Kõik okei!

I´d like to make myself believe
that planet Earth turns slowly
It´s hard to say that I´d rather stay
awake when I´m asleep
`Cause everything is ever as it seems
when I fall asleep
(Kuula Owl City „Fireflies“)


Aeg läheb liiga kiiresti, nii et vahel on tõepoolest tunne nagu maakera pöörleks vähemalt topeltkiirusel! Imelik…
Minu projekt siin on jõudnud peaaegu poolepeale. 4. kuu nüüdseks Ateenas. Ühelt poolt on tunne nagu oleksin just alles saabunud, teiselt poolt on tunne nagu oleksingi kogu aeg siin niimoodi elanud. Mõned asjad on paika loksunud, mõningaid igatsen.

Mida olen teada saanud/millele olen kinnitust leidnud?
…ma armastan päikest, soojust ja merd ning tugevaid vihmahoogusid, mis kõik värskeks muudavad
…mulle meeldib inimesi kuulata
…vahel ma koristan liiga palju
…kaminatule valgel alternatiivmuusikat kuulates saavad mitmed asjad selgemaks
…psühholoogia on paeluv
…üks haaravamaid ning inspireerivamaid kujutava kunsti vorme on kollaaž
…hommikuti ei meeldi mulle vestelda, ikka kohe üldse mitte
...minu pere ja sõbrad on mulle tohutult kallid
…iseenda motiveerimine on oluline oskus
…ma eelistan vaadet merele, mis pole piiratud kaljude ning saartega vaid on avar ja lõputuna näiv
…teinekord on parem valgeid tenniseid mitte kohe pesta, kui need mustaks saavad
…maailmas on palju toredaid ning häid inimesi, kes Sinuni jõuavad, kui Sa vaid lased
...liiga palju magada pole hea
…Eesti keel on piiratud ning üldsõnaline
…ootamatult kerge on muutuda mugavaks - ennast tuleb piisavalt tihti kikivarvul hoida
…tulevikus eelistaksin pigem mitte Kreekas elada
…mulle meeldib tumelilla värv
…organiseerimatus ja kaootilisus väsitavad mind sageli rohkem kui planeerimine
...elamispinna jagamine on täis väljakutseid, kuid võib osutuda oodatust kergemaks ning nauditavamaks
… kohvi joomine on täis elamusi, see on emotsioon
…mina ise kujundan oma elu
…kui absoluutselt kõik asjad kokku jooksevad ning üle pea, jõu ja mõistuse käivad, tuleb aeg maha võtta ning korraldada mojito-õhtu
…Skype on tänuväärne (eestlased on geniaalsed!)
…vahel ma mõtlen liiga palju


Nüüdseks on mu korterikaaslased õppinud selgeks Eesti keele põhivara:
Kõik okei!
Öö
Käsna-Kalle Kantpüks

Ja kui te tahate mõnda filmi näha, siis vaadake „Garden State“ näiteks (lisaks suurepärane soundtrack).

Sädelevat kaunist pühadeaega!
Χρόνια πολλά!

Meie majas algas pühadeaeg (aka my life in a treehouse)

Kuhu kadus Nora kurk?

Meie korteris möllavad kummalised jõud. Kaduma on läinud Sabrina fotokaamera laadija, katki on läinud minu head-set Skype´is rääkimiseks ning külmkapist on kadunud Nora värske kurk. Oleme salapäraseid asjaolusid püüdnud viimase nädala jooksul lahendada, kuid edutult. Tundub, et kätte on jõudnud kodust-eemal-elamise-vabatahtliku-elu faas, kus hakkame koos pisut ära pöörama siin. Päris naljakas… ja siis samas mitte. Õhus on tunda müstikat!

Olen edukalt alustanud kaks korda nädalas Joogatundides osalemisega. Nimelt organiseeris meie organisatsioon oma töötajatele 10 tasuta Joogaseanssi ning tuleb tunnistada, et siiani olen täitsa rahul. Õpetajaks on pühendunud ning kirglik naisterahvas Athina, kes ise ka Indias käinud teadmisi ammutamas ja oskusi lihvimas.
Erilist mediteerijat minust küll pole, kuid õnneks keskendume enamus osa tunnist füüsilisemale poolele, erinevatele asenditele ning nende lihvimisele, mis on mõnus. Eelmisel korral tegime ka pisut hingamisasendeid (pranayama).
Prana on elujõud, mis asub igas inimeses. Sanskriti keeles on sõnal Prana kaks tähendust: hingamine ja elu. Vana-India meditsiin õpetab meid, et kui me siseneme sellesse maailmasse, siis esimesena hingame sisse, kuid lahkudes ilma pealt, jääb viimasena väljahingamine. Meie eesmärgiks on Prana toetamine ja suurendamine meie organismis.
No ja kes siis ei tahaks elujõudu enda sees võimalikult tugevana hoida!? (:

Väljas on nii kohutavalt ilusad ilmad. Ma tean, et olen õel, et selle teema siin niimoodi üles võtan, teades, mis praegusel aastaajal kodus Eestis toimub, aga vast just SELLE pärast on see ju nõnda märkimisväärne. Te ju mõistate, et kui keset novembrikuud on väljas sinitaevas, päiksesära ning võimalik põhimõtteliselt T-särgi väel ringi lipata, siis ei suuda üks väike Eesti plika mitte olla üllatumata ning oma rõõmu väljahõiskamata. Selles kõiges on lihtsalt nii palju energiat, mis nagu ise kehasse sisse pressib. Päike on minu kirg! Päikses on elu, energia ja soojus ning oh, kui väga tahaksin seda kõike teiega jagada!!
Seda enam on totaalselt kummaline näha, kuidas kohalikud end meeleheitlikult sallidesse mähivad, karvasaapad jalga tõmbavad ning püüavad kujutleda, reaalsust totaalselt eirates, et talv on saabunud. Muidugi, ma mõistan, on keeruline minna mööda rõivapoodidest, kus talvehooaja soojad kampsunid ning käpikud ahvatlevalt akendele üles seatud. Pole parata, kaup vajab müümist-kandmist, seega on tegelikud ilmaolud tituleeritud kõrvaliseks faktoriks, millest keegi ennast oluliselt mõjutada ei lase.
Kõigele lisaks ilmestavad linnapilti sandaalides ning lühikestes pükstes turistid (enamasti Saksamaalt või Austraaliast). Bravo! Püüa siin siis pool turistina, pool kohalikuna oma garderoobi varieerida ühelt poolt kultuurieripärasid arvesse võttes ning teiselt poolt kainet mõistust säilitades ja isiklikke kehalisi sooja-külma aistinguid usaldades.

Sealjuures ilmuvad üleöö kõikjale jõulukaunistused. Aisakellad, jõuluvanad, päkapikud ja muud asjaosalised, karvamantlites kohalikud, põlvpükstes turistid, päike ning palmid – täiesti loogikavastane visuaalne stimulatsioon tekitab kohati rabava meeltesegaduse ning selle vastu aitab vast ainult stiimulite selektsioon ja valikuline ignoreerimine. Mina olen otsustanud eirata jõulukaunistusi. Niikuinii pole mingitki võimalust, et mul siin ilma lumeta (vabandust, lörtsilögata) vähimatki pühadetunnet tekiks. Ei aita siin ka piparkoogilõhn ega mandariinid, sest pagariärides lõhnab sageli piparkoogiselt ja mandariine korjan tööjuures tagaaiast koju kaasa juba mitu nädalat. Las siis olla nii! (:

Vahepeal olen loomulikult kohanud mitmeid uusi inimesi. Peamiselt teisi vabatahtlikke. Nagu näiteks eile õhtul, kui tutvusin kummalise Türgi tütarlapsega, kes kuidagi ei näinud tahtvat leppida sellega, et olen Eestist, mitte Lätist. Mitmeid kordi käis ta mult üle küsimas, et ega ma ikka Lätist pole ja, et tema parim sõbranna on sealt ja ta ikka nii väga tahaks läti keeles rääkida (seejuures hakateski minu suunas lätikeelseid viisakusavaldusi pilduma). Püüdsin teda igati lohutada öeldes, et oleme küll Lätile väga lähedal ning mõistan tema segadust (samas ei mõista sõnakesti, kui ta Läti keeles räägib) ja, et tunnen siin üht toredat vabatahtlikku, kes on reaalselt lätlane ning suurima heameelega tutvustaksin neid omavahel, kuid siiski on mul siiani tunne, et ta lõpuni ei aktsepteerinud mu eestlaseks olemist. Hiljem kutsus ta meid kõiki teisipäeval tema pool toimuvale rahvusvahelisele õhtusöögile, kuhu kõik peaks midagi oma päritolumaist kaasa viima. Mul olid tõsised dilemmad, kas minna, sest kui minult traditsioonilisi Läti pekipirukaid oodatakse, pole mu seisud just kiita.
Huvitava pöörde võtsid teisipäevased plaanid aga täna hommikul, kui puhtjuhuslikult toosama Läti neiu, keda ülevalpool mainisin, minuga ühendus ja samaks õhtuks enda poole spinati-õhtusöögile kutsus (kummaline teemavalik muidugi). Tunnistan, et pigem söön lätlase juures spinatit, kui püüan türklast veenda, et ma ei oska pekipirukaid teha.

Head isu! Καλή όρεξη! (Kalí óreksi!)

Dzii-Dzii

P.S. minu siinoleku ajal on pakutud, et olen soomlanna, rootslanna, taanlanna, lätlane või inglanna (usun, et nimekiri täieneb). I guess I must have a really international look (: !! Sss…

Diadromi (kr.k. koridor; tee millegi suunas)

…on Edra päevakeskuse nimi. Aga sobib mõnes mõttes hästi ka meie, siinsete EVS vabatahtlike, konteksti. Ühelt poolt on meid ümbritsemas seinad teatud piirangute ja reeglite näol, mis programm ja projekt seab, raamid, teiselt poolt on need seinad nagu toetuspunktid, mida organisatsioonid siin ning koduriigis meile pakuvad, inimesed, kellega me siin koos töötame, teised vabatahtlikud ning kohalikud sõbrad-tuttavad, kes meid julgustavad ning kaasaelavad.
Ning loomulikult on see rada, teekond. Täis seiklusi, põnevust, uudsust ning parematel juhtudel ka eesmärke, mis teekonna lõpus (ja miks mitte ka vahepeatustena) paistavad. Seadsin endale enne siiatulekut mitmeid eesmärke, isiklikke ning vähemisiklikke. Rohkem ikka vast isiklikke, eks, sest oma elu alustades tuleb ikka rohkem endale mõelda, ennast luua, et siis hiljem leida endas see jõud, et midagi ka teistele anda.

Leidsin ühest lennujaama kingipoest külmkapimagneti, kus seisab „Life isn´t about finding yourself, it´s about creating yourself“ (Elu pole mitte enese leidmiseks vaid enese loomiseks) ning nüüd ehib see meie külmikut. Ja ma olen selle mõttekäiguga nõus. Millegi leidmine on tihtipeale suuresti otsija õnne küsimus, millegi loomine nõuab aga sügavat isiklikku huvi ning pingutust ja samuti annab lootust, et selles protsessis on võimalik ka midagi muuta. Ning inimene on kindlasti võimeline nii looma kui muutuma/muutma, nii iseennast kui teisi (ja tihtipeale on see võrdselt keerukas protsess, nii iseenda kui teiste muutmine siis). Kindlasti on targem alustada muutustest endast, sest juba see iseenesest võib muuta ka inimesi sinu ümber.
Tegelegem siis kõik enese loomisega (milline ilus filosoofiline üleskutse, hah :)!, aga mõtlen seda siiralt) ja teadvustagem seda. Vahel lihtsalt tuleb võtta aega, et kuulata, mis Sinu sees toimub, mida Sa TEGELIKULT tahad ning siis liikuda selle poole, et seda ka tegelikult saada ning olla õnnelik ja rahul endaga!

Aga muidu on kõik tip-top ja filosoofilisi raamatuid ega luuletusi elu mõttest kirjutama ei ole hakanud, ärge muretsege, hoopis võtan rahulikult ning püüan vooluga kaasa minna ning nautida (lisaks püüda mitte muretseda üleliia, kui mu valgetele tennistele tekivad plekid)! Jee! :)

Naeratades,
ikka Gea

Siim, mou!

Õnn on see kui oskad ja julged oma loo järgi elada, kui leiad oma südame ja õpid seda kuulama...
Palju õnnelikkust!

Korterikaaslased-kuulsused

Kristina ärasaatmispidu oli kuulsuste kogunemine!


Betty Boop (gooti-style aka Kristina)


Anne Hathaway (printsess ilma päevikuta, aga lehvikuga aka Sabrina)

Marilyn Monroe (aka mina ja lihapall )

Janis Joplin (provva Hipi aka Nora)

Elvis Presley naeratus…

…kumab üle meie magamistoa. Just kumab, mitte ei sära. Pildil, mis juba enne minu tulekut meie magamistoa seina kaunistas, hoiab Kuningas kaenla all akustilist kitarri ning vaatab, justkui midagi muhedat öeldes, naeratades meie poole.
Esimestel päevadel, kui ma siin olin, tundus see mulle kuidagi kummaline (see pole mitte väike pilt muuseas), kuid mida kauem ma tema naeratuse kumas siin olen aega veetnud, seda enam mulle tundub, et Elvisel on oluline roll meie magamistoa atmosfääri loomisel. Teie saadetud fotod ja postkaardid, mis minu toaosa seinasid kaunistavad toovad siia sära ning hubasust, naeratav Elvis lisab salapärase kuma ja uskuge või mitte – uinumis- ning uneprobleeme pole mul siin veel kordagi esinenud ning oma voodil istumine ja teile kirjutamine, lugemine või toakaaslastega lobisemine langevad kindlasti kategooriasse „eriti mõnusad tegevused“ :)!

Ühesõnaga, miks magamistoa teema hetkel üle kerkis on asjaolu, et nüüd juba vähem kui nädala pärast saan endale uue toakaaslase. Kuna Kristina reedel koju lendab, kolib Nora väiksemast magamistoast üle suuremasse, minu tuppa. Kristinaga oli meil praeguseks kujunenud mõnus õhkkond ning meie päevarütmid langesid suuremas osas kokku. Kui väljas käisime, käisime enamasti kas koos või kui kumbki meist hiljem tuli, ei pannud me pisikest kobistamist teineteisele pahaks. Samuti nautisime me vabadel päevadel pisut kauem voodis pikutamist ning päevaseid uinakuid.
Noraga saab ühise rütmi leidmine kindlasti olema huvitavaks väljakutseks, kuna enamasti näen teda magama suundumas kuskil 21-22 ajal õhtul, hommikuti (ka puhkepäevadel) ärkamas vahemikus 7-8 ning loomulikult on ta korduvalt maininud, et on eriti tundlik igasuguste helide (niipalju kui ma olen aru saanud, magab kõrvatroppidega) ning valguskiirte suhtes – kõik see äratab ta põhimõtteliselt silmapilkselt! Hah! Palju edu meile!!!
Aga usun siiralt, et miski pole võimatu, ning eks see EVS kogemus siin ongi ühelt poolt ka selleks, et õppida erinevustega toime tulema, kompromisse tegema ning paindlik olema. Püüan ka Norat igati nii meelestada ja loodan pingsalt, et Elvise naeratuse kuma mõjub temalegi lõõgastavalt!

P.S. eile õhtul avati meie maja all asuv ööklubi Letom ning kella 4 ajal öösel vappusid (sõna otsese mõttes.. liikusid …päriselt!!) meie voodid kumiseva muusika rütmis – „I´ve got a feeling…jeee jeee….that tonights gonna´be a good night! Toniiiights gonna be a good gooooood night!!! Pa-pa-pa party every day! Party every day!!“. Pfff…nädalavahetused saavad edaspidi olema uinumise seisukohalt huvitavad.

Eelmisel nädalavahetusel toimus siin (ehk Ateena keskuses.. ehk põhimõtteliselt meie koduaias) tänavateatri-festival. Oli päris põnev. Eriti just selles mõttes, et nägin mitmeid etteasteid, millesarnaseid Eestis mitte ei leia – tuleshow´d, trummietteasted, karnevaliriietes pikkadel jalgadel karglevad-hüplevad akrobaadid, hiiglaslikke palle inimeste seas ringiveeretavad klounid jmt. Ilmad olid mõnusad ning pealtvaatajaid oli muidugi murdu. Ja nagu ikka, kõige selle taustal Akropolise kuma. Maagiline…
Külastasime ka ühte kesklinnas asuvat noorte-hostelit, kus paar meie tuttavat vabatahtlikku töötavad ning seal on avatud ülimõnus pisike katuseterrass-baar, kus kohvi, teed või klaasi veini nautides ning sõpradega lobisedes taaskord, ja sellest ei saa mitte küllalt, on mõnus silmitseda all laiuva linna tulesid ja üle linna kõrguvat Akropolist.

Tööl sujub kõik kenasti. Olen leidnud hea kontakti sealse tööterapeudiga, kes majaelanike tegevusplaane koostab ning tundub, et üldse kõike teeb, mis vaja on seal. Ta on ülimalt abivalmis ning tore ja hetkel töötame koos temaga läbi kõigi residentide faile – kes kui vana on, kust pärit, kaua haiglas olnud, kaua Edra üksuses elanud, milline on nende füüsiline seis, milline on vaimne seis, mida keegi suudab ning ei suuda ja mis on seatud eesmärgid iga inimese jaoks eraldi jne.jne. Oleme leppinud, et võtan veel aega nö kõrvaltjälgijana, et elanikke paremini tundma õppida ning et nemad minuga harjuks ja siis ühel hetkel arutame Evangeliaga, kelle saan enda nn hoolealuseks, kellega proovida süsteemsemalt edasi töötada (a la teda igal nädalal pagariärisse saates, kodutöödes juhendades jms.). Kõlab hästi!
Lisaks võtsin endale ülesandeks panna kokku inglisekeelne fail Ippokrates I elanike kohta. Hetkel on iga residendi kohta olemas kuskil max 10 vigases inglise keeles kirjutatud lauset, kuid plaan on teha need kirjeldused oluliselt pikemaks (Evangelia abiga), lisada ka üldist teoreetilist materjali erinevate psüühikahäirete ning vaimse alaarengu kohta ja luua koht, kuhu lisaks minule kõik üksuse tulevased EVS vabatahtlikud saavad kirjutada isiklikke tähelepanekuid ning kommentaare elanike kohta. Nii on nende (loodetav) progress ja tagasilangused kirjeldatud ka vabatahtlike pilgu läbi. Selline materjal on eriti vajalik (mõtlen nii, sest see on see, milles ka mina sinna saabudes puudust tundsin) värskele vabatahtlikule, et Ippokrates I toimimissüsteemist paremat ülevaadet saada ning oma tegevustele toetust leida.

Teine tööga seotud plaan on koos Sabrinaga (mu teine korterikaaslane) hakata pidama Edra blogi, mis ühelt poolt kirjeldab vabatahtlike elu ning tegemisi siin, mis üleüldiselt Ateena keskuses toimub jms. Teiselt poolt käsitleda vaimse tervise teemasid, tutvustada täpsemalt Edra erinevaid üksusi, pakkuda materjali (kirjeldusi, artikleid) vaimse tervise kohta, teha küsitlusi noorte hulgas, mida nemad antud teemast arvavad jne. Konkreetne plaan ning idee on veel väljatöötamisel, kuna ilmselgelt liiguvad asjad siin rahulikult (et mitte öelda üle mõistuse aeglaselt! Seiga, seiga ja halara!), kuid kohe, kui saame aadressi ning juurdepääsukoodid, asume tegudele!

Neljapäeval käisime Nora ja Sabrinaga Aafrika tantsutunnis! Ojeeeeee, kui lahe see oli!!!! Tantsuvihtumine toimus sealsamas stuudios, kus käin Pilatest tegemas ning juba paar korda on sealsed vahvad töötajad püüdnud mind meelitada ka seda proovima, kuid mul olid omad kahtlused... Kui aga siin kodus teistele sellest võimalusest rääkisin, hakkasid tüdrukud kohe mõttest kinni ja nii saigi…tunni lõppedes olime sõna otseses mõttes läbimärjad (ja mu õlad olid niiii valusad järgmisel päeval peale neid linnutiibu imiteerivaid liigutusi :)), aga oh, kui energiat täis!
Nüüd on mu sees tõsised dilemmad, kuidas oma raha ja ajaga toime tulla. Pilates on 12EUR 1h, Aafrika tants 16EUR 1,5h – otseselt odav lõbu pole kumbki, aga ennast liigutada on vajalik ja inimesed seal on enam kui armsad. Pean tegema otsuse, kumba eelistan, aga majanduslikult läheb nibinaks-nabinaks vist…

Mis siis veel uudist ..JAAAA… eriti hea uudis on see, et hetkeseisuga on tulevaks teisipäevaks lepitud kokku kohtumine internetimeestega, kes kell 16 tulevad ja TOOVAD MEILE MEIE ENDI ISIKLIKU WI-FI!!!! Olgu, ilmselgelt on parem mitte hõisata ning oma lootusi väga üles kütta, aga hetkel on püsiühenduse võimalus lähemal kui kunagi varem, seega ärevus hinges, nii et saatke palun ka omalt poolt toetavaid vibratsioone siia suunda, eksole :)!

Kui nädal möödus küllaltki soojalt ning päikesepaisteliset, siis tänaseks on pilved end taas meie peade kohale istutanud ning praegu, kui siin teile kriban, kõmiseb õues kõva kõu ning hetk tagasi avastasime, et ühel meie rõdudest on vee äravoolurenn ummistunud, mis tähendab, et rõdu täitub aeglaselt veega, peagi ka meie elutuba… ok, pean vist appi minema seda renni puhastama!!!
Saupakaa!

Kallistustega,
Kreeka Gea

Mis toimumas (pildis)

Ma

Kristinaga...pff

Alina, Kristina, ma...salliplikad

Ma, Niki, Connie, Madli

Päeva mõtteterad

- keedetud kastanid on üllatavalt maitsvad!

- peale vihma tuleb alati päikesepaiste (käes!)!

- nii paljupalju õnne Sulle, Tarmo :)!

Vähem pole piisav (Less is not enough)

Esimesed 6 nädalat siin on olnud õpetlikud (lisaks muidugi sellele, et on olnud rõõmsad, nauditavad ja täis uusi emotsioone).
Korterikaaslaste ning meie sõpradega oleme jõudnud uuele arusaamale – vähemast ei piisa! Ühelt poolt tuli see naljaka mõttekäiguna koosveedetud mängudeõhtust, teiselt poolt on sellel sees ka oma mõttetera. Ja naljakas on, et see on täpselt vastupidine minu esimese sissekande teemale… Aga vist näitab see siis, et paljud asjad on siinveedetud aja jooksul teinud läbi muutuse.

Vähem siia tulles lennujaamas välja praagitud soojasid riideid pole piisav, et hetkel valitsevas külma- ja vihmalaines (jah, täna sadas ka siin väikseid jääkuubikuid) end lõpuni mõnusalt tunda…
Võrreldes Eesti töötempoga vähenenud töötunnid ja elurütm siin pole piisav, et ma õhtul end väsinuna tunneksin ja see on mu öö-päevarütmi ning kehas toimuvad protsessid peapeale pööranud…
Vähenenud internetiligipääs pole hetkel piisav, et saaksin hoida head, püsivat ning toetavat kontakti oma pere ja kallitega..

Olgu. Ärge võtke seda kõike kui kurba virinat, sest isegi kui see pisut nukra alatooniga on, olen ma siiski endiselt valmis kõikide muutustega kaasa minema, andma endast parima, et olukorrad läheksid mulle soovitud suunas ning hoidma, vaatamata saabuvale talveperioodile, kõik meeled optimistlikud (see on ju juba ammu Eestis õpitud :))!

Sissekannetesse on jäänud pisut pikem paus, kuna viimased nädalad on olnud äärmiselt tegevusterohked.
5.-9.10 toimus siin Ateenas (kuskil 1h teekonna kaugusel meist) EVS vabatahtlike on-arrival seminar. See on seminar, kuhu kogunevad kokku kõik viimaste kuude jooksul siia Kreekasse (ja Küprosele) saabunud vabatahtlikud. Koos veedetud 5 päeva jooksul luuakse uusi kontakte ning saadakse pisut täpsemat infot Youth in Action programmi, Noortepassi ja kõige muu sellega seonduva kohta. Ühelt poolt on see hea võimalus saada uusi sõpru-tuttavaid üle Kreeka, keda siinveedetud aja jooksul külastada või enda pool majutada, kui nad peaks tahtma veel Ateenasse tulla, teiselt poolt on oluline ka omavaheliste kogemuste vahetamine ning (kahjuks) on see mitmete jaoks esimene kord, kui nad kuulevad programmiga kaasnevatest vabatahtlike õigustest-kohustustest.
On täitsa hämmastav näha, kui kergekäeliselt osad noored vabatahtliku teenistuse kasuka otsustavad, tihti teadmata, mis tema projekti sisuks täpselt on ning kuidas YiA programm toimib. Liiga tihti on noorte motiiviks vaid reisimine ja nö kodust ära saamine, mitte projekt. Teiselt poolt pole muidugi täiuslikud ka vastuvõtvad organisatsioonid, sest ikka ja jälle kohtad inimesi, kes elavad siin ilma sooja vee või elektrita, 5-6kesi ühes toas, minimaalse söögirahaga jne. On vabatahtlikke, kes ei tohi ka nädalavahetuseti, oma vabal ajal, minna reisima ilma oma korterikaaslasteta (st et kõik peavad alati reisima koos) jne. jne.
Ühesõnaga. Kuna programm on veel piisavalt uus, leidub selle juures lisaks ilmsetele plussidele ka loomulikult veel palju miinuspooli, kuid olen kindel, et aeg ning kogemused toovad olulisi muutusi. Selleks ongi programmi juurde kuuluvad pre-departure (koduriigis), on-arrival, mid-term ja evaluation (koduriigis) seminarid äärmiselt olulised. Seal on koht ja aeg (lisaks muidugi oma saatva-vastuvõtva organisatsiooniga aus olemisele) rääkida kõigest positiivsest ning negatiivsest, kuna seal on koolitajateks inimesed kohalikest rahvusagentuuridest, kelle esmane huvi on (vähemalt peaks olema) projektide kvaliteet.

Aga seminar iseenesest oli tore. Meid oli kokku 55, st et äärmiselt palju ning töö toimus enamus ajast kahes grupis. Koolitajad oli 4 ning mina olin ühe koolitaja (Kostas) grupis, kes töötas kuni selle aasta alguseni minu vastuvõtvas organisatsioonis EVS koordinaatorina ning mentorina J! See oli lahe, sest sain temalt palju infot Edra (mu organisatsioon) kohta ning kuna EVS on talle äärmiselt südamelähedane teema (lisaks sellele, et on koolitaja kohaliku rahvusagentuuri juures, osaleb ka vastuvõtvaid organisatsioone akrediteeriva meeskonna töös), on talle Edra vabatahtlikud südamelähedased ning tunneb huvi nende (meie) käekäigu vastu ning püüab igati aidata kui vajalik ja võimalik.

Kokku tulnud noorte seltskond oli loomulikult kirju, nagu võite ette kujutada ja tüdrukud olid ilmselges ülekaalus. Leidsin mitmed toredad inimesed enda jaoks. Osad elavad väljapool Ateenat, osad Ateenas. Eks aeg näitab, kui paljudega kontakt säilib…
Natuke oli muidugi keeruline ka seal seminaril. Ühelt poolt selle tõttu, et inimesi oli nii palju, teiselt poolt selle tõttu, et olen viimastel aastatel osalenud nii mitmetel noortevahetustel-koolitustel ja siis muidugi Europe Goes Green Vormsil sel suvel, mille korraldamine minust ja Marisest viimase välja pigistas. Need kogemused on mulle palju õpetanud, kuid sealhulgas on need mulle õpetanud selgeks ka enamus enamlevinud ja hästitoimivad mängud ning meetodid, mida kasutatakse, seega hakkab kõik vaikselt korduma…
Ning kohtuda 55 inimesega, kellele päevast päeva korrata oma nime ja miks ma ikka siin olen ja kuidas mulle ikka Kreeka meeldib ja OOOOOOO, KAS TÕESTI on Eestis vaid 1.4mlj inimest ja mis on selle KÜLA nimi, kust ma tulen ja….oeh! :)
Mulle meeldivad inimesed, uued kohtumised, uued emotsioonid, aga vahel on seda kõike lihtsalt liiga palju liiga väikse aja jooksul…

Nädalavahetusel peale seminari toimus Art for More festival, mida olen maininud ka oma varasemas sissekandes, kus pidime ka pisut kaasa lööma. Põhimõtteliselt olime enne meisterdanud endile T-särgid, kus seisab, et oleme EVS vabatahtlikud, miks? Küsi meilt! Kuna vabatahtlikkuse idee pole Kreekas veel eriti levinud (ja selle all võib vabalt öelda, et pm keegi ei tea, et mis see vabatahtlikkus üldse on ning miks see hea on), püüdsime seda siis pisut promoda (mitte väga edukalt küll, sest nt minu käest ei küsinud kahe päeva jooksul keegi, mis EVS on, nojah) ning lisaks mõned väiksemad ülesanded, nagu piletite müümine, kunstinäituse valvamine jne. Kõik toimus rahulikult-rahulikult nagu siin ikka, kuid mulle see täiesti sobis, kuna seminarinädal (koos vahva lõpetamispeoga) oli must võtnud viimase ning laupäev lõõmava päikse ja 30-kraadise kuumuse käes tõid minus õhtuks esile esimesed külmetuse sümptomid (kinnine nina, valus kurk, peavalu). Õnneks olid selle arvelt kaks nädala alguspäeva vabad ning olles nüüd saanud ennast korralikult välja magada, on enesetunne märgatavalt paranenud (ninas siiski midagi veel toimub, aga eks see ole vihmast ja jahedusest tingitud praegu…).

Esmaspäeva õhtul kutsus Kostas kokku väikse grupi Ateenas viibivaid vabatahtlikke, et tutvustada kesklinna Ateenas viibivatele erinevate Euroopa rahvusagentuuride EVS-koordinaatoritele. Nimelt toimus neil siin 4-päevane koosviibimine ning osad neist olid huvitatud õhtul kord välja minema, natuke kohalike vabatahtlikega juttu puhuma jne. Järjekordne õhtu stiilis „Tere, mina olen Gea Eestist. Olen siin EVS vabatahtlik ja töötan psüühikahäirete ning muude vaimsete probleemidega inimestega…………“, aga ok, tore oli ka.
Muuhulgas külastasime piirkonda Ateenas, kus eelmise aasta detsembris politsei seda noort poissi tulistas, mille tagajärjel toimusid rahutused ja demonstratsioonid üle terve Kreeka. Nüüd on seal suur sein pühendatud selle poisi mälestuseks, tahvlid, graffitid…õhk seal on enam kui pinev.
Selle aasta detsember tõotab midagi sarnast, vähemalt seal piirkonnas.

Viimasel nädalal on meie korter olnud rahvast täis. Kristiinal oli külas tema parim sõbranna (täna hommikul lahkus), Noral järgmise nädalani siin tema ema, lisaks siis meie – neli püsielanikku. Oeh. Kõik sujub kenasti (kui välja arvata, et on äärmiselt imelik mu jaoks, kui Nora ema siin koristab ja vaipu peseb ja süüa teeb…), kuid totaalselt harjumatu on sellises kommuunis elamine. Läheb veel aega.

Kristina sõidab Saksamaale 30.10. :(. Nukker-nukker. Järgmisel nädalavahetusel on tema ärasaatmispidu.
Uus tüdruk, kes pidi saabuma 01.11. Inglismaalt ei tule. Nukker. Mingil põhjusel ei võta ta enam kontakti ei oma saatva organisatsiooniga kui ka meie mentor Elena ei suuda teda tabada. Hetkel käib töö asendaja otsimiseks, sest raha on Edra juba tema projekti eest ju saanud. Keeruline.

Kuidagi tõsine ja nukratooniline postitus. Ilm mõjutab ikka nii palju ja praegu on see siin liiga selgelt Eestit meenutav…

Päikese ootel,
teie Gea

Kõik inimesed naeratavad samas keeles…

….kirjutas mu toakaaslane Nora täna mõtteterana meie korteri seinale.
Ilus idee, aga mul on suured kahtlused, kas see ikka ka tegelikult nii on. Ilmselgelt ei ole naeratus ju erinevates kultuuriruumides absoluutselt üheselt mõistetav.
Näide1 - kui naeratad Eestis tänaval kellelegi võõrale (kui üldse õnnestub silmside saavutada kellegagi..), pöörab ta (eestlane) enamasti pilgu kiiresti kõrvale ning kiirendab sammu, et ometi MITTE lähemat kontakti saavutada.
Näide2 - kui siin Kreekas kellelegi peaksid tänaval naeratama (sest kõik ju muud ei teegi, kui vahivad silma üksteisele), siis on see vaid ja AINULT märk sellest, et soovid lisaks ka verbaalselt (ning tõenäoliselt füüsilist) kontakti saavutada.
Usun, et juba nende paari näite põhjal võib teha olulisi järeldusi naeratuse keerukusest ning, et selle valdamiseks ja edukaks kasutamiseks (et see nö Sinu vastu ei pöörduks – ha! Kõlab nagu mingi maagiline sõrmus mõnest pöörasest triloogiast) tuleb näha palju vaeva (loe: kogeda erinevaid situatsioone, kus naeratuse võim avaldub).

Kui eelmises sissekandes kirjutasin Akropolisest, siis nüüd on vist kohane kirjutada (lühidalt) ka uuest Akropolise muuseumist. Kirjutan selle pärast, et käik sinna avaldas mulle olulisemalt suuremat muljet, kui üles mäkke. Hea!
Olin nimelt nädalavahetusel üksi korteris, kuna Kristina oli Thessalonikis tädil külas (ta pooleldi kreeklane) ning Nora ronis mingite oma tuttavatega Olümpose otsa.
Seega, laupäev oli kultuurne ja muuseum lahe. Kuna see on uus (meenutab natuke KUMU), on pilet aasta lõpuni vaid 1EUR, niiet tulge-tulge! Sees võib näha palju vanu kive, veel natuke vanu kive, vanu skulptuure ning kõike muud, mis Akropolise juurde kuulub. Samuti saab vaadata põnevat (no sel hetkel mu jaoks oli vähemalt) filmi sellest, milline Akropolis kunagi välja nägi ning, mis kõik sellega aegade möödudes juhtunud on, ja samuti nautida avaral väiterrassil (ja ka sees läbi hiiglaslike klaasseinte) vaadet üles Akropolisele. Ja mis olulisim- vaatamata sellele, et külastajaid on murdu, on sees ikkagi piisavalt avar, et mitte kõigiga külg-küljetsi nühkida. Bravo, e!?

Esmaspäeval alustasin tööd tugikodus Hippokrates I. Siis selles majas, kus hetkel 14 meest, psüühikahäirete ja vaimse alaarenguga, vanuses enamus 60 ja peale. See on kolmest üksusest (tugikodu Hippokrates II ja päevakeskus Diadromi) selles suhtes kõige karmim, et sealsed elanikud pole enamuses võimelised suurt muud tegema, kui sööma, magama, telekat vaatama, jalutama jne. Vaid vähesed neist osalevad päevakeskuse (mis asub allkorrusel ja kus Nora töötab) tegevuses.
Seni olen lihtsalt iga päev püüdnud jälgida, et mis toimub, sest neil on iga päev kindel programm – mis kell süüakse hommikust, juuakse kohvi, süüakse puuvilju jne. Samuti on igal päeval ära jagatud, kes läheb päevakeskusesse hommikupoolikuks, kes koos saatjaga pagariärisse/kioskisse/kohvikusse, kes aitab köögis jne. Igapäevased tegevused nagu koristamine, laua katmine jms. on need, mida tuleb juhendada, et panna sealseid elanikke end liigutama.
Loomulikult pole esimesed päevad olnud kerged ja ega seda polnudki oodata. Päris esimestel tundidel tundsin ikka mitu korda, et pean minema välja taha-aeda, et pisut värsket õhku saada…kogu keskkond tõmbas nagu „koti“ pähe (ma ei oska seda tunnet praegu hästi sõnadesse panna). See ongi see, et teoorias võid Sa kõike teada ja olla lugenud ning filmides näinud jne., aga kui Sa oledki selle kõige keskel..
…näed, kuidas autist vaevleb kinnisidee küüsis, et peab kogu aeg vett jooma, korrutab vahetpidamata sama lauset ning püüab iga laua pealt või mõne teise käest tema klaasi haarata…
…näed, kuidas skisofreenikust igivana mees istub iga päev sõnagi lausumata (vahel küll laulabJ) kägaras ühes diivaninurgas ja tõmbab vaid jakki/pluusi üle pea, ise sinna juurde rämedat kopsuhaige köha köhides ning aeg-ajalt naeru kõkutades..
…kuidas downi sündroomiga alati rõõmus väike sell ringi toimetab, tahab Sul käest kinni võtta ning midagi näidata…
…kuidas paljud mehed on lisaks vaimsele alaarengule ka erinevate liikumisraskustega (tingituna kõrgest east või on varasemate psühhiaatriakliinikus veedetud aastate jooksul põetud raskeid haigusi või saadud vigastusi, mis pole paranenud korralikult)…
…kuidas lonkav kurt-tumm mees Sind oma suurte pruunide silmadega vaatab, pealage hõõrub ja Sul pole õrna aimugi, mis tema peas toimub, mida ta tunneb või tahab…

Ühelt poolt olin ma selleks kõigeks valmis ja teiselt poolt ei saa selliseks esmakogemuseks vist kunagi täiesti valmis olla. Aga vähemalt tunnen ma end praeguseks juba oluliselt paremini. Nad kõik on omamoodi toredad, oma kiiksude ja elukogemustega. Osad suudavad end rohkem väljendada, osad vähem, aga ega alati polegi SÕNAD ju need kõige tähtsamad, eksole :).
Püüan järjest rohkem ning intensiivsemalt keelt õppida ja lihtsalt asju ütlema hakata, sest ega muudmoodi see siin ju ei tule. Algus on hea ning motivatsiooni kõigeks küll ja rohkemgi veel, lootke minuga selle tunde järjepidevusele, aitäh!
P.S. töötan E-N kell 9.00-13.00, niiet pole probleemi, ei, absoluutselt mitte!

Psühholoogiline ja füüsiline tervis on võrdselt olulised nagu te kõik teate, seega, otsisin omale koha, kus Pilatest teha. Ok, Jannis soovitas kohta ja mina otsisin selle koordinaatide järgi üles :), aga igal juhul toimib kõik hästi seni. Stuudio on kodune, sõbralik ja hea vaatega, treener asjalik. Ootan pikisilmi juba järgmist kolmapäeva!
P.S. samuti toimuvad seal Aafrika tantsu tunnid ning trummi-töötad, niiet, kes teab.. äkki proovin.. suvisel noortevahetusel Vormsil toimunud Aafrika tantsu-töötas oli ju mõõõnuuuussss..

Nädalavahetusel oleme Kristinaga kahekesi (Nora onu ja tema abikaasa on Ateenasse tulemas ja koos minnakse Delfisse)ning esialgsed plaanid näevad ette rannapidu, kohalikku tavernasse õhtustama minekut ning ümbruskonnas tuuritamist. Kristina on hea seltskond, niiet ootan ärevalt :)!

Naeratage!

Samas sellisele "lahedale" tüübile ei tasu küll naeratada...

Inimesed

Mulle on alati pakkunud huvi erinevaid inimesi vaadata. Ma mõtlen siis, kui kuskil linnapeal ringi käid või istud kohvikus või rongis… Aga siin on vaatlemine tõusnud täiesti uuele tasemele, kui nii võib öelda, sest nii palju erinevaid inimesi kui siin, pole mul seni õnnestunud kusagil kohata.
Näiteks üleeile istus mu vastas metroos vanem meesterahvas, kes kuidagi naljakalt niheles pool teed ning siis järsku kääris kampsunikäise üles ning asus oma käe ümber tugevamini kinni tõmbama tumesinist peenikest pakkimispaela, no niimoodi nagu arst vererõhku mõõtes veresooned kinni tõmbab, et siis rahunenuna edasi sõita. Okei…
Või kohata metroos vanameest Hello Kitty käekotiga.
Või kuulda noort kreeka räpparit üksida oma pingil üle metroo oma uusi riime räppimas.
Või nähatänavatel politsei eest ära jooksmas pigimusti mehi, kellel üle õla visatud suurde valgesse riidesse mähitud Gucci-mucci liba-kellad ja muu kraam.
Või süüa päeval lõunaks souvlaki´t ning samal ajal vaielda mustlasnaisega, kes tahab Su käe pealt ennustada.
Või istuda õhtul kohvikus ja püüda selgitada väiksele tüütule ja pealetükkivale (mitte armsale väiksele kurbade silmadega) murjamipoisile, et ei soovi tema närbund roosi osta…


Laupäeval käisime Akropolises.
Ma ei tea, võimalik, et olin oma lootused selle koha suhtes enne kuidagi liialt üles kütnud või… ei oskagi sõnastada, mis täpselt, aga kui me Noraga läbi kuumuse leemendavatena üles jõudsime ja mina valmistusin imestusest kiljuma pistma ning Nora külge klammerduma, et tasakaalu säilitada…ei juhtunud midagi. Ei mingit reaktsiooni. Pisikest ka mitte.
Olgu, tore on sinna üles kõndida, näha teepeal erinevaid amfiteatreid, vanu sambaid ja muud kivikraami (samas, seda on siin üle terve linna nii palju, et…), nautida vaadet all laiuvale linnale jne. Aga, kui sinna lisada (liiga) palju turiste, järsud libedad marmorteed ülesmäge ilma igasuguste piirete ning käepidemeteta (täiesti müstika on, kuidas sellise vaatamisväärsuse juures pole peaaegu üldse mingisuguseid turvapiirdeid seal kaljude vahel ega isegi mitte märke, mis viitaks, et siin on järsak või libe või midagi…) ja üleval varemete vahel vedelevad prügikotid, üles seatud tellingud (kuna nad ikka veel restaureerivad ja ehitavad ju seal) ning kraanad-ekskavaatorid, siis on ülimalt keeruline (ja, kuulge, ma arvan, et mu kujutlusvõime on üle keskmise tugev) ennast ajas tagasi mõelda ning nendes templites erinevate Kreeka jumalatega kontakti astuda, väikeste jaapanlaste kaamerad silmanurgas sähvimas.
Tõsi on aga see, et alt linnast Akropolist vaadata on võimas. Las ta siis jääb nii!

Eelmise nädala lõpus kirjutasin ka erinevatesse kohalikesse ülikoolidesse, et saada infot, kas mul kuskil mingite skeemide läbi on võimalik käia kuulamas inglise keeles loetavaid psühholoogiaalaseid loenguid. Loomulikult pole ma siiani saanud mitte ühtegi vastust. Järgmine samm on otsida välja oma linna kaart ning võtta üks päev, et ringi seigelda ja ise kohale minna. No miks ka mitte!

Kohtusin Jannisega, kellest esmamulje jäi väga positiivne ja tore. Sõbralik, lahke, abivalmis ning täiesti vastuvõetava mõttekäiguga tüüp tundub. Pisike plaan on järgmise nädala lõpus korraldada koos veel mõne vabatahtlikuga meil nö väike Eesti-Saksa-Kreeka kultuuriõhtu(söök) – siis kulub ehtne kreeklane vast marjaks ära!

Ja lõppu, tundub, et lisan taaskord filmisoovituse – nimelt käisime eile kinos vaatamas filmi „The Soloist“. Jällegi film (tõsielusündmustel põhinev), mis puudutab vaimse tervise teemat. Peategelasteks skisofreenikust andekas muusik (Jamie Foxx),, kes haiguse avaldudes jättis pooleli oma õpingud tunnustatud muusikakoolis ning asus elama tänavale ning ajakirjanik (Robert Downey Jr.), kes kirjutab muusikust kolumni (kuidas üldse inimesed jäävad kodutuks ja miks SELLINE inimene otsustas oma elu veeta tänavatel), saab temaga heaks sõbraks ning püüab teda taas jalule aidata ning aidata tal täita oma unistust (saada heaks muusikuks ning esineda kohalikus suures kontserdimajas).
Film on tõetruu, emotsionaalne, mitme väga hea point´iga, mitte liiga imal ning osatäitjad on head.
Vaadake!


Lehvitan!

Jalutuskäik LonelyPlanet´iga

Käisin jalutamas.
Niimoodi turistikalt, et raamat ja kaart näpus.
Edaspidi vist pole mõttekas nii, sest liiga palju abipakkujaid kohtab teepeal. Pean ikka marsruudi kodus pähe õppima ja siis targa näoga ringi patseerima.
Ateena põleb

Zeusi tempel

Akropolis

Sellisel pingil PEAB ju istuma

Lemmikpuu

Üldse on National Gardenis mõnusaid kohti, kus jalgu puhata (ja kõrvu sellest linnamürast)

Palmid vihmas

Jalad puhkavad

Freedom is curative (vabadus on raviv)

Viimasel kahel päeval oleme vaadanud erinevaid dokumentaalfilme psüühikahäiretega, vaimse alaarenguga või muude füüsiliste puuetega inimeste ravi ajaloost Kreekas. Ja mis me näinud oleme on ikka päris karm. No ikka niimoodi karm, et olen ka pisaraid silmanurgast pühkinud.

Põhimõtteliselt hakati siinsetele patsientidele ravimite kõrval vähehaaval toetavaid tegevusi ja teraapiaid pakkuma vaid vaevu 15-20a tagasi. Seni elasid abivajavad inimesed VAID kinnistes raviasutustes, psühhiaatriakliinikutes, asylumites. Ja millistes tingimustes nad seal elasid - see on juba nagu pilt mõne sajandi tagusesse kliinikusse. Inimestel polnud riideid, osad olid kas voodite külge seotud või jalgupidi seina külge aheldatud, koos olid nii psüühikahäiretega kui vaimse alaarenguga patsiendid jne.jne. Oli uskumatu näha 1980ndate lõpuaastatel Briti reporterite poolt Leraosel filmitud kaadreid, mis räigel kuid ausal moel kõike eelpoolloetletut peegeldasid.
Leros on saar, kuhu aastaid tagasi saadeti erinevaid ühiskonnas mittesoovitud inimesi, kes elasid seal asylumis täiesti ebainimlikes tingimustes, kus neid koheldi tihtipeale kui loomi.
Ühesõnaga, kes tahab täpsemalt teada ja lugeda, siis internetis on Lerose kohta hulganisti materjali ning kindlasti on kusagilt võimalik saada kätte ka film „Leros –island of outcasts“. Mis sellest kõigest aga oluline on praegu aru saada, on asjaolu, et praeguseni on kreeka ühiskonnas säilinud tugevad eelarvamused, hirmud ning stereotüübid inimeste suhtes, kes on millegi poolest erinevad. Veel kümmekond aastat tagasi olid näiteks perekonnad, kus mõni liige oli kas vaimse alaarenguga või psüühikahäirega, veendunud, et ainuvõimalik lahendus on saata see pereliige elama kinnisesse kliinikusse (kliinik on muidugi palju öeldud, kuna enamasti polnud sellistes asutustes ei piisavalt arste ega psühholooge, olid vaid „valvurid“: kohalikud inimesed, kes asutuses tööle hakanud), kus hiljem teda enam keegi ei külastanud. Ja nii seisavad inimesed siiani vastu päevakeskuste ning tugikodude loomisele linnas. Keegi ei taha, et „hullud“ ja „väärakad“ nende läheduses elaksid.

Tasapisi inimeste tolerantsus siiski kasvab, nähes ja suheldes klientidega, kes nende naabrusesse elama on asunud, kuid teavitus- ja selgitustööd on siinses ühiskonnas veel teha vaja palju. Sellega tegelebki MTÜ, kus ma vabatahtlikuks olen – Edra. Edra alla kuuluvad praegu kolm üksust – kaks tugikodu ja üks päevkeskus. Tugikodudes elab hetkel kokku 23 patsienti/klienti. Ühes tugikodus vaid mehed (14) ning nemad on peamiselt vaimse alaarenguga kliendid ning teises tugikodus 9 meest ja naist, kellel erinevad psüühikahäired. Mõlema maja elanikud on peamiselt vanemad inimesed (40-80a), kes varem olnud erinevate asylumite elanikud (muuhulgas külastasime ka ühte kahest Ateenas asuvast psühhiaatriakliinikust), kuid nüüd saanud võimaluse elada sellistes toetatud elamiste tingimustes.
Vabadus on raviv…

Päevakeskus tegutseb hommikupoolikuti ning pakub erinevatele klientidele (nii tugikodude elanikele kui ka kohaliku kogukonna klientidele) võimalust erinevateks loovateks töötubadeks, teraapiarühmadeks, vahvateks ühisüritusteks, väljasõitudeks jmt.
Lisaks töötavad Edras eripedagoogid ning psühholoogid lastega, kellel on erinevad õpiraskused (düsleksia ning muud logopeedilised probleemid). Samuti on neil moodustatud rühm kliinilistest õdedest, kes toetavad kliente, kui nad näiteks mingil perioodil haiglasse satuvad või on kodus haiged ning ei ole ise võimelised minema näiteks vereanalüüsi andma vms. – siis on haigla ning kliendi vaheliseks lüliks just selline kliiniline õde.
Ning muidugi on kõige selle kõrval Edra meeskonna suureks eesmärgiks kohalike inimeste teadlikkuse tõstmine vaimse tervise probleemidest ning seeläbi ühiskonna tolerantsuse suurendamine. Selleks korraldavad nad erinevaid üritusi nagu näiteks 10.oktoobril (rahvusvahelisel vaimse tervise päeval) alguse saav kolmepäevane festival „Art for more“ (mis, muideks, väga mugavalt toimub meie kõrvaltänavas, Tehnopolises J), kus läbi erinevate näituste, kontsertide, loovate töötubade jms. juhitakse noorte tähelepanu vaimse tervise probleemide märkamisele ning nende mõistmisele. Meie, vabatahtlike, peamiseks ülesandeks sellel festivalil on luua interaktiivset vestlust kohalike külastavate noortega, rääkida nendega vabatatlikkusest, EVS-i võimalustest ning muidugi ka saada teada nende arvamust vaimse tervise probleemidega seonduva kohta. Kuna festivalini on veel kuu aega, siis, Kreekale kohaselt, on enamus ideid veel väljatöötamisel ning programm kokkupanemisel – aega on ju veel küll J!

Tööga on veel selgumise, et millises üksuses ma tegevaks saan, kuid tundub, et siinne meeskond on väga avatud kuulama ka meie endi eelistusi ning loodan siiralt, et tuleva 8 kuu jooksul on mul võimalik saada osa kõigi kolme üksuse tööst. See oleks minu jaoks parim lahendus, aga eks paistab, kuidas asjad kujunevad. Igal juhul tundub seni, et minu ettekujutus siinsetest asjade korraldusest peab suuremalt jaolt paika ning kogemus, mille siit saan, on minu eriala ning õpingute seisukohast täpselt kümnesse nagu lootsingi!

Korterikaaslasi õpin iga päevaga aina paremini tundma. Tore. Samuti linna. Vahva.
Üldiselt pole siin midagi ülemäära keerulist. Kuna metroojaam on meie majast 2min jalutuskäigu kaugusel, on peaaegu kogu linn nagu peopesa peal – sõida ainult kuhu soovid ( ja liine on siin vaid 3, niiet väga OK). Ja peagi ma seda kõike ka teen – asun seiklema J!

Eile sai Nora kokku veel ühe saksa tüdrukuga (neid saksa inimesi on siin ikka massiliselt, nii vabatahtlike hulgas kui ka tänaval turistidena), vabatahtlikuga, keda ta Saksamaal enne siiatulekut kohtas ja tõi ka ta muuhulgas ka siia korterit vaatama. Neiu on 18a, ülijutukas ning enamuse aja veetis Norale fotokast pilte, kus ta erinevatel pidudel erinevate kohalike noormeestega poseeris, näidates. Nojah. Ma väga ei sulanud.
Mina peaks nädalavahetusel kohtuma Dimitrise (Jaanika kreeka peika, kes oktoobrist tuleb Tallinna Noorsootöö Keskusesse EVS-i tegema) sõbra Jannisega, kes natuke linna tutvustab ja muidu sõralikuks (loodetavasti) näoks on siin hiigelmetropolis. Hmm, eks selline sõprade-sõprade-sõpradega kohtumine on alati muidugi.. huvitav …ettearvamatu? (ma ei suuda seda õiget sõna leida, aga usun, et saate aru, mu taibukad sõbrad J),aga eks paista, kuidas läheb!

Kristina läheb homme viieks päevaks midterm-training´ule (vahekoolitus, mis leiab aset EVS teenistuse poolepeal…no umbes poolepeal), niiet nädalavahetuseks korter minu ja Nora päralt. Ajee…äkki koristame pisut (kuigi täna ka siin pesin põrandaid.. hullupööraselt tolmune on ju, eriti, kui kogu aeg rõduuksed lahti ja kogu see jama tänavatelt siia sisse lendab ..brr) – selliste pööraste nädalavahetuse-plaanidega plikad oleme siis J!

Aga nüüd pean hakkama homseks kreeka keele tunniks õppima…tähestikku…pähe! Bravo!

Pikadpaid

Ehtekarp kirbuturult (no ei saanud ju jätta panemata pilti sellest :)) ja Nora, Kristina, mina

Okou!...

...täna algab ju superstaaaaaar ja mul pole normaalset internetti!!!!!! (:

Teretere, olen Eestist ja vaid mõneks päevaks siin puhkusel!

Ega pole see heledajuukselise sinisilma elu siin esimestel nädalatel mitte kerge, eks oli teada. Lihtsalt peab harjuma tüüpidega, kes nii iga restorani ees, poodides või metroos muudkui teevad juttu, et kust neiu pärit on ja kauaks ikka jääb siia jne. Kuna veel (eesmärgid peavad olema, eksole!) kreeka keelt nii hästi ei oska, et kohalikuna võiksin mõjuda, püüan ette manada klaasistunud pilku ning kui keegi (seni enamus) sellest hoolimata vestlusse püüab astuda, annan endast parima veenmaks neid, et siiski juba täna-homme lahkun (eriti keeruline muidugi oli seda teha eile metroos, käes kaks suurt kotti toiduainetega, mida olime just supermarketist toomas käinud…).

Elu meie korteri ümber keeb aga kuumalt - seda nii ilma tõttu kui ka põhjusel, et meie pesa asub Ateena ühes armastatuimas meelelahutuspaigas – Gazi´s. Siia on koondunud hulgaliselt mõnusaid kohvikud ning söögikohti, baare ja klubisid ning muidugi Tehnopolis – koht, kus pea iga nädal toimub mõni suurem kontsert või festival. Tehnopolis paistab samuti meie rõdult kätte ning üle õhtu on päeviti kuulda sound check´e ja õhtul kontserte (hetke kuum sõna on kolmapäeval saabuv MGMT).
Pimeda saabudes täituvad ümberkaudsed tänavad ja pargid (jah, Ateena keskmes on oodatud kordi rohelisem, mis on muidugi super!) noortega. Ja kui ma ütlen, et täituvad, siis enamasti tähendab see, et pead end tänavatel inimhulgast jõuga läbi pressima. Ja nii mitte ainult nädalavahetustel vaid ka nädala sees. Siinsete inimeste aktiivsem elu tundub algavat kuskil kümne-üheteist ajal õhtul, kui saadakse sõpradega kokku, minnakse õhtustama ja muidu mõnusalt aega veetma. Ateena on linn, mis ei maga kunagi – enam rohkem tõsi ei saagi olla!

Samuti veavad oma lauad-katusealused õhtu saabudes välja erinevad ehtemüüjad. Oh, lausa vastupandamatuid vidinaid tehakse siin. Muidugi on osad letid totaalselt mõttetud tsurkade vidinad, aga NII palju leiab ka toredate kohalike loovusest pakatavaid ehteid. Ühel õhtul teen tõsisema ringi nende lugematute lettide vahel, võite kindlad olla!

Siiani ju ei ole veel aru saanud sellest, mis tegelikult tähendab, et olen 8ks kuuks siia tulnud. Tunne on nagu puhkusereisil ja kogu aeg peab ennast rahustama, et aega on! AEGA on! Tahaks ju kõike näha ja kogeda…vast reaalsus mind varsti tabab…loodame siis, et mitte väga karmilt, eks!

Eile jalutasime kolmekesi (Kristina, Nora ja mina) kesklinna, kus Kristina meile kõik olulisemad kohad (poed, postkontor jms) kätte näitas ning täna läksin natuke ka ise seiklema. Loomulikult on eriti hea, kui keegi põhiasjad selgeks teeb, aga ise avastada, uurida ja läbi provida/käia on alati kõikse kasulikum – vähemalt mulle.
Püüdsin küll hommikul oma avastusretkele üksinda hiilida (harjun veel 2 inimesega kogu elamise jagamisega, iga hetk ninapidi koosolemisega, püüdsin endale natuke hingamisruumi tekitada), kuid mu korterinaaber Nora (19) avaldas tungivat soovi kaasa tulla ning loomulikult ei suutnud ma ju ära öelda.
Noraga on nimelt selline lugu, et tema orientatsioonivõime on veel umbes 200korda kehvem kui mul. Ja no see on ikka päris hull. Mitmeid kordi on temaga juba omajagu nalja saanud ning tänagi ei näidanud ta end just taibukamast küljest selles osas. Kuid vähemalt mõistab ta oma probleemi ise samuti ning püüame siin kolmekesi välja mõelda, kuidas linna tundmaõppimist ning hiljem üksi ringikäimist tema jaoks kergemaks teha. Selline lokkav abivalmidus siin!
Igal juhul käisime mõned tunnid koos ringi ning siis saatsin ta metroole, kuna ta oli plaaninud koos Kristinaga ookeani äärde minna, mis andis mulle hea võimaluse natuke iseendaga aega veeta. Jalutasin pisut veel linnas ringi ning siis seadsin sammud tagasi kodu poole, kuna tahtsin veel kirbuturult läbi jõuda.

Just! Igal pühapäeva hommikupoolikul on kohe meie maja lähedal pargis suur kirbuturg. Võib-olla isegi et hiiglaslik kirbuturg. See on nagu Balti jaama turg ainult umbes paar-kolm korda suurem ning nagu te aru saate võib sealt leida kõike…no ikka päris KÕIKE! On vist üks parimaid kohalike elu tundmaõppimise viise minna sellisele kirbuturule. Oleksin võinud veeta seal tunde ja tunde lihtsalt jalutades ja vaadates, mis imevidinaid inimesed endile elu jooksul kogunud on. Muidugi tegin ka head kaupa ning ostsin endale sõnuseletamatult ilusa sahtlitega ehtekarbi (kunagi tuleb pilt ka, ärge muretsege) vaid 5EUR eest. Mõnus.

Pisike miinuspool kõigel sellel siin on asjaolu, et ikka veel on liiga palav. Olgu, on tõsi, et eelistan pigem kuuma kui külma, kuid kuumus siin on teatavatel hetkedel ikka tõesti liig. Ja ebameeldiv on see, et selline kuumus paneb hetkel pea iga päev mu pea valutama. Tundub, et võrdväärselt väljakutsuv on harjuda nii kultuuri kui kliimaga. Aga väljakutseid ma ju siia vastu võtma tulingi!

Akropolis on märksõna, mis minu esimestes postitustest kindlasti puududa ei saa. Seda võimsust on ilmselgelt keeruline sõnadesse panna ning minu jaoks isegi üllatav, et sellised emotsioone see kivihunnik (ok, osad sambad ikka ju püsti ka kenasti) minus tekitab. Aga tõesti, olen seda nüüd vaadelnud erinevate nurkade alt – küll meie katuseterrassilt, kesklinna jalutades, lähedaloleva mäe jalamilt (vau!) ning kui aus olla, ei suuda ära oodata, et sinna sisse pääseda. Olgu päev või täiskuuvalge öö – näha Akropolist üle linna kõrgumas – ei ole võimalik jääda emotsioonituks.

Häid emotsioone, kus iganes te ka parasjagu poleks!

Mõned pildid, palun väga!
Vaade rõdult

Majaesine vaade ("Rentslimiljonär"?!)

Minu tagasihoidlik magamisnurk (see on voodi -eriti kriuksuv-, ma ei maga maas madratsil, olge mureta). Paremal Kristina voodi ja rõduuks.

Vannituba (vann on vasakul muidu)

Elutuba ühe nurga alt..

...ja teise nurga alt

Vähem on rohkem (less is more)

Kohal.
Oluliselt kergema kohvriga kui oleks soovinud, aga vähemalt kohal.
Samas tundub, et lähimatel hetkedel neid asju, mis maha jäid (teine paar teksasid, mitmed kampsunid jms) otseselt vaja ei lähe, sest näiteks istun praegu minimaalses riietuses (lühikesed püksid ja topp) suures toas, rõduuksed ja aknad kõikides tubades avatud, aga õhk pm ei liigu ja olen üleni märg, higine siis….brrr!
Väga ei taha mõeldagi, mis siis veel juhtuma hakkaks, kui end pisut kiiremini liigutaksin või, jumal hoidku, välja läheksin.
Muidugi võib öelda, et on suhteliselt ebameeldiv olla kogu aeg kleepuv ja lokkisjuukseline, aga vast harjub ning ega siingi sügis (aknast paistvate) mägede taga pole. Kui veab, saab peagi panna jalga teksad ja varrukatega t-särgi.

Korter on tore. Põhimõtteliselt võtab see enda alla kogu kolmanda korruse kolmekorruselises majas ning võimalik on minna ka katusele, kus on nö terrass ning sealt avaneb vaade üles Akropolisele. Küllaltki kena.
Samas kui rõdult alla vaadata, siis majatagune on huvitav. Minu saksa toakaaslane Kristina näitas mulle katusel kõigepealt Akropolist ja siis alla viibates küsis „Gea, kas Sa „Rentslimiljonäri“/“Slumdog millionaire“ oled näinud?“ ja kui ma pilgu rõdult alla suunasin, avanes mulle tõesti küllaltki India slum´i sarnane vaade. Päris nii hull, kui seal filmis, asi muidugi pole, aga kuna piirkond oli enne üks vaesemaid ja rääbakamaid, siis pooleliolevad kortermajad, lagunevad katused ning riidelinade kasutamine katusealustena, on siin küllaltki tavapärane vaade.
Praegu areneb see piirkond aina kiiremini ning korrastustööd toimuvad mühinal, seega on võimalik leida siinsamas läheduses ka hoopis teistsuguseid vaatepilte. Tundub, et selline ongi Ateena – iga nurgatagune võib pakkuda üllatuslikku vaatepilti – nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Igav siin seigeldes küll vast ei hakka!

Sees on meil kaks magamistuba, köök, dushiruum ja elutuba. Täiesti normaalselt ruumi ning absoluutselt piisavalt pinda ka külaliste majutuseks, niiet laske käia ja tulge Ateenasse!
Hetkel jagangi tuba Kristinaga. Täna (4.09) saabub ka teine saksa neiu Nora (kes saab eraldi toa endale*) ning siis oleme paar kuud kolmekesi siin. Kuniks Kristina teenistus oktoobri lõpus läbi saab ning tema asemele 2 uut vabatahtlikku tulevad.
*mina ei valinud seda tuba endale põhjusel, et seal on narivoodi ning puudub aken õue, seega nati pimedam ja kõledam seal. Kindlustasin endale koha suuremas rõduga magamistoas. Ajee.

Enne minu tulekut oli Kristina siin koos hispaania neiu Beaga, kuid tema sõitis 2 nädalat tagasi tõsistel perekondlikel põhjustel tagasi koju ning enam kahjuks tagasi ei tule. Gea-Bea naljad jäävad siis seekord tegemata…
Esimesel õhtul kohtusin juba ka kahe teise toreda vabataktliku-neiuga: Sofia Taanist ja Michi Austriast, kes mulle ja Kristinale enda juures ülimaitsva õhtusöögi valmistasid. Kahjuks nemadki juba 2 kuu pärast lõpetavad oma projektid siin, niiet tundub, et mul tuleb pikemaajalisemate kontaktide loomiseks oodata oma oktoobris toimuvat on-arrival trainingut (kohalejõudmise koolitust), kus kohtuvad kõik viimaste kuude jooksul siia jõudnud EVS-id.

Kuni esmaspäevani (7.09) olen vaba kõigist kohustustest ning püüan ülehelikiirusel sisse-elada, et esmaspäeval teada saada kõik oma töökorraldusest, saada kätte oma esimese kuu raha ning pea-ees sukelduda…kõigesse, mis juhtuma hakkab.
Püsivat internetiühendust meil hetkel korteris pole. Igal võimalikul ja vajalikul hetkel püüame naabrite wifit, kuid alati ei saada neid ettevõtmisi edu, kuna ühendus ilmselgelt väga lünklik. Isikliku ühenduse peaksime siia saama lähema kuu jooksul, niiet siis suudan regulaarsemalt endast märku anda.


Praegu polegi aga muud, kui sätin siin asjad korda ning jään ootama Norat, kes lähema paari tunni jooksul peaks oma kohvriga siit keerdtrepist (just, siin pole lifti) üles kobistama (jah, ka mina vedasin iseseisvalt kõik oma kodinad siia kolmandale korrusele – see kõlab kergemalt kui see tegelikult on, ausalt!!).

Pakaa!