Kamp süüdimatuid

Köik on hästi ja Kreeka on soe ning kaunis ja projekt on okei ja raha tuleb igal kuul öigel ajal üle jne.jne.jne. Aga ära igatsen ma siit hetkedel, kui taaskord saan meeldetuletuse selle kohta, kuidas olen ümbritsetud kambast süüdimatutest kreeklastest, kellel lihtsalt on köigest üks-kama-köik.

Oluord:

Neljapäev.
Sabrina saadam meie keeleöpetajale sönumi, et me tervis pole kiita ning soovime keeletunni seekord ära jätta (meid tabas möneks päevaks väike külmetus-viiruslaine vöi midagi). Keeleöpetaja ei vasta möhkugi.

Esmaspäev.
Gea saadab keeleöpetajale sönumi "Kohtume homme kell 17.30 keeletunnis?". Öpetaja endiselt vaikuselainel.

Teisipäev.
Gea helistab meie mentorile, et küsida, kas pärastlöunal mentor-koosolek toimub, kuna naisterahvas pole endast seni märku andnud. Vähem kui kaheminutiline vestlus kulgeb dialoogis
Gea:"Kas kohtume täna? On sul mingisuguseid olulisi teateid meile edastada, küsimusi, mis vajaks arutamist? Meil sulle hetkel muresid pole ning kuna Sabrina vanaema on meil ka praegu külas..."
Mentor:"Oh..eiei..ei oskagi kohe praegu millelelgi olulisele möelda minagi. Pole midagi päevakajalist, vöime täna kohtumise vahele jätta. Nautige aega külalisega!"
Gea:"Selge, kui sul midagi olulist pole, siis teeme nii! Kena päeva!"

Paar tundi hiljem, kuna keeleöpetajast pole ikka midagi kuulda, kuid tund peaks peagi algama, vötab Sabrina taas telefoni.
Sabrina:"Tere, tere, kuidas läheb? Kas oled juba teel meie poole?"
Keeleöpetaja:"Ah, Sabrina, tere! kuule, selline lugu on nüüd, et leidsin omale töökoha ja mul pole enam aega teile keeletunde anda. Ütlesin teie mentorile ka muidu. Saate vist teise öpetaja omale nüüd!"

Gea ja Sabrina: MIDA ASJA?!?!?!?!?!?!
Tundub, et nädal tagasi osalesin endalegi teadmata oma viimases keeletunnis, sest, mu kahtlused on mäekörgused selles osas, kas nüüd kuu jooksul uus öpetaja suvatsetakse leida.
Ja hankisin omale sönastiku ja puha.

Mπράβο σασ παιδιά!
No töesti!