Vähem on rohkem (less is more)

Kohal.
Oluliselt kergema kohvriga kui oleks soovinud, aga vähemalt kohal.
Samas tundub, et lähimatel hetkedel neid asju, mis maha jäid (teine paar teksasid, mitmed kampsunid jms) otseselt vaja ei lähe, sest näiteks istun praegu minimaalses riietuses (lühikesed püksid ja topp) suures toas, rõduuksed ja aknad kõikides tubades avatud, aga õhk pm ei liigu ja olen üleni märg, higine siis….brrr!
Väga ei taha mõeldagi, mis siis veel juhtuma hakkaks, kui end pisut kiiremini liigutaksin või, jumal hoidku, välja läheksin.
Muidugi võib öelda, et on suhteliselt ebameeldiv olla kogu aeg kleepuv ja lokkisjuukseline, aga vast harjub ning ega siingi sügis (aknast paistvate) mägede taga pole. Kui veab, saab peagi panna jalga teksad ja varrukatega t-särgi.

Korter on tore. Põhimõtteliselt võtab see enda alla kogu kolmanda korruse kolmekorruselises majas ning võimalik on minna ka katusele, kus on nö terrass ning sealt avaneb vaade üles Akropolisele. Küllaltki kena.
Samas kui rõdult alla vaadata, siis majatagune on huvitav. Minu saksa toakaaslane Kristina näitas mulle katusel kõigepealt Akropolist ja siis alla viibates küsis „Gea, kas Sa „Rentslimiljonäri“/“Slumdog millionaire“ oled näinud?“ ja kui ma pilgu rõdult alla suunasin, avanes mulle tõesti küllaltki India slum´i sarnane vaade. Päris nii hull, kui seal filmis, asi muidugi pole, aga kuna piirkond oli enne üks vaesemaid ja rääbakamaid, siis pooleliolevad kortermajad, lagunevad katused ning riidelinade kasutamine katusealustena, on siin küllaltki tavapärane vaade.
Praegu areneb see piirkond aina kiiremini ning korrastustööd toimuvad mühinal, seega on võimalik leida siinsamas läheduses ka hoopis teistsuguseid vaatepilte. Tundub, et selline ongi Ateena – iga nurgatagune võib pakkuda üllatuslikku vaatepilti – nii positiivses kui ka negatiivses mõttes. Igav siin seigeldes küll vast ei hakka!

Sees on meil kaks magamistuba, köök, dushiruum ja elutuba. Täiesti normaalselt ruumi ning absoluutselt piisavalt pinda ka külaliste majutuseks, niiet laske käia ja tulge Ateenasse!
Hetkel jagangi tuba Kristinaga. Täna (4.09) saabub ka teine saksa neiu Nora (kes saab eraldi toa endale*) ning siis oleme paar kuud kolmekesi siin. Kuniks Kristina teenistus oktoobri lõpus läbi saab ning tema asemele 2 uut vabatahtlikku tulevad.
*mina ei valinud seda tuba endale põhjusel, et seal on narivoodi ning puudub aken õue, seega nati pimedam ja kõledam seal. Kindlustasin endale koha suuremas rõduga magamistoas. Ajee.

Enne minu tulekut oli Kristina siin koos hispaania neiu Beaga, kuid tema sõitis 2 nädalat tagasi tõsistel perekondlikel põhjustel tagasi koju ning enam kahjuks tagasi ei tule. Gea-Bea naljad jäävad siis seekord tegemata…
Esimesel õhtul kohtusin juba ka kahe teise toreda vabataktliku-neiuga: Sofia Taanist ja Michi Austriast, kes mulle ja Kristinale enda juures ülimaitsva õhtusöögi valmistasid. Kahjuks nemadki juba 2 kuu pärast lõpetavad oma projektid siin, niiet tundub, et mul tuleb pikemaajalisemate kontaktide loomiseks oodata oma oktoobris toimuvat on-arrival trainingut (kohalejõudmise koolitust), kus kohtuvad kõik viimaste kuude jooksul siia jõudnud EVS-id.

Kuni esmaspäevani (7.09) olen vaba kõigist kohustustest ning püüan ülehelikiirusel sisse-elada, et esmaspäeval teada saada kõik oma töökorraldusest, saada kätte oma esimese kuu raha ning pea-ees sukelduda…kõigesse, mis juhtuma hakkab.
Püsivat internetiühendust meil hetkel korteris pole. Igal võimalikul ja vajalikul hetkel püüame naabrite wifit, kuid alati ei saada neid ettevõtmisi edu, kuna ühendus ilmselgelt väga lünklik. Isikliku ühenduse peaksime siia saama lähema kuu jooksul, niiet siis suudan regulaarsemalt endast märku anda.


Praegu polegi aga muud, kui sätin siin asjad korda ning jään ootama Norat, kes lähema paari tunni jooksul peaks oma kohvriga siit keerdtrepist (just, siin pole lifti) üles kobistama (jah, ka mina vedasin iseseisvalt kõik oma kodinad siia kolmandale korrusele – see kõlab kergemalt kui see tegelikult on, ausalt!!).

Pakaa!