Teretere, olen Eestist ja vaid mõneks päevaks siin puhkusel!

Ega pole see heledajuukselise sinisilma elu siin esimestel nädalatel mitte kerge, eks oli teada. Lihtsalt peab harjuma tüüpidega, kes nii iga restorani ees, poodides või metroos muudkui teevad juttu, et kust neiu pärit on ja kauaks ikka jääb siia jne. Kuna veel (eesmärgid peavad olema, eksole!) kreeka keelt nii hästi ei oska, et kohalikuna võiksin mõjuda, püüan ette manada klaasistunud pilku ning kui keegi (seni enamus) sellest hoolimata vestlusse püüab astuda, annan endast parima veenmaks neid, et siiski juba täna-homme lahkun (eriti keeruline muidugi oli seda teha eile metroos, käes kaks suurt kotti toiduainetega, mida olime just supermarketist toomas käinud…).

Elu meie korteri ümber keeb aga kuumalt - seda nii ilma tõttu kui ka põhjusel, et meie pesa asub Ateena ühes armastatuimas meelelahutuspaigas – Gazi´s. Siia on koondunud hulgaliselt mõnusaid kohvikud ning söögikohti, baare ja klubisid ning muidugi Tehnopolis – koht, kus pea iga nädal toimub mõni suurem kontsert või festival. Tehnopolis paistab samuti meie rõdult kätte ning üle õhtu on päeviti kuulda sound check´e ja õhtul kontserte (hetke kuum sõna on kolmapäeval saabuv MGMT).
Pimeda saabudes täituvad ümberkaudsed tänavad ja pargid (jah, Ateena keskmes on oodatud kordi rohelisem, mis on muidugi super!) noortega. Ja kui ma ütlen, et täituvad, siis enamasti tähendab see, et pead end tänavatel inimhulgast jõuga läbi pressima. Ja nii mitte ainult nädalavahetustel vaid ka nädala sees. Siinsete inimeste aktiivsem elu tundub algavat kuskil kümne-üheteist ajal õhtul, kui saadakse sõpradega kokku, minnakse õhtustama ja muidu mõnusalt aega veetma. Ateena on linn, mis ei maga kunagi – enam rohkem tõsi ei saagi olla!

Samuti veavad oma lauad-katusealused õhtu saabudes välja erinevad ehtemüüjad. Oh, lausa vastupandamatuid vidinaid tehakse siin. Muidugi on osad letid totaalselt mõttetud tsurkade vidinad, aga NII palju leiab ka toredate kohalike loovusest pakatavaid ehteid. Ühel õhtul teen tõsisema ringi nende lugematute lettide vahel, võite kindlad olla!

Siiani ju ei ole veel aru saanud sellest, mis tegelikult tähendab, et olen 8ks kuuks siia tulnud. Tunne on nagu puhkusereisil ja kogu aeg peab ennast rahustama, et aega on! AEGA on! Tahaks ju kõike näha ja kogeda…vast reaalsus mind varsti tabab…loodame siis, et mitte väga karmilt, eks!

Eile jalutasime kolmekesi (Kristina, Nora ja mina) kesklinna, kus Kristina meile kõik olulisemad kohad (poed, postkontor jms) kätte näitas ning täna läksin natuke ka ise seiklema. Loomulikult on eriti hea, kui keegi põhiasjad selgeks teeb, aga ise avastada, uurida ja läbi provida/käia on alati kõikse kasulikum – vähemalt mulle.
Püüdsin küll hommikul oma avastusretkele üksinda hiilida (harjun veel 2 inimesega kogu elamise jagamisega, iga hetk ninapidi koosolemisega, püüdsin endale natuke hingamisruumi tekitada), kuid mu korterinaaber Nora (19) avaldas tungivat soovi kaasa tulla ning loomulikult ei suutnud ma ju ära öelda.
Noraga on nimelt selline lugu, et tema orientatsioonivõime on veel umbes 200korda kehvem kui mul. Ja no see on ikka päris hull. Mitmeid kordi on temaga juba omajagu nalja saanud ning tänagi ei näidanud ta end just taibukamast küljest selles osas. Kuid vähemalt mõistab ta oma probleemi ise samuti ning püüame siin kolmekesi välja mõelda, kuidas linna tundmaõppimist ning hiljem üksi ringikäimist tema jaoks kergemaks teha. Selline lokkav abivalmidus siin!
Igal juhul käisime mõned tunnid koos ringi ning siis saatsin ta metroole, kuna ta oli plaaninud koos Kristinaga ookeani äärde minna, mis andis mulle hea võimaluse natuke iseendaga aega veeta. Jalutasin pisut veel linnas ringi ning siis seadsin sammud tagasi kodu poole, kuna tahtsin veel kirbuturult läbi jõuda.

Just! Igal pühapäeva hommikupoolikul on kohe meie maja lähedal pargis suur kirbuturg. Võib-olla isegi et hiiglaslik kirbuturg. See on nagu Balti jaama turg ainult umbes paar-kolm korda suurem ning nagu te aru saate võib sealt leida kõike…no ikka päris KÕIKE! On vist üks parimaid kohalike elu tundmaõppimise viise minna sellisele kirbuturule. Oleksin võinud veeta seal tunde ja tunde lihtsalt jalutades ja vaadates, mis imevidinaid inimesed endile elu jooksul kogunud on. Muidugi tegin ka head kaupa ning ostsin endale sõnuseletamatult ilusa sahtlitega ehtekarbi (kunagi tuleb pilt ka, ärge muretsege) vaid 5EUR eest. Mõnus.

Pisike miinuspool kõigel sellel siin on asjaolu, et ikka veel on liiga palav. Olgu, on tõsi, et eelistan pigem kuuma kui külma, kuid kuumus siin on teatavatel hetkedel ikka tõesti liig. Ja ebameeldiv on see, et selline kuumus paneb hetkel pea iga päev mu pea valutama. Tundub, et võrdväärselt väljakutsuv on harjuda nii kultuuri kui kliimaga. Aga väljakutseid ma ju siia vastu võtma tulingi!

Akropolis on märksõna, mis minu esimestes postitustest kindlasti puududa ei saa. Seda võimsust on ilmselgelt keeruline sõnadesse panna ning minu jaoks isegi üllatav, et sellised emotsioone see kivihunnik (ok, osad sambad ikka ju püsti ka kenasti) minus tekitab. Aga tõesti, olen seda nüüd vaadelnud erinevate nurkade alt – küll meie katuseterrassilt, kesklinna jalutades, lähedaloleva mäe jalamilt (vau!) ning kui aus olla, ei suuda ära oodata, et sinna sisse pääseda. Olgu päev või täiskuuvalge öö – näha Akropolist üle linna kõrgumas – ei ole võimalik jääda emotsioonituks.

Häid emotsioone, kus iganes te ka parasjagu poleks!

Mõned pildid, palun väga!
Vaade rõdult

Majaesine vaade ("Rentslimiljonär"?!)

Minu tagasihoidlik magamisnurk (see on voodi -eriti kriuksuv-, ma ei maga maas madratsil, olge mureta). Paremal Kristina voodi ja rõduuks.

Vannituba (vann on vasakul muidu)

Elutuba ühe nurga alt..

...ja teise nurga alt