Dokumentideta võõras linnas

Et teie põksuvaid südameid kohe alguses vaigistada ning esimesed hirmumõtted peast peletada: pass on alles ja olen ikka Ateenas.

Viimane kuu on siin lehel valitsenud vaikus, vabandan. Asjaolud on lihtsalt olnud tihedad, kiired ja tegusad. Täna aga ei saa kirjutamata jätta, sest mõtteid-muljeid on kogunenud palju ning, mis väga oluline, olen selle kuuajalise vaikuseperioodi veetnud rabades ning sahmides, mis on nüüdseks mu sõrmede alla klõbisema ja peopesi soojendama toonud uue sõbra ja kaaslase, kauaoodatud väikse ning toimiva rüperaali (just, kasutan seda jaburat sõna), millega esimest korda üle pika aja on HEA ja KIIRE kirjutada.

Niiet, soovige mulle „megeia!“ (kreeklased nimelt niimoodi õnnitlevad üksteist alati kui midagi ostavad, olu see siis riideese, tehnikavidin või misiganes) ja loodame, et see väike kaaslane saadab mind nüüd igasuguste viperuste ja õnnetute saatuselüketeta pikka aega.

Mai esimesed nädalad möödusid linna-tuuri-giidina Ateena kesklinnas noori (ja vahel vanemaid) hostelikülastajaid mööda peamisi arheoloogilisi vaatamisväärsusi ringijalutades. Iseenesest oli vahva tööots. Õppisin ise mõned huvitavad faktid ning sain liigutada ennast pisut. Tahaks lisada, et muidugi kohtasin toredaid inimesi, aga ega tegelikult muljed nendest noortest nii meeliülendavad pole. Tegemist oli kenade inimestega, aga enamasti noored Ameerika või Austraalia turistid, kelle maailmapilt, arvamused ning väärtused Euroopa inimestele (vähemalt mulle) pehmelt öeldes kummalised tunduvad ja pikemaks vestluses väga palju pidepunkte ei leia. Nii jäin enamasti oma õpitud faktide, ilmateemalise vestluse ja lihtsa small-talk´i juurde. Mis aga iseenesest igapäevaselt suht väsitavaks muutus.

Nii saatuse tahtel lendaski mu poole päästerõngas, mis tõi mind igapäevasest päikselõõsasest papagoi-ametist tööle ühte teise hostelisse ja juba administraatori kohale.

Saigi alguse minu ERITI Kreeka-stiilis elu. Esiteks juba olukord, kuidas töökoha sain: loomulikult ühe kohaliku sõbra kaudu, kelle sõber selle hosteli omanikuks. No tegelikult on omanik selle sõbra isa, kelle muuhulgas veel 3-4 hotelli ning turismifirma ja ma ei tea, mis veel. Nõnda poetas mu sõber oma sõbrale paar head sõna mu kohta ja oligi töökoht olemas. Muiudgi mängis oma rolli ka ajastus, sest administraator, keda asendama läksin, oli just nädal enne teada saanud, et ta peab pikemaks ajaks kodumaale, Ameerikasse, tagasi minema, nii oli ametikoht vaja täita kiirelt.

Ja kui ma ütlen kiirelt, siis ikka ülehelikiirusel käisid need asjad. Kolmapäeval tööintervjuu, mis kestis 6minutit, mille jooksul boss mind tervitas, vahetasime paar lauset meie ühise sõbra kohta, millele järgnes kinnitus, et kui ma töökohta tahan, siis on see minu. Ja juba olingi uksest väljas jälle. Ok.

Järgmisel päeval oli nn õppimispäev, kus tegin hommikuvahetuse kaasa adminniga, kes oma tööülesanded mulle üle andis. Sellest järgmisel päeval pidi samuti veel õpivahetus olema temaga koos, kuid ta otsustas mitte tulla, niiet tegin vahetuse kahepeale neiuga, kes hommikuti koristab ja...kolmandast päevast olin üksi tööl.

Ning kui ma ütlen administraatoritöö väikses hostelis ja lisan KREEKA hostelis, siis täehndab see seda, et lisaks ootuspärastele ülesannetele nagu külaliste check-in/out, uute broneeringute registreerimine, all lauas telefonile vastamine jne., tuleb mul ka serveerida hommikusöök, jooksvalt pesta nõusid (sest muiudgi pole ju nii palju nõusid, et kõik korraga kasutada saaks), koristada siseaeda JA olla kontoris bossile paremaks käeks, vastates e-mailidele, organiseerides dokumente jne.jne.jne. Põhimõtteliselt tegema pean kõike, väljaarvatud tubade koristamine, milleks eraldi inimene olemas (kuigi esialgsesse töökokkuleppesse üritas ta sisse surada ka seda, et ma kord nädalas tubasid koristaks, õnneks suutsin selle talle selgeks teha, et ok, olen küll ta sõbra sõber ja päris ohmu mitte, küllaltki aktiivne ka, aga MITTE imenaine Eestist).

Igaks juhuks lisan siia juurde ka vahemärkuse, et näiteks all vastuvõtus meil arvutit ei ole ja kogu broneeringute süsteem käib paberi peal sajasse erinevasse kausta ning tabelisse märkmeid tehes, harilikuga, muiudgi..sest kui keegi tühistab, tuleb ju ära kustutada. Hahaha!!! Mine hulluks, kirjutan nii, et käsi krampis...ning ajakulu võite ise ette kujutada! (aga niimoodi on enamus süsteemid siin asutustes, olgu see siis psühhiaatriakliinikus, tugikodus, riigiasutuses või..väikses kesklinna hostelis). Kaheksa tundi, mila vahetus kestab, tundub närvesöövalt tilluke aeg (hea seegi, et töötan 6 päeva nädalas).

Kuid taaskord sai kinnitust fakt, et kuiiganes hirmutav see ka ei tundu, asju reaalselt tegema sunnituna õpitakse kõige kiiremini. Nii ei jäänud minulgi muud üle, kui kõik oma vähegi liigutamisvõimelised ajurakud nobedalt aktiviseerida ja hakkama saada.

Sain! Kuu aega on möödas ning sellel nädalal tuli uus administraator tööle (Rootsi neiu, osalise tööajaga, asendab meid, kahte täiskohaga adminni, kui meil vabad päevad jne.), kelle väljaõpetamine minu ülesaneks sai (:.

Sellel, kuidas ülemus hostelis üldiselt asju organiseerib ja ajab, ma pikemalt peatuma ei hakka. Ilmselgelt nõustun temaga vaid ühe käe sõrmedel ülesloetavate punktidega, kuid pole minu asi kommenteerida. Inimesena on ta väga muhe noor(30a)mees ja meie suhtlus iseenesest sujub (väljaarvatud hetkedel, kui ta avaldab arvamust, et Eesti paikneb Musta mere ääres jne.). Seda enam, et olen kokkuvõttes tööl vaid paar kuud, ei ole minu koht nuriseda tema tööpõhimõtete üle, kuid vähemalt on ta märku andnud, et on kõikvõimalikele soovitustele ja märkustele avatud.

Vaatamata faktile, et olen ta alluvuses vaid lühikest aega, töötan täiskohaga ning tema kinnismõtteks on saanud mulle ka leping vormistada. See on siin üks tohutu peavalu. Ja mitte niivõrd (piisavalt) talle, kui MULLE, kes ma mööda kõiki neid ameteid nüüd pean jooksma, et saada Euroopa tööluba, maksunumber, kindlustuse number ja ma ei tea mis sada asja veel.

Olgu, ma tean nüüdseks juba liiga paljude inimeste jutust ning oma isiklikule kogemusele politseis ning haiglas toetudes, et süsteem on kõike muud kui toimiv ja riigiametnikud inimesed, kes omadussõnu nagu sõbralik või abivalmis ei tea ega tunnista. Käisin läbi neli erinevat kontorit, et saada selgust, MIS dokumente ja KUIDAS täpselt vaja on, frustreeriv, aga olin mõnes mõttes valmis.

Milleks ma aga päris valmis ei osanud olla, oli möödunud nädala shokeeriv kogemuses Ateena võõramaalaste politseijaoskonnas.

Et registreerida oma elamine Ateenas ja saada Euroopa töökaart, anti mulle kõikidest kontoritest (ja Eesti Suursaatkonnast) info minna sellesse politseijaoskonda, kus tegeletakse siis nii Euroopa Liidu liikmesriikide kodanike, kui ka immigrantidega. Minna tuli aga enne kukke ja koitu, nii olingi kell 6.15 hommikul platsis, aga MIS toimus, oli järgnev.

Kõigepealt nägin vaid sadade mustade meeste merd suurte raudväravate taga ootamas. Väikese blondi neiuna sealt kommentaaride saatel läbi murdmine kell kuus hommikul ei ole unistuste viis päeva alustamiseks. Mehed hüüdsid, karjusid, kõlkusid trellide küljes ning pressisid üksteist massina vastu väravaid, valgeid dokumente politseimaja poole lehvitades. Lootusetus täitis õhku.

Jõudsin välja kõrval asuva EU riikide kodanike „järjekorrani“. Muiudgi järjekord on taas sõna, mille idee siin Kreekas on totaalselt kaduma läinud. Nii on need Euroopa riikidest pärit inimesed ideaalselt suutnud omaks võtta Kreeka mentaliteedi, palju õnne neile.

6.30 avanes meie pool värav poole meetri jagu ning anti märku kõigile EU kodanikele sisse astuda. Sisse pressida ennast tähendas see. Hakkas tohutu rapsimine, trügimine ja küünarnukkidega vehklemine. Minu hämmastus, vastumeelsus ja tõrksus vaid kasvasid. Meid oli umbes 50-60 ringis. Kõik said sisse, karjuvad väravavalvurid käskisid meid keset suurt platsi politseimaja ees seisma jääda ning meieni jõudis uus valjuhäälne, tige ametnik, kes ajas välja kõikide Kreeklastest sõbrad, elukaaslased, abikaasad, kes tõlkeks/abiks kaasa olid tulnud, kuna järjekorranumbri saamiseks võisid siseneda VAID isikud, kellel passid kaasas ja politseisse asja on.

Tundsin end nagu lambakarjas. Mustade lammaste karjas. Nagu oleksime kõik korda saatnud mingi tohutu kuriteo ja karistuse ootel. Korralekutsuv ametnik läks aina tigedamaks ning kreekakeelne karjumine aiva kõvemaks. Lõpuks olid üleliigsed inimesed „eraldatud“ ning välja tagasi saadetud, nii võisime üle hiiglasliku platsi marssida (see kõik toimus veel lisaks välja jäänud, vastu aeda pressitud kisavate mustade meeste ärevate/kadedate pilkude all), et läbida ükshaaval tihe kontroll (kogu kotisisu + rahakotisisu otsiti põhjalikult läbi), et saada lõpuks järjekorranumber ning suunduda edasi ootesaali oma korda ootama.

Minu number oli 27. Ootasin 2 tundi. Väga liigutada ei tahtnud (panin kõrvaklapid pähe ja lugesin kaasavõetud raamatut), sest ametnik-mehe raev said vaid hoogu juurde. Kui keegi julges avalduse täitmiseks toolidera kõrval olevat lauda kasutada, lõugas mees. Kui keegi julges püsti seista ning natuke kõvema häälega kaaslasega rääkida, lõugas mees kõvemini ning ähvardas vestluse alustaja välja saata jne.jne. Loomulikult toimus kogu suhtlus VAID Kreeka keeles ning muidugi ei kasutanud ametnik-mees ega tema kaaslane, ametnik-noormees, mitte üht ainumat viisakusavaldust ega teietanud kedagi. Kõik käis vormis SINA tule SIIA, mida SA SEISAD seal?! Kas ma ei ÖELNUD SULLE, et ole tasa!!

Õhkkond, mis seal valitses oli mulle shokeeriv. Vabandust, võib-olla olen ma kergesti endast välja aetav, aga...ma ei suuda aktsepteerida sellist suhtumist, sellist kohtlemist. MIKS ma pean ennast tundma nagu kurjategija, kui lähen lihtsaid pabereid ajama asutusse. KUIDAS on lubatud selline suhumine ja suhtlemine. MIDA?!?! Ma ei tea, milliseid küsimusi isegi püstitada siin, mõistate...lihtsalt nii kohutavalt halb ja taaskord lokkava ebaõigluse tunne jäi sisse sellest kõigest (muiudgi ma oma dokumente aetud ei saanud esimese korraga, midagi oli puudu, pean tõenäoliselt tagasi minema...ja kuidas ma EI TAHA MINNA!).

Kui EU kodanikega asjaajamine sellises stiilis, siis...mõelge kord kõigile neile immigrantidele, Kolmanda Maailma riikide kodanikele ja kuidas tõenäoliselt neid koheldakse siin...

Loll on ka asjaolu, et...sa ei saa seal vaielda ega protesteerida, sest...nende kätes on sinu paberid, sinu asjaajamine. Niipea, kui sa neid veel omalt poolt pisut ärritad, on KINDEL, et omi asju sa aetud ei saa. Vastik rõhumine, hirmuõhkkonna tekitamine ja „mina olen kõrgemal kui sina“ mängu mängimine.

Kreeka ja Euroopa riik?

Üks suur nali on see.

Väga kahju kõige pärast, mis siin toimub, aga...ärge siis kujutage ette, et olete Euroopas...ükskõik, mis standardeid järgides. Ja kergem on ka inimestele, kes siia tulevad, mitte luua illusioone, ootusi, pettumused võivad tabada liiga rängalt. Parem juba olla valmis tulekuks riiki nagu Türgi jne. ja siis võib-olla isegi positiivselt üllatuda kohati.. ma ei tea...

Mis paneks Kreeka liikuma, arenema, lükkaks parenduste ja innovatsiooni teele?

Kas see kriis teeb kõik totaalselt maatasa..või osatakse ja tahetakse sellest õppida?

(eile saadeti taaskord pomm ühte riigiasutusse...ning üks inimene sai surma..mitte see kellele saadetis tõenäoliselt määratud oli...mitte, et sellel siin olulisus oleks. Üks inimene sai surma)

Olen elanud siin peaaegu aasta, aga mõtlen, et ei tunne seda linna. Ei mõista neid inimesi. Kui te aru saate, mida ma öelda tahan sellega siin.

Sõbrad, toredad, kallid,

ma tulen 2.augustil tagasi Eestisse!