Inimesed

Mulle on alati pakkunud huvi erinevaid inimesi vaadata. Ma mõtlen siis, kui kuskil linnapeal ringi käid või istud kohvikus või rongis… Aga siin on vaatlemine tõusnud täiesti uuele tasemele, kui nii võib öelda, sest nii palju erinevaid inimesi kui siin, pole mul seni õnnestunud kusagil kohata.
Näiteks üleeile istus mu vastas metroos vanem meesterahvas, kes kuidagi naljakalt niheles pool teed ning siis järsku kääris kampsunikäise üles ning asus oma käe ümber tugevamini kinni tõmbama tumesinist peenikest pakkimispaela, no niimoodi nagu arst vererõhku mõõtes veresooned kinni tõmbab, et siis rahunenuna edasi sõita. Okei…
Või kohata metroos vanameest Hello Kitty käekotiga.
Või kuulda noort kreeka räpparit üksida oma pingil üle metroo oma uusi riime räppimas.
Või nähatänavatel politsei eest ära jooksmas pigimusti mehi, kellel üle õla visatud suurde valgesse riidesse mähitud Gucci-mucci liba-kellad ja muu kraam.
Või süüa päeval lõunaks souvlaki´t ning samal ajal vaielda mustlasnaisega, kes tahab Su käe pealt ennustada.
Või istuda õhtul kohvikus ja püüda selgitada väiksele tüütule ja pealetükkivale (mitte armsale väiksele kurbade silmadega) murjamipoisile, et ei soovi tema närbund roosi osta…


Laupäeval käisime Akropolises.
Ma ei tea, võimalik, et olin oma lootused selle koha suhtes enne kuidagi liialt üles kütnud või… ei oskagi sõnastada, mis täpselt, aga kui me Noraga läbi kuumuse leemendavatena üles jõudsime ja mina valmistusin imestusest kiljuma pistma ning Nora külge klammerduma, et tasakaalu säilitada…ei juhtunud midagi. Ei mingit reaktsiooni. Pisikest ka mitte.
Olgu, tore on sinna üles kõndida, näha teepeal erinevaid amfiteatreid, vanu sambaid ja muud kivikraami (samas, seda on siin üle terve linna nii palju, et…), nautida vaadet all laiuvale linnale jne. Aga, kui sinna lisada (liiga) palju turiste, järsud libedad marmorteed ülesmäge ilma igasuguste piirete ning käepidemeteta (täiesti müstika on, kuidas sellise vaatamisväärsuse juures pole peaaegu üldse mingisuguseid turvapiirdeid seal kaljude vahel ega isegi mitte märke, mis viitaks, et siin on järsak või libe või midagi…) ja üleval varemete vahel vedelevad prügikotid, üles seatud tellingud (kuna nad ikka veel restaureerivad ja ehitavad ju seal) ning kraanad-ekskavaatorid, siis on ülimalt keeruline (ja, kuulge, ma arvan, et mu kujutlusvõime on üle keskmise tugev) ennast ajas tagasi mõelda ning nendes templites erinevate Kreeka jumalatega kontakti astuda, väikeste jaapanlaste kaamerad silmanurgas sähvimas.
Tõsi on aga see, et alt linnast Akropolist vaadata on võimas. Las ta siis jääb nii!

Eelmise nädala lõpus kirjutasin ka erinevatesse kohalikesse ülikoolidesse, et saada infot, kas mul kuskil mingite skeemide läbi on võimalik käia kuulamas inglise keeles loetavaid psühholoogiaalaseid loenguid. Loomulikult pole ma siiani saanud mitte ühtegi vastust. Järgmine samm on otsida välja oma linna kaart ning võtta üks päev, et ringi seigelda ja ise kohale minna. No miks ka mitte!

Kohtusin Jannisega, kellest esmamulje jäi väga positiivne ja tore. Sõbralik, lahke, abivalmis ning täiesti vastuvõetava mõttekäiguga tüüp tundub. Pisike plaan on järgmise nädala lõpus korraldada koos veel mõne vabatahtlikuga meil nö väike Eesti-Saksa-Kreeka kultuuriõhtu(söök) – siis kulub ehtne kreeklane vast marjaks ära!

Ja lõppu, tundub, et lisan taaskord filmisoovituse – nimelt käisime eile kinos vaatamas filmi „The Soloist“. Jällegi film (tõsielusündmustel põhinev), mis puudutab vaimse tervise teemat. Peategelasteks skisofreenikust andekas muusik (Jamie Foxx),, kes haiguse avaldudes jättis pooleli oma õpingud tunnustatud muusikakoolis ning asus elama tänavale ning ajakirjanik (Robert Downey Jr.), kes kirjutab muusikust kolumni (kuidas üldse inimesed jäävad kodutuks ja miks SELLINE inimene otsustas oma elu veeta tänavatel), saab temaga heaks sõbraks ning püüab teda taas jalule aidata ning aidata tal täita oma unistust (saada heaks muusikuks ning esineda kohalikus suures kontserdimajas).
Film on tõetruu, emotsionaalne, mitme väga hea point´iga, mitte liiga imal ning osatäitjad on head.
Vaadake!


Lehvitan!