Kõik inimesed naeratavad samas keeles…

….kirjutas mu toakaaslane Nora täna mõtteterana meie korteri seinale.
Ilus idee, aga mul on suured kahtlused, kas see ikka ka tegelikult nii on. Ilmselgelt ei ole naeratus ju erinevates kultuuriruumides absoluutselt üheselt mõistetav.
Näide1 - kui naeratad Eestis tänaval kellelegi võõrale (kui üldse õnnestub silmside saavutada kellegagi..), pöörab ta (eestlane) enamasti pilgu kiiresti kõrvale ning kiirendab sammu, et ometi MITTE lähemat kontakti saavutada.
Näide2 - kui siin Kreekas kellelegi peaksid tänaval naeratama (sest kõik ju muud ei teegi, kui vahivad silma üksteisele), siis on see vaid ja AINULT märk sellest, et soovid lisaks ka verbaalselt (ning tõenäoliselt füüsilist) kontakti saavutada.
Usun, et juba nende paari näite põhjal võib teha olulisi järeldusi naeratuse keerukusest ning, et selle valdamiseks ja edukaks kasutamiseks (et see nö Sinu vastu ei pöörduks – ha! Kõlab nagu mingi maagiline sõrmus mõnest pöörasest triloogiast) tuleb näha palju vaeva (loe: kogeda erinevaid situatsioone, kus naeratuse võim avaldub).

Kui eelmises sissekandes kirjutasin Akropolisest, siis nüüd on vist kohane kirjutada (lühidalt) ka uuest Akropolise muuseumist. Kirjutan selle pärast, et käik sinna avaldas mulle olulisemalt suuremat muljet, kui üles mäkke. Hea!
Olin nimelt nädalavahetusel üksi korteris, kuna Kristina oli Thessalonikis tädil külas (ta pooleldi kreeklane) ning Nora ronis mingite oma tuttavatega Olümpose otsa.
Seega, laupäev oli kultuurne ja muuseum lahe. Kuna see on uus (meenutab natuke KUMU), on pilet aasta lõpuni vaid 1EUR, niiet tulge-tulge! Sees võib näha palju vanu kive, veel natuke vanu kive, vanu skulptuure ning kõike muud, mis Akropolise juurde kuulub. Samuti saab vaadata põnevat (no sel hetkel mu jaoks oli vähemalt) filmi sellest, milline Akropolis kunagi välja nägi ning, mis kõik sellega aegade möödudes juhtunud on, ja samuti nautida avaral väiterrassil (ja ka sees läbi hiiglaslike klaasseinte) vaadet üles Akropolisele. Ja mis olulisim- vaatamata sellele, et külastajaid on murdu, on sees ikkagi piisavalt avar, et mitte kõigiga külg-küljetsi nühkida. Bravo, e!?

Esmaspäeval alustasin tööd tugikodus Hippokrates I. Siis selles majas, kus hetkel 14 meest, psüühikahäirete ja vaimse alaarenguga, vanuses enamus 60 ja peale. See on kolmest üksusest (tugikodu Hippokrates II ja päevakeskus Diadromi) selles suhtes kõige karmim, et sealsed elanikud pole enamuses võimelised suurt muud tegema, kui sööma, magama, telekat vaatama, jalutama jne. Vaid vähesed neist osalevad päevakeskuse (mis asub allkorrusel ja kus Nora töötab) tegevuses.
Seni olen lihtsalt iga päev püüdnud jälgida, et mis toimub, sest neil on iga päev kindel programm – mis kell süüakse hommikust, juuakse kohvi, süüakse puuvilju jne. Samuti on igal päeval ära jagatud, kes läheb päevakeskusesse hommikupoolikuks, kes koos saatjaga pagariärisse/kioskisse/kohvikusse, kes aitab köögis jne. Igapäevased tegevused nagu koristamine, laua katmine jms. on need, mida tuleb juhendada, et panna sealseid elanikke end liigutama.
Loomulikult pole esimesed päevad olnud kerged ja ega seda polnudki oodata. Päris esimestel tundidel tundsin ikka mitu korda, et pean minema välja taha-aeda, et pisut värsket õhku saada…kogu keskkond tõmbas nagu „koti“ pähe (ma ei oska seda tunnet praegu hästi sõnadesse panna). See ongi see, et teoorias võid Sa kõike teada ja olla lugenud ning filmides näinud jne., aga kui Sa oledki selle kõige keskel..
…näed, kuidas autist vaevleb kinnisidee küüsis, et peab kogu aeg vett jooma, korrutab vahetpidamata sama lauset ning püüab iga laua pealt või mõne teise käest tema klaasi haarata…
…näed, kuidas skisofreenikust igivana mees istub iga päev sõnagi lausumata (vahel küll laulabJ) kägaras ühes diivaninurgas ja tõmbab vaid jakki/pluusi üle pea, ise sinna juurde rämedat kopsuhaige köha köhides ning aeg-ajalt naeru kõkutades..
…kuidas downi sündroomiga alati rõõmus väike sell ringi toimetab, tahab Sul käest kinni võtta ning midagi näidata…
…kuidas paljud mehed on lisaks vaimsele alaarengule ka erinevate liikumisraskustega (tingituna kõrgest east või on varasemate psühhiaatriakliinikus veedetud aastate jooksul põetud raskeid haigusi või saadud vigastusi, mis pole paranenud korralikult)…
…kuidas lonkav kurt-tumm mees Sind oma suurte pruunide silmadega vaatab, pealage hõõrub ja Sul pole õrna aimugi, mis tema peas toimub, mida ta tunneb või tahab…

Ühelt poolt olin ma selleks kõigeks valmis ja teiselt poolt ei saa selliseks esmakogemuseks vist kunagi täiesti valmis olla. Aga vähemalt tunnen ma end praeguseks juba oluliselt paremini. Nad kõik on omamoodi toredad, oma kiiksude ja elukogemustega. Osad suudavad end rohkem väljendada, osad vähem, aga ega alati polegi SÕNAD ju need kõige tähtsamad, eksole :).
Püüan järjest rohkem ning intensiivsemalt keelt õppida ja lihtsalt asju ütlema hakata, sest ega muudmoodi see siin ju ei tule. Algus on hea ning motivatsiooni kõigeks küll ja rohkemgi veel, lootke minuga selle tunde järjepidevusele, aitäh!
P.S. töötan E-N kell 9.00-13.00, niiet pole probleemi, ei, absoluutselt mitte!

Psühholoogiline ja füüsiline tervis on võrdselt olulised nagu te kõik teate, seega, otsisin omale koha, kus Pilatest teha. Ok, Jannis soovitas kohta ja mina otsisin selle koordinaatide järgi üles :), aga igal juhul toimib kõik hästi seni. Stuudio on kodune, sõbralik ja hea vaatega, treener asjalik. Ootan pikisilmi juba järgmist kolmapäeva!
P.S. samuti toimuvad seal Aafrika tantsu tunnid ning trummi-töötad, niiet, kes teab.. äkki proovin.. suvisel noortevahetusel Vormsil toimunud Aafrika tantsu-töötas oli ju mõõõnuuuussss..

Nädalavahetusel oleme Kristinaga kahekesi (Nora onu ja tema abikaasa on Ateenasse tulemas ja koos minnakse Delfisse)ning esialgsed plaanid näevad ette rannapidu, kohalikku tavernasse õhtustama minekut ning ümbruskonnas tuuritamist. Kristina on hea seltskond, niiet ootan ärevalt :)!

Naeratage!

Samas sellisele "lahedale" tüübile ei tasu küll naeratada...