Minu fotosilm on kinni

Senise poole siinviibitus aasta jooksul olen fotoaparaadi kätte vötnud umbes täpselt neljal korral. Esimesed kaks korda esimese kuu jooksul, kord nädal tagasi, enne Nora äraminekut, kui kolmekesi korteris möllu tegime natuke, ning täna.

Mulle ei meeldi pildistamine. Vöi, noh, mulle meeldivad fotod ja fotokunst kui selline, aga mulle meeldivad head fotod, huvitavad fotod, omapärase ning paeluva lähenemisega jäädvustused. Ma ei kannata, kui inimesed lähevad reisile ja tunnevad vastupandamatut kihku igast viimane kui sekund pildile jäädvustada, enemasti eriti lollaka pöhjendusega, et „nüüd on ju need digikaamerad, mis lasevad pea löputult pilte teha ja siis pärast saad ära kustutada ju need, mida ei taha!“.
Tegelikult kujuneb olukord hoopis selliseks, et ükski pilt kustutatud ei saa ja pere-söbrad-tuttavad peavad vaatama löputuid slaidiseeriaid, vaimustunult ahhetades ning ohhetades kui kaunis köik ikka on.

Minu fotosilm on aga kinni. Mitte ei oska ma teha selliseid pilte, mida tahaksin, ning see on peamine pöhjus, miks kaamera minu kätte eriti tihti ei satu. Mul on küllaltki hea kujutlusvöime ning visuaalne mälu, mistöttu enamasti ei vaja kolmesadat pilti endale seda köike meenutamaks, kuid…kuid täna oli kohe kuidagi selline tunne, et tahaks teile ikkagi näidata, et kuidas asjad siin on. Vöi vähemalt lasta teil natukenegi piiluda seda maailma, mis mulle kaheksaks kuuks koduks on. Sest vaatamata sellele, et Ateenas elab neli-ja-keegi-ei-tea-täpselt-kui-palju-rohkem miljonit inimest ning linn on tihe, küllaltki räpane ning kaootiline, on siin ka täiesti uskumatuid väikseid üllatusi ja koduseid piirkondi, mis väikeste lootusekiirtena linnapilti ilmestavad.

Selliseid kirevaid, üllatuslikke, hubaseid, erinevaid paiku täna teie jaoks püüdmas käisingi (pildid leiate siis körvalmenüüs asuva lingi „Need kohad“ alt). Ilm oli täna imekaunis, öhk soe ja kevadine ning minu lillades saabastes jalad viisid ming kergelt kahetunnisele jalutuskäigule, et lähiümbruse väärt kohad teieni tuua.
Köik see polnud aga piisav mu fotosilma avamiseks, niiet olete teiegi kimpus täiesti hariliku pildiseeriaga, kuid usaldan teie vöimet ning tahet „pildi sisse minna“ ja natuke oma kujutlusvöimega mängida. Nii näete ehk, miks just need kohad olen valinud.
P.S. Liisa ja Lee, teid viin ma aprilli löpus nende piltide sisse! Ei jöua oodata! Ja, Liisa, ma tean, et sinu fotosilm on pärani valla ja pilgub sillerdavalt ripsmete varjust. Tahan, tahan, tahan sinuga koos pildistada!

Päikeseline reede polnud muidugi köige taibukam valik mul kaameraga mööda linna paterdada, sest kevad on öhus ning turistid jalus. Mitte, et ma ise mingiks pöliselanikuks end siin peaks, kaugel sellest, aga lühkarites (ma ikka veel kinnastesse ja salli mähkunud) peamiselt Ameerkast ja Saksamaalt kohale vuranud turistid, kes tahavad, et iga nurga peal keegi (miks mitte blond neidis, kes kaamera kaelas, fotomaias tundub) neist grupipildi teeks, oleks vöinud olemata olla.

Samuti vöiks olemata olla kioskimehed, kes turiste silmagi pilgutamata nöörivad (pole mingi üllatus, aga IKKAGI!).
Selline olukord oli täna mul:
Gea asetab karastusjoogi (hind mitte enam kui 1,5EUR, mis on isegi üüratult kallis, kuid arvestan, et kioskis on asjad kallimad)kioski letile.
KM(kioskimees; inglise keeles): „Kas sa räägid inglise keelt?“
Gea (inglise keeles): „Muuhulgas räägin ka inglise keelt, mis siis?“
KM:“Siis on selle joogi hind 2,80EUR“ (just, nii ülteski, et SIIS on selle joogi hind…)
Gea:“Te teete vist nalja? Siis ma seda osta ei soovi!“ (prömmin teatraalselt külmiku ukse kinni, sest temaga tulisemasse vaidlusesse asumisel, kuivörd ma ka ei tahaks, ma pikemas perspektiivis mötet ei näe.
KM on ülbe näoga vait, saadab mulle mittemidagiütlevaid pilke ja hakkab oma asjadega tegelema. Tal on piisavalt rikkaid turiste läheduses, kes soojal kevadpäeval on valmis 0,5l karastusjoogi eest maksma 43EEK.

Niisiis Ateena:
- Ateena on olnud asustatud vähemalt viimased 7000 aastat.
- Ateenas on möödetud Euroopa köigi aegade soojarekord, 48.0°C, juuli 1977
- Kiosk on kreeka keeles „periptero“, mille tähendus tölkes on „väike tempel“ (igaüks loob siis ise oma seosed)
- Ateenas on 148 teatrilava (suuremal-vähemal määral vanu-uusi), mida on rohkem kui üheski teises maailma linnas
- Ateena planetaarium on parima digitaalse varustusega planetaarium maailmas (käisin ise ka seal Van Gogh´ist filmi vaatamas. Päris vägev oli, pole midagi öelda)
- Ateena on oma 412 ruutmeetrise pindalaga ja küllaltki täpsustamata miljonitesse ulatuva elanike arvuga suurim linnastunud ala Euroopa Liidus

Mis ma olen täheldanud:
- Inimesed siin on üldjoontes naeratavad, röömsameelsed, suhtlemisaltid, kuid küllaltki enesekesksed, algatusvöimetud ja rohkem söna- kui teoinimesed

- Vähe hinnatakse looduse ning keskkonna olulisust. Roheline mötlemine igas suhtes on nullilähedane. Prügi sorteerimine on enamusele üle möistuse (alustades juba üldse prügikastide kasutamisest näiteks suitsukonide äraviskamiseks) ning looduses jalutamine, värske öhk üle jöu käiv (proovisin sel nädalal näiteks minna lähedalasuvasse botaanikaaeda, kuid tabalukustatud trell-aia tagant nägin vaid räämas, hooldamata, ammuunustatud rajakesi kulgemas läbi kontrollimatu dzunglilaadse looduse. Selge, parem sellised rohelised kohad isoleerida, et inimesed rohkem kohvikutes istuks).

- Nii nagu inimesed ei möista tänavatel liikluses käituda (vördväärselt eluohtlik on nii autos, bussis kui ka jala käies), ei pääse samuti näiteks metroost välja ilma füüsiliselt ennast sissetulevast rahvamassist läbi pressides (keegi ei anna teed väljuvatele inimestele) ning treppidest üles normaalselt paremal köndides, sest mass vajub peale igast suunast, seega tuleb treppidel pöigelda vasakule-paremale, et kuidagi sihtkohta (vastavalt siis üles vöi alla) jöuda

- Kui midagi ei meeldi, siis kreeklased protesteerivad ning streigivad ja korraldavad sellega veelgi suurema kaose, ilma mitte midagi möistlikku saavutamata

- On täiesti normaalne, kui oled 35 aastat vana, elad koos oma vanematega, paned kogu oma raha (kui oled eriti aktiivne ja tööl käid) söpradega kohvitamisele ning pidutsemisele ja kurdad pidevalt, kuidas tahaks iseseisvalt elama hakata, kuid raha pole, köik on nii kallis.

Vöi siis, kui oled mingi ime läbi oma elamise saanud (enamasti paar maja vanematekodust eemal), tood siiski ema valmistatud toitu fooliumkotikestes/karbikestes koju, ei oma pesumasinat, kuna ema juures saab ju pesta (jne.jne.) ning veedad oma vaba aja söpradega kohvitades ja pidutsedes ning seletades (pisuke uhkusenoot hääles), kuidas löpuks on saavutatud iseseisvus - raske küll, aga ikkagi! (totaalne nali!). Tore, et perekonna osatähtsus on suur ja sugulussidemeid väärtustatakse, aga see on ikka küll juba sammuke liiga kaugel, ma leian...

- Absoluutselt köik toimib perekonna ning tuttavate ja nende tuttavate ja omakorda nende tuttavate kaudu. Kui näiteks haigestud ja sul pole mönda tuttavat arsti, siis on rohkem kui kehvasti, sest kui lähed lihtsalt mingi arsti juurde, kellel sinust sooja ega külma pole, kuna sa pole ühegi tema tuttava söber ega midagi, paneb ta sulle lihtsalt mingi suvalise diagnoosi ja kirjutab esimese pähetuleva rohu. Küll olen kuulnud siin lugusid, kuidas inimestele on pandud vähi diagnoos, ilma, et neil absoluutselt vähimatki jälge sellest oleks jne.jne.jne. Ja loomulikult segaseks vöid ennast maksta ka köige selle jandi eest, kui arsti ei tunne. Poliitikast ei hakka rääkimagi.
Väga turvalise tunde tekitab, kas pole!?

Järgmisel korral märgin üles oma helged ja röömsad täheldused, eks!? Nagu eestlane ikka, köigepealt lasen kriitikanooltel lennata.
Aga samas, vaadake pilte ja lugege mu eelmisi postitusi ja…uskuge mind, häid asju pole mul tegelikult ka üldse keeruline siin leida! (:

Lehvitan,
teie Gea