teisipäev, märts 30, 2010

Mida ta nüüd selle köigega öelda tahab ?!?

2 kommentaari
Töölt koju tulles pörkan all välisukse juures kokku Duraniga.

Duran on mees, kes, kui tegevuspaik oleks Eesti, oleks meie maja korteriühistu esimees.
Kiire, maapeale toov pilk ümberringi kinnitab aga fakti, et olen siiski veel Kreekas ning selles taustsüsteemis on Duran ideaalselt elanud sisse majaperemehe (mitte omanik) rolli, kus tegelaskuju vöib iseloomustada kui lühikesekasvulist, keskealist, umbkeelset, küsimusi tekitavas perekonnaseisus, alati dressipükstes nässakat meest, kellel on hirmuäratavalt kehv körvakuulmine (miks muidu peaks üks normaalne inimene, kes elab esimesel korrusel, kuulama muusikat nii kövasti, et kolmanda korruse elanikud (meie, jah) peame teineteisega suheldes pöhimötteliselt karjuma), öudusjudinaid tekitav muusikamaitse (varieerudes kehvast rockist veel kehvema kreeka popini) ning haiglane vajadus seda välja elada kas väga vara vöi väga hilja öhtul, kleptomaaniale kalduv harjumus meie posti enne kätteandmist nädalaid enda korteris peita (olen kindel, et osad saadetised ei jöua kunagi meieni), ettevaatlikukstegev huvi noorte neidude vastu (millegipärast, kuid minu önneks, on ta enda peamiseks ohvriks valinud Sabrina, pidevalt teda välja dringile kutsudes vöi siis mind küsimustega Sabrina asukoha kohta pommitades, kui teda paar päeva silmapiiril pole olnud) ja pidev tung vestelda jaburatel teemadel.

Niisiis, täna töölt koju tulles pörkan all välisukse juures kokku Duraniga.
Aset leiab alljärgnev dialoog (esitatud lihvimata tölkes, täpselt nii nagu aru sain...vöi arvasin end aru saavat):

Duran:"Tere!"

Gea:"Tere!"

D:"Köik on hästi?"

G(noogutan ja teen esimesed nobedad sammud trepist üles):"Mhmh!"

D:"Tead,ma ei söida enam metrooga."

G(varjan salamisi oma pettumusohet, et marmortrepist piisavalt kiire hooga üles ei tuisanud, pööran ringi):"Ahah?"

D:"Mu söber on...(ütleb mingi söna, mis ei ole ei mehe- ega naisenimi, vaatab mulle usalduslikult silma, patsutab parema käega oma vasakut ölga ja noogutab seltsimehelikult)"

G(teesklen, et edasisis pikemaid selgitusi vältida, nagu oleks mulle köik kristallselge, noogutan innukalt, kuid ka pisut imestunult ning tunnustavalt, sest ilmselgelt viitab see ölalepatsutus mingile auväärsele seisusele): "Ahaa!?"

D:"Nojah ja siis tema ütles, et metroos ükskord juhtus...(lausub söna, mis kangesti jääb kölama nagu "bjunauhh" ja teeb kätega zhesti nagu keeraks moosipurki lahti. Huvitav. Aga ei vist midagi nii head kui moos) ja nüüd ma kardan metrooga söita. Teen oma söidud autoga."

G(ilmselgelt on mu silmavaade kaotanud oma veenvuse, et ma vähimatki aru saan, kuid teen viimaseid pingutusi, et Durani vastupidises veenda, ajades kulmud hetkeks üllatunult körgele ja siis normaalseks tagasi):"Mmm...okei"

D(läbinägelik nagu ta on):"Kas sa saad aru?"

G(naeratan säravveenvalt ja kappan pooljoostes trepist üles, käsi paaniliselt hüvastijätuks lehvitamas):"Saan aru! Head päeva!"

Varemalt oleme kohtunud situatsioonides nagu:
"Gea ja Sabrina tulevad töölt, Duran istub rödul ning kutsub meid tungivalt keskööl (röhudes äärmuslikult romantilisele ajavalikule) maja körval asuvasse klubisse, kus tal samuti "käpp sees" on"
"Duran ootab metroojaamas metrood ning püüab rääkida, kuidas tema teekond kontorisse detailidesse laskudes välja näeb" (ilmselgelt veel vanad head ajad, kui metroosöit teda ei hirmutanud)
"Duran tuleb lähedalasuvast puu- ja juurviljapoest ning valgustab kogemata temaga tänaval kokku juhtunud Gead, kuidas ta läheb nüüd koju ja öhtul sööb öunu ning kartuleid"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha (Sabrina pole parasjagu kodus, oleme Noraga kahekesi, Durani pruunides silmades sätendab sügav pettumus), et minna kööki, kus paaniliselt kraanikausile osutades proovida selgitada, kuidas teadmata päeval läheb soe vesi teadmata ajaks ära, kuna on tegemist teadmata probleemiga katusel"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha koos sama nässaka, kuid möneti noorema söbraga, et kontrollida, miks meie radikad ja küte ei taha hästi töötada, mille tulemuseks on see, et talvel tihtipeale külmetasime, kuid nüüd, kui soojakraadid juba 20 ligi jöuavad, köetakse igal öhtul varmalt me korter kuumaks"
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha..."
"Duran ilmub ootamatult meie uksetaha..."

jne.jne.jne.

kolmapäev, märts 24, 2010

Kamp süüdimatuid

0 kommentaari
Köik on hästi ja Kreeka on soe ning kaunis ja projekt on okei ja raha tuleb igal kuul öigel ajal üle jne.jne.jne. Aga ära igatsen ma siit hetkedel, kui taaskord saan meeldetuletuse selle kohta, kuidas olen ümbritsetud kambast süüdimatutest kreeklastest, kellel lihtsalt on köigest üks-kama-köik.

Oluord:
Neljapäev.
Sabrina saadam meie keeleöpetajale sönumi, et me tervis pole kiita ning soovime keeletunni seekord ära jätta (meid tabas möneks päevaks väike külmetus-viiruslaine vöi midagi). Keeleöpetaja ei vasta möhkugi.

Esmaspäev.
Gea saadab keeleöpetajale sönumi "Kohtume homme kell 17.30 keeletunnis?". Öpetaja endiselt vaikuselainel.

Teisipäev.
Gea helistab meie mentorile, et küsida, kas pärastlöunal mentor-koosolek toimub, kuna naisterahvas pole endast seni märku andnud. Vähem kui kaheminutiline vestlus kulgeb dialoogis
Gea:"Kas kohtume täna? On sul mingisuguseid olulisi teateid meile edastada, küsimusi, mis vajaks arutamist? Meil sulle hetkel muresid pole ning kuna Sabrina vanaema on meil ka praegu külas..."
Mentor:"Oh..eiei..ei oskagi kohe praegu millelelgi olulisele möelda minagi. Pole midagi päevakajalist, vöime täna kohtumise vahele jätta. Nautige aega külalisega!"
Gea:"Selge, kui sul midagi olulist pole, siis teeme nii! Kena päeva!"

Paar tundi hiljem, kuna keeleöpetajast pole ikka midagi kuulda, kuid tund peaks peagi algama, vötab Sabrina taas telefoni.
Sabrina:"Tere, tere, kuidas läheb? Kas oled juba teel meie poole?"
Keeleöpetaja:"Ah, Sabrina, tere! kuule, selline lugu on nüüd, et leidsin omale töökoha ja mul pole enam aega teile keeletunde anda. Ütlesin teie mentorile ka muidu. Saate vist teise öpetaja omale nüüd!"

Gea ja Sabrina: MIDA ASJA?!?!?!?!?!?!
Tundub, et nädal tagasi osalesin endalegi teadmata oma viimases keeletunnis, sest, mu kahtlused on mäekörgused selles osas, kas nüüd kuu jooksul uus öpetaja suvatsetakse leida.
Ja hankisin omale sönastiku ja puha.

Mπράβο σασ παιδιά!
No töesti!

pühapäev, märts 21, 2010

Salamina

0 kommentaari

Kevad on öhus ning toas olemine on muutunud väljakannatamatuks.
Seda enam, et mu arvuti on taaskord otsad andnud ning asub paranduses, uus armas mp3-mängija, mille söbrannadelt sünnipäevakingiks sain (tema nimeks sai Pärl, muide) on täis head muusikat ning raamatuid on niikuinii parem lugeda värskes öhus.
Nii olen selle nädalavahetuse veetnud oma asendamatu söbra, mere, läheduses.

Eile käisin avastamas ühte enamvähem viisakat randa (Voula), aga täna...täna juhtus nii, et tegin endale hommikul peterselliomleti (käisin reedel tänavaturul, et värsket peterselli osta löunaks valmistatavate kartulikotlettide sisse, kuid muidugi sain 40 sendi eest sellise hiiglasliku puhma, et nüüd sel nädalal on köik road petersellilisandiga) istusin elutoas laua äärde ning avasin Kreeka kaardi. Mida teha, kuhu minna sel kaunil päeval (pidades silmas, et eelarve on suhteliselt väike hetkel)?
Ja kohe esimese asjana jäi silma Salamina saar.
Salamina...sala-mina...salajane mina?! Milline salapärane nimi. Ja ma pole kuulnud üheltki vabatahtlikult, et keegi oleks seal käinud. Sellest piisas täielikult, et vöita mu sajaprotsendiline tähelepanu. Ning nii see möeldud oligi, sest Salamina on peaaegu kohe Ateen külje all ning bussid Perama sadamasse, kust praamile minna, lähevad pöhimötteliselt mu kodu körvaltänavast. Möeldud tehtud!

Salamina/Salamis´e saar - suurim saar Saroni lahes (Egeuse meres), 96km². Salamis tuleneb töenäoliselt Vana-Egiptuse keelsest sönast Salam (shalam), mis tähendab "rahu". Sellelt saarelt on leitud vanim teadaolev arvelduslaud (mis teenib küll rohkem mängulaua, kui arvutamise eesmärki), mida kasutasid babüloonlased umbes 300 aastat e.k.
Saar on mägine ning sealt vöib leida suuri männimetsi, sillerdavaid rannasoppe ning omapäraseid majakesi.

Ja oma salakoha, kus sala-mina istus salamisi ühe vana kiriku salapärases sisehoovis ning mötles rahulikke mötteid, ma sellelt saarelt leidsin. Kiriku ees hoovis elab saladusloori sarvedel kandev kits (koos vähem saladuslike partide-kanade-kukkedega).

laupäev, märts 20, 2010

Väikesed röömud

0 kommentaari
Ei hoia teid siis liialt kaua pönevuses (kui minu kirjutiste lugemine üldse emotsiooni, mis ligilähedaseltki pönevusele sarnaneda vöiks, tekitab) ning kasutangi tänase vaikse laupäevahommiku avatud röduustest sissepiiluvas päikesepaistes, et vötta natuke kokku, mis mulle siin Ateenas köik meelepärane on.

-Päike, meri ja caffé freddo.
Päike Kreeka-sinise taeva taustal on peamine energiaallikas ja soojavölur. Vördlemisi hea kliima ning ülekaalukas päikesepaiste laseb Vahemeremaade mentaliteeti ning väärtustesse leebemalt suhtuda, köike toimuvat naeratuse ning kerge huumoriga vötta.
Meri on oluline köikjal, kuhu lähen. Siin olen aga avastanud mere uued puhtad värvid, selguse, läbipaistvuse, metsikuse. Mere lähedus toob mulle rahu ning selgust.
Caffé freddo -lemmikuks siis cappucino freddo (spetsiaalne külm cappucino) karamellisiirupiga. Külma kohvi idee on viimaks pähe mahtunud ja lisaks kohvi löhnale olen hakanud nautima ka maitset.

-Kreekapärased toidud, feta ja küpsetised.
Maitseelamusi saab siin nautida seinast seina. Meeldivalt palju kasutatakse köögi- ning aedvilju (spinat, tomat, brokoli, paprika, pipar, artišokk, zukkini jne.) ning muidugi feta, feta, feta on hea! Pagariäridi on jumalikud (teadke, ma olen kaalus juurde vötnud märgatavalt) ning, teie röömuks teatan, et olen öppinud, kuidas teha oma lemmik-meeküpsiseid (melomakarona (Mελομακάρονα))! Siin on need üheks peamiseks jöulumaiuseks, seega, saabuvate jöulude ajal saate maitsta. Mmm...

-Pingevaba suhtlus koduümbruse minimarketis, pagariäris, kohvikus...
Juba varemgi olete lugenud ju näiteks minimarketimees Giannisest, kes mulle ikka vahel nalja tahab teha vöi siis naise meisterdatud koogikesi kaasa pakib. Nii on suhtlemisaltid ka teiste väiksemate kohakeste töötajad. Mönus on ju, kui klienditeenindajad sind ära tunnevad, ikka küsivad, naeratus körvuni, et kuidas läheb. Teavad juba, et tahad juustupirukat (τυρóπιτα) osta vöi juua tassike kuuma valget shokolaadi sarapuupähklitega, tervitavad-lehvitavad, kui juhtume tänaval kohtuma. Olen saanud osakeseks nende igapäevaelust ja nemad minu. Mönus.

-Linn täis üllatusi.
Ehk siis selle asemel, et öelda Ateena kohta kaootiline ja korrapäratu, olen selle enda jaoks ümber pööranud ning jään linna alati meenutama kui täis üllatuslikke nurgataguseid ja ootamatuid paigakesi. Vana on segunenud uuega, räämas on körvuti tuliuuega, antiikne on kaunistatud graffitiga, rohelus on peidetud liiklusmöllu ning sudusse. Ruumikasutus on tihe ja maksimaalne, mis tekitab pönevaid ning vastuolulisi sopikeski ja enamasti on suurem röhk pööratud sisemusele, mis tähendab, et ka köige tavalisema madala, halli, märkamatu ukse taga vöib peituda midagi ennenägematut. Tuleb olla valmis hoidmaks oma meeled valla ning laskmaks ennast jalust rabada!

-Öhtune/öine vaade üles Akropolisele, Parthenonile.
Puhas maagia, meenutab alati, kus olen ning milline on tegelikult selle linna ajalooline väärtus.

-Kreeka keel (ελληνική γλώσσα) ning kreeklaste aktsent inglise keelekasutuses.
Kuigi keeruline ning tihtipeale möistmatute grammatikareeglitega, on kreeka keelest saanud nii kölaliselt kui ideeliselt mu lemmik hispaania keele körval. Mind paelub selle pikk ajalugu (vanima dokumenteeritud ajalooga Indo-Euroopa keel, ulatudes 34 sajandit tagasi) ning täpsus väljendamisel. On ühtaegu tüütu, kuid samas ka hämmastav aduda, kuidas pea iga kreekakeelne söna kannab endas olulist tähendust, tulenedes mönest teisest sönast ning kui detailideni pöhjalikult on vöimalik selles keeles väljenduda. Ja siis samas näha, kuidas neil pole olemas näiteks söna "varbad", vaid nemad kasutavad hoopis "jalgade sörmed" nende kohta. Hahaha!
Kreeklaste aktsent on aga lihtsalt mönus kuulata ning tore jälgida, kuidas nad teevad klassikalisi otsetölkeid, öeldes näiteks "there is.."(on) asemel "there exists.." (υπάρχouv; eksisteerib), niiet tulevad laused nagu "there exist a coffé on the table" (laual eksisteerib kohvi) jne. Samuti olen kohanud vaid käputäit kreeklasi, kes suudavad öelda "october", mitte "oktomber". Nunnu ju.

-Συγά,συγά (sigá, sigá) ja Χαλαρά`(halará)!
Kui pikk aeg on 5 Kreeka minutit?
Tasapisi-tasapisi ja vöta rahulikult-löögastu-meil on aega küll-mentaliteet. Lisaks oma ilmselgetele miinuspooltele, mis puudutab asjade korraldamist ning üleüldist toimimist, on sellisel suhtumisel ka omad boonused. Inimesed on MURETUMAD, NAERATAVAD rohkem, NAUDIVAD enam elu pisiasju (hea söök, kohvi, seltskond), STRESSAVAD vähem ja vötavad olukordi HUUMORIGA. Olen siin vabanenud nii mönestki pingest ning blokist ja liigun teel selle suunas, et leida tasakaal aktiivse tegutsemise, kuid samas ka oskuse, teatud hetkedel päevas aeg maha vötta ning end lödvaks lasta, vahel.


Ja kui kellelgi peaks ikka veel olema natuke segane, et mis ime läbi ma nüüd ikkagi omi asju siin Kreekas ajan nii pikalt, siis, ütlen, et imedega on siin seos suhteliselt nörk, Euroopa Noortega aga märkimisväärne - Euroopa Vabatahtlik Teenistus
. Tehke ära!

P.S. Täna röömustan südamest koos kalli tädi Anneliga, kellele sünnipäevatervitusi saadan kuhjadena. Minge ja uudistake tema käsitöö-isikunäitust Keila Kultuurimajas, eks!!

Ja kirjutage mulle, mis Eestis mönusat!
Geapea

reede, märts 19, 2010

Minu fotosilm on kinni

1 kommentaari
Senise poole siinviibitus aasta jooksul olen fotoaparaadi kätte vötnud umbes täpselt neljal korral. Esimesed kaks korda esimese kuu jooksul, kord nädal tagasi, enne Nora äraminekut, kui kolmekesi korteris möllu tegime natuke, ning täna.

Mulle ei meeldi pildistamine. Vöi, noh, mulle meeldivad fotod ja fotokunst kui selline, aga mulle meeldivad head fotod, huvitavad fotod, omapärase ning paeluva lähenemisega jäädvustused. Ma ei kannata, kui inimesed lähevad reisile ja tunnevad vastupandamatut kihku igast viimane kui sekund pildile jäädvustada, enemasti eriti lollaka pöhjendusega, et „nüüd on ju need digikaamerad, mis lasevad pea löputult pilte teha ja siis pärast saad ära kustutada ju need, mida ei taha!“.
Tegelikult kujuneb olukord hoopis selliseks, et ükski pilt kustutatud ei saa ja pere-söbrad-tuttavad peavad vaatama löputuid slaidiseeriaid, vaimustunult ahhetades ning ohhetades kui kaunis köik ikka on.

Minu fotosilm on aga kinni. Mitte ei oska ma teha selliseid pilte, mida tahaksin, ning see on peamine pöhjus, miks kaamera minu kätte eriti tihti ei satu. Mul on küllaltki hea kujutlusvöime ning visuaalne mälu, mistöttu enamasti ei vaja kolmesadat pilti endale seda köike meenutamaks, kuid…kuid täna oli kohe kuidagi selline tunne, et tahaks teile ikkagi näidata, et kuidas asjad siin on. Vöi vähemalt lasta teil natukenegi piiluda seda maailma, mis mulle kaheksaks kuuks koduks on. Sest vaatamata sellele, et Ateenas elab neli-ja-keegi-ei-tea-täpselt-kui-palju-rohkem miljonit inimest ning linn on tihe, küllaltki räpane ning kaootiline, on siin ka täiesti uskumatuid väikseid üllatusi ja koduseid piirkondi, mis väikeste lootusekiirtena linnapilti ilmestavad.

Selliseid kirevaid, üllatuslikke, hubaseid, erinevaid paiku täna teie jaoks püüdmas käisingi (pildid leiate siis körvalmenüüs asuva lingi „Need kohad“ alt). Ilm oli täna imekaunis, öhk soe ja kevadine ning minu lillades saabastes jalad viisid ming kergelt kahetunnisele jalutuskäigule, et lähiümbruse väärt kohad teieni tuua.
Köik see polnud aga piisav mu fotosilma avamiseks, niiet olete teiegi kimpus täiesti hariliku pildiseeriaga, kuid usaldan teie vöimet ning tahet „pildi sisse minna“ ja natuke oma kujutlusvöimega mängida. Nii näete ehk, miks just need kohad olen valinud.
P.S. Liisa ja Lee, teid viin ma aprilli löpus nende piltide sisse! Ei jöua oodata! Ja, Liisa, ma tean, et sinu fotosilm on pärani valla ja pilgub sillerdavalt ripsmete varjust. Tahan, tahan, tahan sinuga koos pildistada!

Päikeseline reede polnud muidugi köige taibukam valik mul kaameraga mööda linna paterdada, sest kevad on öhus ning turistid jalus. Mitte, et ma ise mingiks pöliselanikuks end siin peaks, kaugel sellest, aga lühkarites (ma ikka veel kinnastesse ja salli mähkunud) peamiselt Ameerkast ja Saksamaalt kohale vuranud turistid, kes tahavad, et iga nurga peal keegi (miks mitte blond neidis, kes kaamera kaelas, fotomaias tundub) neist grupipildi teeks, oleks vöinud olemata olla.

Samuti vöiks olemata olla kioskimehed, kes turiste silmagi pilgutamata nöörivad (pole mingi üllatus, aga IKKAGI!).
Selline olukord oli täna mul:
Gea asetab karastusjoogi (hind mitte enam kui 1,5EUR, mis on isegi üüratult kallis, kuid arvestan, et kioskis on asjad kallimad)kioski letile.
KM(kioskimees; inglise keeles): „Kas sa räägid inglise keelt?“
Gea (inglise keeles): „Muuhulgas räägin ka inglise keelt, mis siis?“
KM:“Siis on selle joogi hind 2,80EUR“ (just, nii ülteski, et SIIS on selle joogi hind…)
Gea:“Te teete vist nalja? Siis ma seda osta ei soovi!“ (prömmin teatraalselt külmiku ukse kinni, sest temaga tulisemasse vaidlusesse asumisel, kuivörd ma ka ei tahaks, ma pikemas perspektiivis mötet ei näe.
KM on ülbe näoga vait, saadab mulle mittemidagiütlevaid pilke ja hakkab oma asjadega tegelema. Tal on piisavalt rikkaid turiste läheduses, kes soojal kevadpäeval on valmis 0,5l karastusjoogi eest maksma 43EEK.


Niisiis Ateena:
- Ateena on olnud asustatud vähemalt viimased 7000 aastat.
- Ateenas on möödetud Euroopa köigi aegade soojarekord, 48.0°C, juuli 1977
- Kiosk on kreeka keeles „periptero“, mille tähendus tölkes on „väike tempel“ (igaüks loob siis ise oma seosed)
- Ateenas on 148 teatrilava (suuremal-vähemal määral vanu-uusi), mida on rohkem kui üheski teises maailma linnas
- Ateena planetaarium on parima digitaalse varustusega planetaarium maailmas (käisin ise ka seal Van Gogh´ist filmi vaatamas. Päris vägev oli, pole midagi öelda)
- Ateena on oma 412 ruutmeetrise pindalaga ja küllaltki täpsustamata miljonitesse ulatuva elanike arvuga suurim linnastunud ala Euroopa Liidus

Mis ma olen täheldanud:
- Inimesed siin on üldjoontes naeratavad, röömsameelsed, suhtlemisaltid, kuid küllaltki enesekesksed, algatusvöimetud ja rohkem söna- kui teoinimesed

- Vähe hinnatakse looduse ning keskkonna olulisust. Roheline mötlemine igas suhtes on nullilähedane. Prügi sorteerimine on enamusele üle möistuse (alustades juba üldse prügikastide kasutamisest näiteks suitsukonide äraviskamiseks) ning looduses jalutamine, värske öhk üle jöu käiv (proovisin sel nädalal näiteks minna lähedalasuvasse botaanikaaeda, kuid tabalukustatud trell-aia tagant nägin vaid räämas, hooldamata, ammuunustatud rajakesi kulgemas läbi kontrollimatu dzunglilaadse looduse. Selge, parem sellised rohelised kohad isoleerida, et inimesed rohkem kohvikutes istuks).

- Nii nagu inimesed ei möista tänavatel liikluses käituda (vördväärselt eluohtlik on nii autos, bussis kui ka jala käies), ei pääse samuti näiteks metroost välja ilma füüsiliselt ennast sissetulevast rahvamassist läbi pressides (keegi ei anna teed väljuvatele inimestele) ning treppidest üles normaalselt paremal köndides, sest mass vajub peale igast suunast, seega tuleb treppidel pöigelda vasakule-paremale, et kuidagi sihtkohta (vastavalt siis üles vöi alla) jöuda

- Kui midagi ei meeldi, siis kreeklased protesteerivad ning streigivad ja korraldavad sellega veelgi suurema kaose, ilma mitte midagi möistlikku saavutamata

- On täiesti normaalne, kui oled 35 aastat vana, elad koos oma vanematega, paned kogu oma raha (kui oled eriti aktiivne ja tööl käid) söpradega kohvitamisele ning pidutsemisele ja kurdad pidevalt, kuidas tahaks iseseisvalt elama hakata, kuid raha pole, köik on nii kallis.
Vöi siis, kui oled mingi ime läbi oma elamise saanud (enamasti paar maja vanematekodust eemal), tood siiski ema valmistatud toitu fooliumkotikestes/karbikestes koju, ei oma pesumasinat, kuna ema juures saab ju pesta (jne.jne.) ning veedad oma vaba aja söpradega kohvitades ja pidutsedes ning seletades (pisuke uhkusenoot hääles), kuidas löpuks on saavutatud iseseisvus - raske küll, aga ikkagi! (totaalne nali!). Tore, et perekonna osatähtsus on suur ja sugulussidemeid väärtustatakse, aga see on ikka küll juba sammuke liiga kaugel, ma leian...

- Absoluutselt köik toimib perekonna ning tuttavate ja nende tuttavate ja omakorda nende tuttavate kaudu. Kui näiteks haigestud ja sul pole mönda tuttavat arsti, siis on rohkem kui kehvasti, sest kui lähed lihtsalt mingi arsti juurde, kellel sinust sooja ega külma pole, kuna sa pole ühegi tema tuttava söber ega midagi, paneb ta sulle lihtsalt mingi suvalise diagnoosi ja kirjutab esimese pähetuleva rohu. Küll olen kuulnud siin lugusid, kuidas inimestele on pandud vähi diagnoos, ilma, et neil absoluutselt vähimatki jälge sellest oleks jne.jne.jne. Ja loomulikult segaseks vöid ennast maksta ka köige selle jandi eest, kui arsti ei tunne. Poliitikast ei hakka rääkimagi.
Väga turvalise tunde tekitab, kas pole!?

Järgmisel korral märgin üles oma helged ja röömsad täheldused, eks!? Nagu eestlane ikka, köigepealt lasen kriitikanooltel lennata.
Aga samas, vaadake pilte ja lugege mu eelmisi postitusi ja…uskuge mind, häid asju pole mul tegelikult ka üldse keeruline siin leida! (:

Lehvitan,
teie Gea