Kui paljud teist on reaalselt lahti teinud inimõiguste dokumendi ning seda lugenud?
Mina seni polnud.
Inimõigused on:
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu
Kellel on inimõigused:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased, võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid;
* rahval;
* inimkonnal
„Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“
„Inimeste vahel ei tohi vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.”
„Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.”
Need on vaid mõned artiklid ja väljaütlemised 1984 välja kuulutatud inimõiguste deklaratsioonist. See on kõik ilus ja kantud absoluutselt üllast ideest ja LOOMULIKULT nii peakski maailm toimima...
...aga reaalsus on liiga tihti midagi muud. Liiga tihti. Ja see lootusetuse ning jõuetuse tunne, mis lainetena üle voolab, kui oma silmaga näed ja iga keharakuga tunnetad absoluutset ebaõiglust, on emotsioon, mida sõnadesse panna on enam kui raske.
Nädal tagasi võtsin (koos sõbranna Connyga) ette reisi Lechainasse (Λεχαινά), väiksesse linna Peloponnesose poolsaarel, umbes 270km Ateenast, eesmärgiga külastada keskust, kus elavad raske vaimse alaarenguga ning psüühikahäiretega noored. Kuna see organisatsioon (KEPEP, avalik sektor, st riiklik org., st kõik sõltub poliitikast.) võtab vastu ka EVS vabatahtlikke, töötab seal hetkel kaks neidu (iirlanna ning leedukas).
Iiri neiuga olin varem põgusalt Ateenas kohtunud läbi ühiste tuttavate, rääkisime tookord oma projektidest ning kogemused, mida ta minuga jagas olid ekstreemsed ning shokeerivad juba ka vaid läbi vestluse.
Oma esimestes postitustes püüdsin edasi anda pisut infot tervisesüsteemi toimimisest Kreekas, eriti vaimse tervise valdkonnas, selle ajaloost ning inimeste suhtumistest. Varemalt ning praeguses hetkes. Püüan hoida lühidat joont, kuna need on teemad, millel võiksin arutleda lehekülgi, kuid loomulikult mõistan, et mitte kõik ei ole niisama motiveeritud seda lugema, ning, enamgi veel, usun, et kasulikum igas mõttes, on nendel teemadel pigem rääkida ja mõtteid vahetada, kui kellegi eksistentsialistlikust monoloogist end läbi närida.
KEPEP –
- ligi 80 noort vanuses 6-38a (täpseid vanuseid kõigil ei tea ma)
- maja, mis näeb välja nagu tehasehoone ning ilmselgelt ei ole seal ei tehnilisi kui inimjõulisi ressursse, mis taoliselt organisatsioonile vajalikud oleks
- ühes toas koos elamas 7-8 noort
- võrevoodid (leebelt öeldes. täpsemalt väljendudes puurvoodid, sest võred on nii seinteks kui ka „katuseks” ja võreuks sulgub tablukuga), kuhu on lukustatud muuhulgas noored, lapsed, kes on väga aktiivsed (nad pole mingit moodi ohtlikud ei endale ega teistele), kuna tahavad end mängides ja liikudes välja elada, kuid pole inimesi, kes nendega tegelemiseks aega leiaks, seega on „lihtsam valik” nad „puuri” panna
- raudvoodite külge käsipidi (kas üks käsi või mõlemad) kinniseotud noored
- ilma riieteta, jalanõudeta majapeal ringiuitavad noored
- enamiku jaoks ei mingisugust võimalust kasvõi kord päevas värske õhu kätte välja minna, st aastaid voodis lebamine. aastaid!
- nende kahe käe näppudel üles loetavate jaoks, kellel on võimalus (kuna vabatahtlikud neid viivad) õue saada, on maja kõrval „mänguplats”, kus kaheksast kiigest kasutatav on 1 (lihtsalt tavaline raudkiik) ning ülejäänud aastakümneid vanad atribuudid on ohtlikud ka inimestele, kelle kõik meeled ning kehaosad 100% hästi töötavad
- vähem kui minimaalselt motiveeritud õed, kes liiga tihti kohtlevad noori hoolimatult ning vägivaldselt (neid mitte voodisse asetades vaid lastes põhimõtteliselt oma kätelt kukkuda, neid mitte toitmisel abistades ja kannatlikult lastes neil suutäisi lõpetada, kuna ilmselgelt võtab see neil erinevatel põhjuselt pisut kauem aega, vaid julmalt juustest nende päid tagasi kiskudes, et suud avaneks ja oleks võimalik lusikate viisi toitu neile otse kurku toppida, et lõunaajaga taaskord „ühele poole saada”)
- kaks vabatahtlikku välismaalt, kellel puudub igasugune koolitus ning varasem kogemus sellise sihtrühmaga töötamisel, puudub tugi ning mentorlus EVS projekti raames ning põhitõed ka enda tervise kaitsmisest (enamus majas elavaid noori on nakatunud hepatiiti (ja pole päris kindel, millesse veel, kuna faile nende terviseajaloo kohta vabatahtlikega ei arutada, kõik, mis neil on, on vaid eelnevate EVSide kirjeldused nende kogemustest ja infost, mis läbi aastate saadud), kuid vabatahtlikud töötvad kõik päevad ilma kinnasteta, vaktsineerimata jne.jne.)
- viimaste kuude jooksul on majas surnud kaks noort, kuid uudistes pole selle kohta ilmunud mitte ühte ainumatki artiklit
See loetelu jätkub pikemalt, kui ma oleks osanud eales ette kujutada.
Emotsioonid, mis ma seal (ning hiljem ja senimaani) kogesin on...(mul pole sõna siia. lihtsalt pole)
Nendel teemadel oma oragnisatsioonis psühholoogidega, mentoriga, kellega iganes vesteldes on reaktsiooniks (heal juhul) vaid nukker peanoogutus ning lause nagu „see pole ainuke riiklik asutus siin, kus taolises olukorras inimesi nõnda koheldakse, kuid pole ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI, mida me selle toimumise vastu ette saaksime võtta”, misjärel sujuvalt (kuid kiiresti) viiakse teema üle sellele, kes kuhu suvel puhkama läheb või mis kell sõpradega kohvitamiseks kohtub.
Mis on need (inim)õigused, millest me siin räägime? Euroopa? Riik? Inimesed? Hoolimine? Vendluse vaim?
Ma tahan, et maailm ei oleks selline, millisena ma aina enam seda nägema hakkan. Samas ei taha ma elada silmad kinni ngu enamus inimesi seda teevad, kuna nii on lihtsam.
Ma tahan, et inimesed HOOLIKSID!
Ma tahan, et ma saaksin oma olemisega ning oma tegudega ellu kutsuda muutusi.
Kuidas?
Mina seni polnud.
Inimõigused on:
* iga inimese moraalsed sünnipärased õigused, mis on üldised ja kehtivad kõigi kohta;
* õigused, mis kaitsevad inimest riigi vastu
Kellel on inimõigused:
* üksikisikutel, seega igal inimesel;
* inimrühmadel või gruppidel nagu perekond, välismaalased (mittepõlisrahvuse esindajad, immigrandid, pagulased, võõrtöölised), vähemused, põlisrahvad, valitsusvälised organisatsioonid;
* rahval;
* inimkonnal
„Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“
„Inimeste vahel ei tohi vahet teha riigi või territooriumi poliitilise, õigusliku või rahvusvahelise seisundi põhjal, olenemata sellest, kas territoorium, mille kodanik ollakse, on sõltumatu, hooldusalune või mõnel muul viisil oma suveräänsuses piiratud.”
„Kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamisi või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust.”
Need on vaid mõned artiklid ja väljaütlemised 1984 välja kuulutatud inimõiguste deklaratsioonist. See on kõik ilus ja kantud absoluutselt üllast ideest ja LOOMULIKULT nii peakski maailm toimima...
...aga reaalsus on liiga tihti midagi muud. Liiga tihti. Ja see lootusetuse ning jõuetuse tunne, mis lainetena üle voolab, kui oma silmaga näed ja iga keharakuga tunnetad absoluutset ebaõiglust, on emotsioon, mida sõnadesse panna on enam kui raske.
Nädal tagasi võtsin (koos sõbranna Connyga) ette reisi Lechainasse (Λεχαινά), väiksesse linna Peloponnesose poolsaarel, umbes 270km Ateenast, eesmärgiga külastada keskust, kus elavad raske vaimse alaarenguga ning psüühikahäiretega noored. Kuna see organisatsioon (KEPEP, avalik sektor, st riiklik org., st kõik sõltub poliitikast.) võtab vastu ka EVS vabatahtlikke, töötab seal hetkel kaks neidu (iirlanna ning leedukas).
Iiri neiuga olin varem põgusalt Ateenas kohtunud läbi ühiste tuttavate, rääkisime tookord oma projektidest ning kogemused, mida ta minuga jagas olid ekstreemsed ning shokeerivad juba ka vaid läbi vestluse.
Oma esimestes postitustes püüdsin edasi anda pisut infot tervisesüsteemi toimimisest Kreekas, eriti vaimse tervise valdkonnas, selle ajaloost ning inimeste suhtumistest. Varemalt ning praeguses hetkes. Püüan hoida lühidat joont, kuna need on teemad, millel võiksin arutleda lehekülgi, kuid loomulikult mõistan, et mitte kõik ei ole niisama motiveeritud seda lugema, ning, enamgi veel, usun, et kasulikum igas mõttes, on nendel teemadel pigem rääkida ja mõtteid vahetada, kui kellegi eksistentsialistlikust monoloogist end läbi närida.
KEPEP –
- ligi 80 noort vanuses 6-38a (täpseid vanuseid kõigil ei tea ma)
- maja, mis näeb välja nagu tehasehoone ning ilmselgelt ei ole seal ei tehnilisi kui inimjõulisi ressursse, mis taoliselt organisatsioonile vajalikud oleks
- ühes toas koos elamas 7-8 noort
- võrevoodid (leebelt öeldes. täpsemalt väljendudes puurvoodid, sest võred on nii seinteks kui ka „katuseks” ja võreuks sulgub tablukuga), kuhu on lukustatud muuhulgas noored, lapsed, kes on väga aktiivsed (nad pole mingit moodi ohtlikud ei endale ega teistele), kuna tahavad end mängides ja liikudes välja elada, kuid pole inimesi, kes nendega tegelemiseks aega leiaks, seega on „lihtsam valik” nad „puuri” panna
- raudvoodite külge käsipidi (kas üks käsi või mõlemad) kinniseotud noored
- ilma riieteta, jalanõudeta majapeal ringiuitavad noored
- enamiku jaoks ei mingisugust võimalust kasvõi kord päevas värske õhu kätte välja minna, st aastaid voodis lebamine. aastaid!
- nende kahe käe näppudel üles loetavate jaoks, kellel on võimalus (kuna vabatahtlikud neid viivad) õue saada, on maja kõrval „mänguplats”, kus kaheksast kiigest kasutatav on 1 (lihtsalt tavaline raudkiik) ning ülejäänud aastakümneid vanad atribuudid on ohtlikud ka inimestele, kelle kõik meeled ning kehaosad 100% hästi töötavad
- vähem kui minimaalselt motiveeritud õed, kes liiga tihti kohtlevad noori hoolimatult ning vägivaldselt (neid mitte voodisse asetades vaid lastes põhimõtteliselt oma kätelt kukkuda, neid mitte toitmisel abistades ja kannatlikult lastes neil suutäisi lõpetada, kuna ilmselgelt võtab see neil erinevatel põhjuselt pisut kauem aega, vaid julmalt juustest nende päid tagasi kiskudes, et suud avaneks ja oleks võimalik lusikate viisi toitu neile otse kurku toppida, et lõunaajaga taaskord „ühele poole saada”)
- kaks vabatahtlikku välismaalt, kellel puudub igasugune koolitus ning varasem kogemus sellise sihtrühmaga töötamisel, puudub tugi ning mentorlus EVS projekti raames ning põhitõed ka enda tervise kaitsmisest (enamus majas elavaid noori on nakatunud hepatiiti (ja pole päris kindel, millesse veel, kuna faile nende terviseajaloo kohta vabatahtlikega ei arutada, kõik, mis neil on, on vaid eelnevate EVSide kirjeldused nende kogemustest ja infost, mis läbi aastate saadud), kuid vabatahtlikud töötvad kõik päevad ilma kinnasteta, vaktsineerimata jne.jne.)
- viimaste kuude jooksul on majas surnud kaks noort, kuid uudistes pole selle kohta ilmunud mitte ühte ainumatki artiklit
See loetelu jätkub pikemalt, kui ma oleks osanud eales ette kujutada.
Emotsioonid, mis ma seal (ning hiljem ja senimaani) kogesin on...(mul pole sõna siia. lihtsalt pole)
Nendel teemadel oma oragnisatsioonis psühholoogidega, mentoriga, kellega iganes vesteldes on reaktsiooniks (heal juhul) vaid nukker peanoogutus ning lause nagu „see pole ainuke riiklik asutus siin, kus taolises olukorras inimesi nõnda koheldakse, kuid pole ABSOLUUTSELT MITTE MIDAGI, mida me selle toimumise vastu ette saaksime võtta”, misjärel sujuvalt (kuid kiiresti) viiakse teema üle sellele, kes kuhu suvel puhkama läheb või mis kell sõpradega kohvitamiseks kohtub.
Mis on need (inim)õigused, millest me siin räägime? Euroopa? Riik? Inimesed? Hoolimine? Vendluse vaim?
Ma tahan, et maailm ei oleks selline, millisena ma aina enam seda nägema hakkan. Samas ei taha ma elada silmad kinni ngu enamus inimesi seda teevad, kuna nii on lihtsam.
Ma tahan, et inimesed HOOLIKSID!
Ma tahan, et ma saaksin oma olemisega ning oma tegudega ellu kutsuda muutusi.
Kuidas?
Postitused
7 kommentaari:
Ära lõpeta päiksena säramist ja hoia jätkuvalt enda südames hoolitust ning headust.
Aitäh, Tarmo!
Tere Gea, ma ikka hoian su blogil silma peal ja elan kaasa kuis sul läheb. See postitus läks hinge, sest olen ise ju ka elupõline õigluse eest võitleja ja maailmaparandaja.
Mõnikord tuleb ahastus peale, kui näed, et mingid asjad on nii mõttetult või ebaloomulikult korraldatud. Näiteks kui vaadata mingit „vahvat” keskkonnateemalist filmi nagu „Home” siis tekib selline jõuetuse tunne, et tee, mis tahad aga suuremas plaanis on kõik ikkagi metsas.
Loodus on küll igapäevaselt julm aga samas õiglane ja kannatustel on mingi eesmärk- keegi saab söönuks, keegi elab edasi. Vaid inimliigil on ebaõiglust, julmust ja „ebaparktilist kannatust” igas hetkes . See on siis eksistentsiaalselt lähenemine : )
Kuidagi tuleb sellega leppida, mida sa muuta ei saa. Ehk selle pärast, mida sina muuta ei saa, ära oma hinge koorma. Kuidagi peaks oma maailmapilti selle paigutama, muidu võib ennast haigeks mõelda. See on mõttemaailma vaatamise küsimus, et leida taskaal humanistliku suuna ja ida filosoofiatele omase kannatustega leppimise vahel.
Samas ei ole muidugi päris nii ka, et peaks olema ükskõikne sest ühe inimese ettevõtmistest ja ideedest võib muutuda pool maailma. Et kus iganes tekib tunne, et võiks ennast asjasse segada, siis tuleb südame järgi talitada ning proovida! Kasu on ka väikesest heateost ühele ainsale inimesele. Et pigem mõtle, mitte kuidas saad kogu selle suure riigi süsteemi inimesi panna hoolima vaid kuidas saad praegu sealses hetkes natukenegi mida paremaks teha? (Ja tegelikult juba ju teedki ;) ) See on siis praktiliselt lähenemine. Juba see, et on olemas inimesi nagu sina, kes tahavad, julgevad ja oskavad nende teemadega tegeleda ning näevad probleemi, on edasiminek.
Jaksu sulle,
Liisa
Liisa, mul on nii hea meel sinust kuulda (:!
Et see maailmaparandamise kihk meie kummagi hingest ja meeltelt pakitsemast ei kaoks. Eks!
Absoluutselt kõigel, mis me teeme, on efekt ning tagajärjed, olen nõus. Ka rääkimine, seeläbi emotsiooni loomine, edasi andmine, on juba sammu astumine, sest, tõsi on ju see, et kõik inimeste valikud baseeruvad emotsioonidel.
Tead, ma olen sinu kirjutisi ja fotosid ka jälginud. Ja ma nii väga tahaks tihedamaid sissekandeid näha mõlemal rindel.
Sinu pildistused on nii lihtsad ja puhtad.
Sinu sissekannetest jäi, võid arvata, kõige tugevamini mu mõtetesse kummitama, kuidas oluline on üles leida enda heli ja arendada seda enda sees. Mitte tegelda muude asjadega. Mitte minna konflikti iseendaga.
Tuleb teha neid asju, mida 100%teha tahad. Ainult vahel on see ju nii raske. Ja vastuolud iseendaga kerged tekkima. Sest ühiskond on seadnud palju tobedaid norme ja reegleid.
Püüame siiski näha, mis tegelikult oluline on (:!
Kallistan
Kunagi TPS-is õppides nägime dokfilmi Kreekast, puuetega inimestest..ehk teoreetiliselt täpselt samast kohast, kus sa käisid. Film jooksis silme eest uuesti mööda. Siis juba olin ma šokis, et praegu veel me peame sellist asja nägema ja et siis veel oli Kreekas puudega inimene häbiasi. Kurvastusega pean tõdema, et vahepealse ajaga pole midagi muutunud?!Kohapealsete emotsioonide rohkust võin ainult õudusega ette kujutada.
Aga et rõõmsamates toonides lõpetada, siis usun, et sinu kohalolek misiganes kohas muudab päeva valgemaks:)
Tervitused infokast,
Evelin
Hei, Evelin!
Kreeka kohta, no eks midagi ikka on muutunud. Paljud pshühiaatriakliinikud ja suuremad asüülumid on kinni läinud, rohkem on tekkinud mtü-de näol toimivaid organisatsioone, kes psüühikahäiretega ning puuetega inimeste elu toetavad, aga muidugi on arenguruumi veel küll ja rohkem. Muutused on siin igal rindel väga visad tulema, kuna süsteem ise totaalselt vigane. Oh, kui kahjuks!
Aga..kuidas infokas lood? Räägi mõnusaid pisidetaile, mis su päeva kirjuks teevad??? (:
Infokas läheb meil tõusude ja mõõnadega, ent siiski suhteliselt lõbusalt.
Minu pisiasjad on väike päike, esimene liblikas vanalinnas, vastutuleva inimese naeratus, hea muusikaavastus sinu blogist, endiselt laululust ja miljon muud asja. Ja kõlgutan siin mõtteid, et peaks ka evs-i ära tegema. Aga eks see paista, mis välja kukub:)
Postita kommentaar