Viimasel kahel päeval oleme vaadanud erinevaid dokumentaalfilme psüühikahäiretega, vaimse alaarenguga või muude füüsiliste puuetega inimeste ravi ajaloost Kreekas. Ja mis me näinud oleme on ikka päris karm. No ikka niimoodi karm, et olen ka pisaraid silmanurgast pühkinud.
Põhimõtteliselt hakati siinsetele patsientidele ravimite kõrval vähehaaval toetavaid tegevusi ja teraapiaid pakkuma vaid vaevu 15-20a tagasi. Seni elasid abivajavad inimesed VAID kinnistes raviasutustes, psühhiaatriakliinikutes, asylumites. Ja millistes tingimustes nad seal elasid - see on juba nagu pilt mõne sajandi tagusesse kliinikusse. Inimestel polnud riideid, osad olid kas voodite külge seotud või jalgupidi seina külge aheldatud, koos olid nii psüühikahäiretega kui vaimse alaarenguga patsiendid jne.jne. Oli uskumatu näha 1980ndate lõpuaastatel Briti reporterite poolt Leraosel filmitud kaadreid, mis räigel kuid ausal moel kõike eelpoolloetletut peegeldasid.
Leros on saar, kuhu aastaid tagasi saadeti erinevaid ühiskonnas mittesoovitud inimesi, kes elasid seal asylumis täiesti ebainimlikes tingimustes, kus neid koheldi tihtipeale kui loomi.
Ühesõnaga, kes tahab täpsemalt teada ja lugeda, siis internetis on Lerose kohta hulganisti materjali ning kindlasti on kusagilt võimalik saada kätte ka film „Leros –island of outcasts“. Mis sellest kõigest aga oluline on praegu aru saada, on asjaolu, et praeguseni on kreeka ühiskonnas säilinud tugevad eelarvamused, hirmud ning stereotüübid inimeste suhtes, kes on millegi poolest erinevad. Veel kümmekond aastat tagasi olid näiteks perekonnad, kus mõni liige oli kas vaimse alaarenguga või psüühikahäirega, veendunud, et ainuvõimalik lahendus on saata see pereliige elama kinnisesse kliinikusse (kliinik on muidugi palju öeldud, kuna enamasti polnud sellistes asutustes ei piisavalt arste ega psühholooge, olid vaid „valvurid“: kohalikud inimesed, kes asutuses tööle hakanud), kus hiljem teda enam keegi ei külastanud. Ja nii seisavad inimesed siiani vastu päevakeskuste ning tugikodude loomisele linnas. Keegi ei taha, et „hullud“ ja „väärakad“ nende läheduses elaksid.
Tasapisi inimeste tolerantsus siiski kasvab, nähes ja suheldes klientidega, kes nende naabrusesse elama on asunud, kuid teavitus- ja selgitustööd on siinses ühiskonnas veel teha vaja palju. Sellega tegelebki MTÜ, kus ma vabatahtlikuks olen – Edra. Edra alla kuuluvad praegu kolm üksust – kaks tugikodu ja üks päevkeskus. Tugikodudes elab hetkel kokku 23 patsienti/klienti. Ühes tugikodus vaid mehed (14) ning nemad on peamiselt vaimse alaarenguga kliendid ning teises tugikodus 9 meest ja naist, kellel erinevad psüühikahäired. Mõlema maja elanikud on peamiselt vanemad inimesed (40-80a), kes varem olnud erinevate asylumite elanikud (muuhulgas külastasime ka ühte kahest Ateenas asuvast psühhiaatriakliinikust), kuid nüüd saanud võimaluse elada sellistes toetatud elamiste tingimustes.
Vabadus on raviv…
Päevakeskus tegutseb hommikupoolikuti ning pakub erinevatele klientidele (nii tugikodude elanikele kui ka kohaliku kogukonna klientidele) võimalust erinevateks loovateks töötubadeks, teraapiarühmadeks, vahvateks ühisüritusteks, väljasõitudeks jmt.
Lisaks töötavad Edras eripedagoogid ning psühholoogid lastega, kellel on erinevad õpiraskused (düsleksia ning muud logopeedilised probleemid). Samuti on neil moodustatud rühm kliinilistest õdedest, kes toetavad kliente, kui nad näiteks mingil perioodil haiglasse satuvad või on kodus haiged ning ei ole ise võimelised minema näiteks vereanalüüsi andma vms. – siis on haigla ning kliendi vaheliseks lüliks just selline kliiniline õde.
Ning muidugi on kõige selle kõrval Edra meeskonna suureks eesmärgiks kohalike inimeste teadlikkuse tõstmine vaimse tervise probleemidest ning seeläbi ühiskonna tolerantsuse suurendamine. Selleks korraldavad nad erinevaid üritusi nagu näiteks 10.oktoobril (rahvusvahelisel vaimse tervise päeval) alguse saav kolmepäevane festival „Art for more“ (mis, muideks, väga mugavalt toimub meie kõrvaltänavas, Tehnopolises J), kus läbi erinevate näituste, kontsertide, loovate töötubade jms. juhitakse noorte tähelepanu vaimse tervise probleemide märkamisele ning nende mõistmisele. Meie, vabatahtlike, peamiseks ülesandeks sellel festivalil on luua interaktiivset vestlust kohalike külastavate noortega, rääkida nendega vabatatlikkusest, EVS-i võimalustest ning muidugi ka saada teada nende arvamust vaimse tervise probleemidega seonduva kohta. Kuna festivalini on veel kuu aega, siis, Kreekale kohaselt, on enamus ideid veel väljatöötamisel ning programm kokkupanemisel – aega on ju veel küll J!
Tööga on veel selgumise, et millises üksuses ma tegevaks saan, kuid tundub, et siinne meeskond on väga avatud kuulama ka meie endi eelistusi ning loodan siiralt, et tuleva 8 kuu jooksul on mul võimalik saada osa kõigi kolme üksuse tööst. See oleks minu jaoks parim lahendus, aga eks paistab, kuidas asjad kujunevad. Igal juhul tundub seni, et minu ettekujutus siinsetest asjade korraldusest peab suuremalt jaolt paika ning kogemus, mille siit saan, on minu eriala ning õpingute seisukohast täpselt kümnesse nagu lootsingi!
Korterikaaslasi õpin iga päevaga aina paremini tundma. Tore. Samuti linna. Vahva.
Üldiselt pole siin midagi ülemäära keerulist. Kuna metroojaam on meie majast 2min jalutuskäigu kaugusel, on peaaegu kogu linn nagu peopesa peal – sõida ainult kuhu soovid ( ja liine on siin vaid 3, niiet väga OK). Ja peagi ma seda kõike ka teen – asun seiklema J!
Eile sai Nora kokku veel ühe saksa tüdrukuga (neid saksa inimesi on siin ikka massiliselt, nii vabatahtlike hulgas kui ka tänaval turistidena), vabatahtlikuga, keda ta Saksamaal enne siiatulekut kohtas ja tõi ka ta muuhulgas ka siia korterit vaatama. Neiu on 18a, ülijutukas ning enamuse aja veetis Norale fotokast pilte, kus ta erinevatel pidudel erinevate kohalike noormeestega poseeris, näidates. Nojah. Ma väga ei sulanud.
Mina peaks nädalavahetusel kohtuma Dimitrise (Jaanika kreeka peika, kes oktoobrist tuleb Tallinna Noorsootöö Keskusesse EVS-i tegema) sõbra Jannisega, kes natuke linna tutvustab ja muidu sõralikuks (loodetavasti) näoks on siin hiigelmetropolis. Hmm, eks selline sõprade-sõprade-sõpradega kohtumine on alati muidugi.. huvitav …ettearvamatu? (ma ei suuda seda õiget sõna leida, aga usun, et saate aru, mu taibukad sõbrad J),aga eks paista, kuidas läheb!
Kristina läheb homme viieks päevaks midterm-training´ule (vahekoolitus, mis leiab aset EVS teenistuse poolepeal…no umbes poolepeal), niiet nädalavahetuseks korter minu ja Nora päralt. Ajee…äkki koristame pisut (kuigi täna ka siin pesin põrandaid.. hullupööraselt tolmune on ju, eriti, kui kogu aeg rõduuksed lahti ja kogu see jama tänavatelt siia sisse lendab ..brr) – selliste pööraste nädalavahetuse-plaanidega plikad oleme siis J!
Aga nüüd pean hakkama homseks kreeka keele tunniks õppima…tähestikku…pähe! Bravo!
Pikadpaid
Põhimõtteliselt hakati siinsetele patsientidele ravimite kõrval vähehaaval toetavaid tegevusi ja teraapiaid pakkuma vaid vaevu 15-20a tagasi. Seni elasid abivajavad inimesed VAID kinnistes raviasutustes, psühhiaatriakliinikutes, asylumites. Ja millistes tingimustes nad seal elasid - see on juba nagu pilt mõne sajandi tagusesse kliinikusse. Inimestel polnud riideid, osad olid kas voodite külge seotud või jalgupidi seina külge aheldatud, koos olid nii psüühikahäiretega kui vaimse alaarenguga patsiendid jne.jne. Oli uskumatu näha 1980ndate lõpuaastatel Briti reporterite poolt Leraosel filmitud kaadreid, mis räigel kuid ausal moel kõike eelpoolloetletut peegeldasid.
Leros on saar, kuhu aastaid tagasi saadeti erinevaid ühiskonnas mittesoovitud inimesi, kes elasid seal asylumis täiesti ebainimlikes tingimustes, kus neid koheldi tihtipeale kui loomi.
Ühesõnaga, kes tahab täpsemalt teada ja lugeda, siis internetis on Lerose kohta hulganisti materjali ning kindlasti on kusagilt võimalik saada kätte ka film „Leros –island of outcasts“. Mis sellest kõigest aga oluline on praegu aru saada, on asjaolu, et praeguseni on kreeka ühiskonnas säilinud tugevad eelarvamused, hirmud ning stereotüübid inimeste suhtes, kes on millegi poolest erinevad. Veel kümmekond aastat tagasi olid näiteks perekonnad, kus mõni liige oli kas vaimse alaarenguga või psüühikahäirega, veendunud, et ainuvõimalik lahendus on saata see pereliige elama kinnisesse kliinikusse (kliinik on muidugi palju öeldud, kuna enamasti polnud sellistes asutustes ei piisavalt arste ega psühholooge, olid vaid „valvurid“: kohalikud inimesed, kes asutuses tööle hakanud), kus hiljem teda enam keegi ei külastanud. Ja nii seisavad inimesed siiani vastu päevakeskuste ning tugikodude loomisele linnas. Keegi ei taha, et „hullud“ ja „väärakad“ nende läheduses elaksid.
Tasapisi inimeste tolerantsus siiski kasvab, nähes ja suheldes klientidega, kes nende naabrusesse elama on asunud, kuid teavitus- ja selgitustööd on siinses ühiskonnas veel teha vaja palju. Sellega tegelebki MTÜ, kus ma vabatahtlikuks olen – Edra. Edra alla kuuluvad praegu kolm üksust – kaks tugikodu ja üks päevkeskus. Tugikodudes elab hetkel kokku 23 patsienti/klienti. Ühes tugikodus vaid mehed (14) ning nemad on peamiselt vaimse alaarenguga kliendid ning teises tugikodus 9 meest ja naist, kellel erinevad psüühikahäired. Mõlema maja elanikud on peamiselt vanemad inimesed (40-80a), kes varem olnud erinevate asylumite elanikud (muuhulgas külastasime ka ühte kahest Ateenas asuvast psühhiaatriakliinikust), kuid nüüd saanud võimaluse elada sellistes toetatud elamiste tingimustes.
Vabadus on raviv…
Päevakeskus tegutseb hommikupoolikuti ning pakub erinevatele klientidele (nii tugikodude elanikele kui ka kohaliku kogukonna klientidele) võimalust erinevateks loovateks töötubadeks, teraapiarühmadeks, vahvateks ühisüritusteks, väljasõitudeks jmt.
Lisaks töötavad Edras eripedagoogid ning psühholoogid lastega, kellel on erinevad õpiraskused (düsleksia ning muud logopeedilised probleemid). Samuti on neil moodustatud rühm kliinilistest õdedest, kes toetavad kliente, kui nad näiteks mingil perioodil haiglasse satuvad või on kodus haiged ning ei ole ise võimelised minema näiteks vereanalüüsi andma vms. – siis on haigla ning kliendi vaheliseks lüliks just selline kliiniline õde.
Ning muidugi on kõige selle kõrval Edra meeskonna suureks eesmärgiks kohalike inimeste teadlikkuse tõstmine vaimse tervise probleemidest ning seeläbi ühiskonna tolerantsuse suurendamine. Selleks korraldavad nad erinevaid üritusi nagu näiteks 10.oktoobril (rahvusvahelisel vaimse tervise päeval) alguse saav kolmepäevane festival „Art for more“ (mis, muideks, väga mugavalt toimub meie kõrvaltänavas, Tehnopolises J), kus läbi erinevate näituste, kontsertide, loovate töötubade jms. juhitakse noorte tähelepanu vaimse tervise probleemide märkamisele ning nende mõistmisele. Meie, vabatahtlike, peamiseks ülesandeks sellel festivalil on luua interaktiivset vestlust kohalike külastavate noortega, rääkida nendega vabatatlikkusest, EVS-i võimalustest ning muidugi ka saada teada nende arvamust vaimse tervise probleemidega seonduva kohta. Kuna festivalini on veel kuu aega, siis, Kreekale kohaselt, on enamus ideid veel väljatöötamisel ning programm kokkupanemisel – aega on ju veel küll J!
Tööga on veel selgumise, et millises üksuses ma tegevaks saan, kuid tundub, et siinne meeskond on väga avatud kuulama ka meie endi eelistusi ning loodan siiralt, et tuleva 8 kuu jooksul on mul võimalik saada osa kõigi kolme üksuse tööst. See oleks minu jaoks parim lahendus, aga eks paistab, kuidas asjad kujunevad. Igal juhul tundub seni, et minu ettekujutus siinsetest asjade korraldusest peab suuremalt jaolt paika ning kogemus, mille siit saan, on minu eriala ning õpingute seisukohast täpselt kümnesse nagu lootsingi!
Korterikaaslasi õpin iga päevaga aina paremini tundma. Tore. Samuti linna. Vahva.
Üldiselt pole siin midagi ülemäära keerulist. Kuna metroojaam on meie majast 2min jalutuskäigu kaugusel, on peaaegu kogu linn nagu peopesa peal – sõida ainult kuhu soovid ( ja liine on siin vaid 3, niiet väga OK). Ja peagi ma seda kõike ka teen – asun seiklema J!
Eile sai Nora kokku veel ühe saksa tüdrukuga (neid saksa inimesi on siin ikka massiliselt, nii vabatahtlike hulgas kui ka tänaval turistidena), vabatahtlikuga, keda ta Saksamaal enne siiatulekut kohtas ja tõi ka ta muuhulgas ka siia korterit vaatama. Neiu on 18a, ülijutukas ning enamuse aja veetis Norale fotokast pilte, kus ta erinevatel pidudel erinevate kohalike noormeestega poseeris, näidates. Nojah. Ma väga ei sulanud.
Mina peaks nädalavahetusel kohtuma Dimitrise (Jaanika kreeka peika, kes oktoobrist tuleb Tallinna Noorsootöö Keskusesse EVS-i tegema) sõbra Jannisega, kes natuke linna tutvustab ja muidu sõralikuks (loodetavasti) näoks on siin hiigelmetropolis. Hmm, eks selline sõprade-sõprade-sõpradega kohtumine on alati muidugi.. huvitav …ettearvamatu? (ma ei suuda seda õiget sõna leida, aga usun, et saate aru, mu taibukad sõbrad J),aga eks paista, kuidas läheb!
Kristina läheb homme viieks päevaks midterm-training´ule (vahekoolitus, mis leiab aset EVS teenistuse poolepeal…no umbes poolepeal), niiet nädalavahetuseks korter minu ja Nora päralt. Ajee…äkki koristame pisut (kuigi täna ka siin pesin põrandaid.. hullupööraselt tolmune on ju, eriti, kui kogu aeg rõduuksed lahti ja kogu see jama tänavatelt siia sisse lendab ..brr) – selliste pööraste nädalavahetuse-plaanidega plikad oleme siis J!
Aga nüüd pean hakkama homseks kreeka keele tunniks õppima…tähestikku…pähe! Bravo!
Pikadpaid
Ehtekarp kirbuturult (no ei saanud ju jätta panemata pilti sellest :)) ja Nora, Kristina, mina
Postitused
3 kommentaari:
Tundub, et just töö peaks Kreekas Sulle megalt üllatusi ja padupõnevust tooma.
Ahsoo..ja peab mainima, et sellelt viimaselt pildilt jäi silma see parempoolne veits... kriipi.. AGA Muidu KAUNI naeratusega tütarlaps, kes varjub MINA nime taha. ...ja see ehtelaegas on ka...selline teistmoodi!:)
Selline nats ekstaasis naeratus, eksole (:(:! No eks Sa võid ettekujutada, miks (;!
Ilmselt on see selle kirstu pärast! Eksju..
Postita kommentaar