõnusad-mõnusad. Mõlemad Kreeka bändid.

Kuula - http://www.myspace.com/locomondo

http://www.myspace.com/biribiriband

Ning uusaastagi saabus siin, suurlinnasäras. Sära oli küll pisut vähem, kui ootasin. Ilutulestik et hädisemgi kui Keilas mõnel aastal, kuid selle eest seltskond ning peokoht (noortehosteli katuseterrass, baar, muusika, vaade üle linna ning Akropolis ees laiumas..) tegid õhtu igati nauditavaks ja mälestusväärseks.

2010 saab olema super, olen kindel! Ideid ning plaane on palju, seega, tegudele! (Teiegi! Hopp!)

P.S. Loodan, et teil sulaks ei lähe Eestis..okou..
Teie Gea