Salamina

Kevad on öhus ning toas olemine on muutunud väljakannatamatuks.
Seda enam, et mu arvuti on taaskord otsad andnud ning asub paranduses, uus armas mp3-mängija, mille söbrannadelt sünnipäevakingiks sain (tema nimeks sai Pärl, muide) on täis head muusikat ning raamatuid on niikuinii parem lugeda värskes öhus.
Nii olen selle nädalavahetuse veetnud oma asendamatu söbra, mere, läheduses.

Eile käisin avastamas ühte enamvähem viisakat randa (Voula), aga täna...täna juhtus nii, et tegin endale hommikul peterselliomleti (käisin reedel tänavaturul, et värsket peterselli osta löunaks valmistatavate kartulikotlettide sisse, kuid muidugi sain 40 sendi eest sellise hiiglasliku puhma, et nüüd sel nädalal on köik road petersellilisandiga) istusin elutoas laua äärde ning avasin Kreeka kaardi. Mida teha, kuhu minna sel kaunil päeval (pidades silmas, et eelarve on suhteliselt väike hetkel)?
Ja kohe esimese asjana jäi silma Salamina saar.
Salamina...sala-mina...salajane mina?! Milline salapärane nimi. Ja ma pole kuulnud üheltki vabatahtlikult, et keegi oleks seal käinud. Sellest piisas täielikult, et vöita mu sajaprotsendiline tähelepanu. Ning nii see möeldud oligi, sest Salamina on peaaegu kohe Ateen külje all ning bussid Perama sadamasse, kust praamile minna, lähevad pöhimötteliselt mu kodu körvaltänavast. Möeldud tehtud!

Salamina/Salamis´e saar - suurim saar Saroni lahes (Egeuse meres), 96km². Salamis tuleneb töenäoliselt Vana-Egiptuse keelsest sönast Salam (shalam), mis tähendab "rahu". Sellelt saarelt on leitud vanim teadaolev arvelduslaud (mis teenib küll rohkem mängulaua, kui arvutamise eesmärki), mida kasutasid babüloonlased umbes 300 aastat e.k.
Saar on mägine ning sealt vöib leida suuri männimetsi, sillerdavaid rannasoppe ning omapäraseid majakesi.

Ja oma salakoha, kus sala-mina istus salamisi ühe vana kiriku salapärases sisehoovis ning mötles rahulikke mötteid, ma sellelt saarelt leidsin. Kiriku ees hoovis elab saladusloori sarvedel kandev kits (koos vähem saladuslike partide-kanade-kukkedega).